Laupäev, 18. jaanuar 2020

Turvalisusest nii- ja naapidi

Eile, õhtupimeduses mererannas pilte tehes leidsin ennast arutlemas turvalisuse ja turvatunde üle. Et kuidas on niimoodi, et selles pilkases pimeduses, üksikus paigas üksi olles tunnen ennast väga turvaliselt. 

Ja samas olin just päev varem leidnud, et tundmatu meesterahvaga päevavalgel kahekesi üksikusse paika minekut ma endale lubada ei saa ja kaalusin hoolikalt ka seda, et kas minu poolt väljapakutud praegusel aastaajal vist suhteliselt inimestevaene kokkusaamiskoht oleks ikka piisavalt turvaline, ka näiteks tavalisel tööpäeval, et kas seal liiguks piisavalt inimesi, et ma ei peaks iseenda pärast muretsema.

Eks praegu, lastes oma silmade eest läbi neid paiku, kus ma ringi liigun, on olukordi olnud nii- ja naasuguseid ja kuidagi on ikka niimoodi, et mõne üksiku inimese kohtamine mõnes eraldatud paigas tegelikult ei kipu ohutunnet äratama - sest kuidagi on mu peas ikka see mõte, et neil kõigil on seal ringiliikumiseks ju mingi eesmärk ja mina sellesse ei puutu...

Praegu tuleb mul silme ette üks virmaliste püüdmise öö, mil sai ühe tundmatu noormehega pimeduses pilte tehtud ja tunde jutustatud ja kogu see olemine oli turvaline ja hea. Ju vist ikka seetõttu, et eesmärgipärane oli see meie tegevus seal pimeduses, ühine huvi ja ühised jututeemad, mis liitsid ja aitasid lõbusasti aega mööda saata.

Ja viimasel ajal on see turvalisuse teema üles tulnud ka teise nurga alt - liikudes hilistel õhtutundidel Tallinna kesklinnas, on nüüd minus kuidagi tekkinud tunne ohustatusest. Ei teagi, kas see tuleb kultuurilisest eripärast, sest on ju igasugustes konditsioonides igal pool ringi käidud, aga praegu on seal ringi liikuv seltskond nii palju kirjumaks muutunud, et tahes-tahtmata tekivad igasugused mõtted pähe. 

Selle kõigega on muidugi see, et omalt poolt tuleb ikka üksjagu panustada sellesse, et turvaline olla oleks. Aga teisest küljest, me keegi ei tea, millal kellelegi mingi asi ei meeldi või kellelgi kannatus katkeb ja selle tulemusena mõtlematuid tegusid korda saadab...

Reede, 17. jaanuar 2020

Nüüd siis ongi asi nii kaugel...

Olen ikka imestanud selle üle, kui olen lugenud, justkui oleksid eesti naised väga pirtsakad ja valivad, et neile justkui eesti mehed ei sobiks. Ise mõelda, et mina küll selline ei ole. Ja nüüd, olles veel edasi toimetanud ühes tutvumisportaalis, olen jõudnud sellisesse seisu, et saan aru, et minagi olen see pirtsutav ja valiv tegelane.

Kogemus ise on olnud üsna üllatav, mille jooksul olen püüdnud oma meeled avatud hoida ja anda kõigile võimalusi. Et vaatame ja uurime ja proovime, mis sellest kõigest saab. Ja kui esialgu mingi asi ei klapi, siis ikka andnud uue võimaluse, lootuses, et tegu võiks olla mingi esialgse krambiga, liikunud edasi lootuses, et suured rikkused ehk avanevad.

Aga, mida rohkem suhtlen, seda rohkem saan aru, kuivõrd palju ma eksin. Ja kuigi võiks arvata, et inimene võib endast anonüümses keskkonnas teab mis hea mulje jätta, siis tegelikult pole see asi sugugi niimoodi. Üsna kiiresti selgub see, missuguse inimesega tegemist on ja olen aru saanud, et ausus ja otsekohesus, mõistlikkus ja isegi loogika ei käi selle kõigega kokku. Samuti on meestel probleeme eneseväljendusoskusega - eks seda olen ennegi kogenud, et eesti mees ikka pigem räägib (kui räägib) kui kirjutab (mulle on ikka meeldinud mehed, kes ennast ka kirjalikult väljendada suudavad ja selles mõttes on mul ikka olnud õnne ka selliste meestega kokku puutuda ja olles aus, on ka praeguses tutvumisportaali kogemuses üks seesugune mees täiesti olemas olnud) -, aga kurb on tõdeda, et paari lauset kirja saada on ka keeruline.

Ja kuigi enamasti on sellise pirtsakuse ja valivuse kriitika teine pool see, et justkui poleks eesti naisel sisemist rikkust olemas, siis sellel teemal on mul pigem probleem vastupidine - sisemine rikkus on "liiga suur", seda nii arvukate oskuste-kogemuste kui ka üldiste isiksuseomaduste osas. Eks jah, olen siis see ennast täis eesti naine, kellest lugenud olen ja kelleks nüüd ennast tunnistama pean, kes küll on kogu elu vaadanud ainult eesti mehe poole, aga kuidagi ikka pole eesti mehega kokku kombineerunud...

Praegu mõtlesin, ühe lause peale, mille mulle üks noormees kunagi ütles: "Sa oled liiga normaalne!" Võib-olla selles ongi asi? Et ma olen liiga normaalne? Aga palun, universum, saada mulle siis üks normaalne eesti mees...

Sellised seisud siis asjadega praegusel hetkel, eks paistab, mis edasi juhtuma hakkab...

Pühapäev, 12. jaanuar 2020

Kainuse kontroll

Eks ma olen sellega juba tegelikult harjunud - et meie küla on kuidagi eriti populaarne paik selleks, et juhtide kainust kontrollida. Sest olen ju oma õhtustelt pildistamisretkedelt tulles ikka sattunud puhumisreidi keskele, vaid mõnisada meetrit enne kodu.

Ja ega ma vist poleks pidanud imestama, kui on seekord siis hommikuselt pildiretkelt tulles sattusin keset reidi. Peeti mind kinni ja minu auto juurde astunud politseinik lausus: "Tere! Me kontrollime juhtide kainust" Vastasin siis selle peale: "Aga palun!" Ja kui ta mulle mõõdiku nina alla pistis ja puhuda palus, eks ma siis puhusin. Ja kui ta näidu kätte sai ja ütles, et kõik korras on ja me vastastikuste heade soovidega lahku läksime, ei osanud ma arvata, et vaid mõned hetked hiljem jõuab see mulle taaskord kohale...

See, et on ikka hea, et kainuse kontrolli tehakse vaid selle väljahingatava õhu alkoholisisalduse järgi, sest vastasel juhul oleks mind roolist koheselt kõrvaldatud. Sest, olin just kogenud selliseid imelisi hetki, mis olid viinud mu nii endast ära, et ma pidin endale kogu aeg meelde tuletama, et see kõik imeline, mida ma näen ja kogen, leiabki aset minuga, et mina olen see, kes saab nendest imelistest hetkedest osa...

Lugu sai alguse sellest, et mul oli lepitud kokku ühine hommikune väljasviibimine oma armsa sõbranna ja tema lapsega. Aga, kuna olin ärganud vara ja öö oli olnud karge ja hommikune taevas selge, siis mõtlesin, et ehk on mul õnne, ehk leian "inglijuukseid" metsast. Nõnda ma siis ennast metsa seadsingi.

Ja ega seal esmapilgul midagi eriti rabavat tundunudki olevat. Eks "tavaline" imeline päikesetõusueelne peegeldus järveveelt, mis sel hetkel veel peegelsile oli. Lehed ja rohulibled krabisesid jalgade all ja nõnda ma seal ringi müttasingi. Kuid eks valgus juba mängis, rohulibledel, põõsastel, taimedel. Ja siis, kui päike tõusnud oli, hakkas juhtuma ja nii ma seal eufooriasse sattusingi - iga taim oli isemoodi ilus ja ikka ja aina imetlesin neid ja püüdsin saada õigeid valgusenurki. 


Kõige selle keskel olin ma justkui võlumaailmas. Ja peast käis läbi miljon mõtet. Esmalt muidugi see, et Lumekuninganna maailmast võibki ennast lõputult võluda lasta, niimoodi, et võidki ära külmuda. Või see, et vesi on ikka minu element ja imeline on ikka see sädelus, mis külmakristallidelt tekib. Või siis see, et ma olen nii endast ära, et ma ei teagi, kas ma reaalsusesse tagasi enam saan...

Nõndapalju siis politsei teostatavast kainuse kontrollist... Eks ühel varasemal juhul olen ma olnud roolis, kui olen muusikalisest kogemusest tingituna olnud kõrgendatud meeleolus, kui politsei taaskord mu kainust kontrollida tahtis - aga eks jäigi tookordki see asi kindlaks tegemata...

Reede, 10. jaanuar 2020

Elu suur paradoks

Seda lugu ajendas kirjutama minu kogemus sellega, kuidas tegin endale ühte tutvumisportaali konto ja mis oli peamine asi, mida ma selle käigus õppisin (või pigem teada sain)...

Kui ma olen terve elu kõhelnud-kahelnud selles, kes ma olen ja kuidas ma olen ja kas ma teen õigeid asju, siis nüüd olen saanud kinnitust, et mu kõhklustel-kahtlustel on tõepõhi all.

Aga nagu elus ikka, on sellega seotud elu suur paradoks. Kui ma oma elu elades olen kogu aeg arvanud, et ma pole piisavalt hea, piisavalt mõistlik, piisavalt leplik, piisavalt arusaaja ja et mind peaks justkui edasi aitama pidev eneseanalüüs ja sellest tulenev enesearendamine, siis nüüd olen lõhkise küna ees...

... sest tuleb välja, et ma olen nüüdseks juba kõike liiga - liiga mitmekülgne, liiga palju käinud ja näinud ja kogenud, liiga elutark, liiga sügavuti minev, liiga hooliv ja tähelepanelik!

Sellised lood ja laulud siis siitpoolt. Muidugi on hea ennast kogu selle teadmise valguses soojendada lasta, aga reaalses elus muudab see asjad vaid keerulisemaks.

Ja eks ma olin siin veel vana aasta sees ühes olukorras, kus mu juurde tuli meesterahvas jutuga, et ta ei jaksa oma sõprade lolli juttu kuulata, et seetõttu tuli ta minu juurde. Küsisin siis tema käest, et kas ta tuli siis targa naisega juttu ajama. Ise muidugi mõtlesin, et mu vestluskaaslane ei tea sugugi seda, millised teadmised ja kogemused mu sees peidus on. Ja ega ta tahtnudki süveneda, vajas vaid vaheldust... Eks ma siis pakkusin talle seda, aga ei saanud sisemiselt jätta ära märkimata seda irooniat, et mina oma suurepärases seisan on sisemise hingelise rikkuse otsas ja mitte keegi ei tea sellest mitte midagi (olgu-olgu, mõni ikka teab ka natuke, aga suures plaanis pole keegi kunagi suurt huvi tundnud)!