Lugesin järjekordset raamatut. Kuna sellel oli paksust omajagu, siis ikka imestasin, miks ma seda pooleli ei jäta, miks ma ikkagi edasi loen, kuigi see esialgu väga huvitav ei olnudki. Vastust sellele küsimusele mul suurt polnud, aga ikkagi jätkasin. Ja siis korraga hakkas raamat minuga kõnelema, pikale sissejuhatusele järgnes osa, mis mind kaasa kiskus, mis tekitas selle meeleolu, mida ikka ühe raamatu lugemise juures kogeda tahan - et köidab, kõnetab, innustab edasi lugema.
Kuid siis tuli lugemisse teha paus, sest teised toimetused tulid peale. Ja sel hetkel, kui mul lugemine pooleli tuli jätta, sain aru, et mulle meeldib nautida. Ka lugemist ja iseäranis seda teadmist, et see osa, mis nüüd ees ootab, on tõeline maiuspala. Et sellisel juhul ma naudin iga sõna. See on see lugemise mõnu, mis peaks iga raamatuga kaasas käima. Aga kuna raamatute teemal on mul tulnud viimasel ajal uusi jahimaid avastada, siis pole sellist ootusärevust sees olnud, on olnud teadmatus. Kuid tore on avastada uusi autoreid ja laiendada oma senist lugemisvara.
Eks selle asja teine külg on see, et kui ootusärevus on liiga suur või lootused liiga kõrgeks kruvitud ja siis pole loetav materjal nii meeldiv, kui sooviksin, võib saabuda ootamatu pettumus. Iseäranis kurb on muidugi see, kui see pettumus ei tulene sellest, et kirjanik poleks kuidagi ootusi täitnud, vaid asi on sootuks tõlkes.
Kummaline on muidugi see, et raamat, mis mind seda kirjatükki üles tähendama ajendas, rääkiski peamiselt kirjanikest ja sellest, kuidas neil mõned raamatud õnnestuvad ja mõned mitte.
Aga raamat köitis mind nõnda, et peagi tuleb lugemisele sama kirjaniku järgmine teos. Eks siis paistab, kuidas sellega läheb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar