Eks ma olen sellega juba tegelikult harjunud - et meie küla on kuidagi eriti populaarne paik selleks, et juhtide kainust kontrollida. Sest olen ju oma õhtustelt pildistamisretkedelt tulles ikka sattunud puhumisreidi keskele, vaid mõnisada meetrit enne kodu.
Ja ega ma vist poleks pidanud imestama, kui on seekord siis hommikuselt pildiretkelt tulles sattusin keset reidi. Peeti mind kinni ja minu auto juurde astunud politseinik lausus: "Tere! Me kontrollime juhtide kainust" Vastasin siis selle peale: "Aga palun!" Ja kui ta mulle mõõdiku nina alla pistis ja puhuda palus, eks ma siis puhusin. Ja kui ta näidu kätte sai ja ütles, et kõik korras on ja me vastastikuste heade soovidega lahku läksime, ei osanud ma arvata, et vaid mõned hetked hiljem jõuab see mulle taaskord kohale...
See, et on ikka hea, et kainuse kontrolli tehakse vaid selle väljahingatava õhu alkoholisisalduse järgi, sest vastasel juhul oleks mind roolist koheselt kõrvaldatud. Sest, olin just kogenud selliseid imelisi hetki, mis olid viinud mu nii endast ära, et ma pidin endale kogu aeg meelde tuletama, et see kõik imeline, mida ma näen ja kogen, leiabki aset minuga, et mina olen see, kes saab nendest imelistest hetkedest osa...
Lugu sai alguse sellest, et mul oli lepitud kokku ühine hommikune väljasviibimine oma armsa sõbranna ja tema lapsega. Aga, kuna olin ärganud vara ja öö oli olnud karge ja hommikune taevas selge, siis mõtlesin, et ehk on mul õnne, ehk leian "inglijuukseid" metsast. Nõnda ma siis ennast metsa seadsingi.
Ja ega seal esmapilgul midagi eriti rabavat tundunudki olevat. Eks "tavaline" imeline päikesetõusueelne peegeldus järveveelt, mis sel hetkel veel peegelsile oli. Lehed ja rohulibled krabisesid jalgade all ja nõnda ma seal ringi müttasingi. Kuid eks valgus juba mängis, rohulibledel, põõsastel, taimedel. Ja siis, kui päike tõusnud oli, hakkas juhtuma ja nii ma seal eufooriasse sattusingi - iga taim oli isemoodi ilus ja ikka ja aina imetlesin neid ja püüdsin saada õigeid valgusenurki.
Kõige selle keskel olin ma justkui võlumaailmas. Ja peast käis läbi miljon mõtet. Esmalt muidugi see, et Lumekuninganna maailmast võibki ennast lõputult võluda lasta, niimoodi, et võidki ära külmuda. Või see, et vesi on ikka minu element ja imeline on ikka see sädelus, mis külmakristallidelt tekib. Või siis see, et ma olen nii endast ära, et ma ei teagi, kas ma reaalsusesse tagasi enam saan...
Nõndapalju siis politsei teostatavast kainuse kontrollist... Eks ühel varasemal juhul olen ma olnud roolis, kui olen muusikalisest kogemusest tingituna olnud kõrgendatud meeleolus, kui politsei taaskord mu kainust kontrollida tahtis - aga eks jäigi tookordki see asi kindlaks tegemata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar