"Kummalised" mõtted

Mõned asjad panevad mind mõtlema, selle üle, mis praegu toimub. Lihtsalt, tekitavad küsimusi ja nõnda saan aru, et minu peas on "kummalised" mõtted. 

Näiteks ühel päeval mõtlesin jälle, et vanasti ikka räägiti, et nina on kõige parem filter välisõhu filtreerimiseks. Nüüd siis on niimoodi, et isegi kui läbi nina hingad, siis võivad kõik asjad sisse ja välja liikuda - õhuosakesed niikuinii, aga kõik paha-paha-paha ka (ja just sisse JA VÄLJA ka - eks aevastamisel on see arusaadav, aga kui inimene on terve ega aevasta-köhi). 

Eks ma saan muidugi aru ka sellest, et maailm muutub ja muutuvad ka arusaamad. Nagu mul tuli ükskord vaielda (või pigem arutleda) füüsikaseaduste üle. Kuid tegelikult jõudsin lõpuks ikka tõdemuseni, et kõiki neid asju nimetatakse teooriateks. Ja isegi kui tegu on seadusega, siis seadusi saab ju ka ümber teha, vastavalt vajadusele. Kuigi jah, füüsikaseadustega asi vist päris niimoodi pole.

Teine asi, mis mulle silma-kõrva hakkas, oli see spordiklubide ja -trennide maskikandmise kohustuse sõnastus. Ehk siis, trennis olles maski ees olema ei pea, aga riietusruumis ja koridoris küll. Olin siis parajasti trennis, treeneri ja viie trennikaaslasega, kui see teema taaskord üles tuli. Vaatasin seda olukorda ja mõtlesin, et huvitav, kuidas me oleme teineteisele ohtlikumad siis, kui me koridoris, riietusruumis rahulikult ringi liigume, võrreldes sellega, kui täie hooga lahtise suuga hingeldame, sest teeme intensiivset trenni? Kuidagi väga kummaline tundus see asi olevat, äraspidine vaade olukorrale.

Kolmas mõte oli mul seotud PÖFFiga, festivaliga, mida olen Eestis ikka hinnanud - kui lugesin, et neil ei kehtestata saalisolijate piiranguid, et nemad võivad oma festivaliga lõpuni toimetada täismahus. Et mille jaoks siis reeglid, kui tehakse erandeid. Kui meil on haiguse tõkestamine ja selle sildi all seatavad piirangud, siis miks on võrdsematest võrdsemad? Ega ju haigus ei küsi, kuhu levida või kuidas.

Neljas mõte haakub eelmise teemaga. Ehk kui lähikontaktne on mõni "oluline tegelane", siis tema jaoks on piirangud justkui ei kehtigi, tema saab karantiinist kiiremini läbi või ei pea üldse karantiinis olema. Taaskord, miks siis niimoodi? Eks see muidugi läheb kokku minu alalise ja universaalse mõttega üldse: kui mingitel teemadel moraali loed või kedagi pragad (või, nagu antud juhul, oled kehtestanud mingisugused reeglid), siis ise pead neid asju veel kõige täpsemalt järgima, ise pead eeskujuks olema.

Viies mõte tuli mulle pähe, kui liikusin pühapäevasel õhtul Tallinna kesklinnas ringi ja lugesin erinevaid plakateid. Ja siis mõtlesin, et see, missugused piirangud praegu seatud on, peab olema otsustatud juba mitu aega tagasi - sest needsamad plakatid kõnelesid neist piirangutest, mis olid justkui just-just kokku lepitud ja välja hõigatud. Aga riigisüsteemis ei käi asjad nii kiiresti, et täna otsustame ja eile olid juba plakatid üleval. Kõige selle ettevalmistamine, tellimine, trükkimine ja levitamine võtab ju aega. 

Kuues mõte tekkis mul seoses testimisega. Kui olen paremalt ja vasakult aastaid kuulnud lugusid sellest, kuidas ka kõige lihtsamate analüüside ja testimise tegemiseks peavad inimesed oma perearste "moosima", siis nüüd pannakse suured summad magama sellise väikese kasuteguriga testimise peale. Ja mis sellest testimisest kasu on, kui ravi haigusele niikuinii pole ja tegelikult ei räägita sugugi sellest, kuidas enda tervist hoida või tugevdada? Ja kas selle raha suunamine mingisse teise valdkonda poleks otstarbekam?

Sellised "kummalised" mõtted siis, vaadates praegust elukorraldust.

Mulle meeldib nautida

Lugesin järjekordset raamatut. Kuna sellel oli paksust omajagu, siis ikka imestasin, miks ma seda pooleli ei jäta, miks ma ikkagi edasi loen, kuigi see esialgu väga huvitav ei olnudki. Vastust sellele küsimusele mul suurt polnud, aga ikkagi jätkasin. Ja siis korraga hakkas raamat minuga kõnelema, pikale sissejuhatusele järgnes osa, mis mind kaasa kiskus, mis tekitas selle meeleolu, mida ikka ühe raamatu lugemise juures kogeda tahan - et köidab, kõnetab, innustab edasi lugema.

Kuid siis tuli lugemisse teha paus, sest teised toimetused tulid peale. Ja sel hetkel, kui mul lugemine pooleli tuli jätta, sain aru, et mulle meeldib nautida. Ka lugemist ja iseäranis seda teadmist, et see osa, mis nüüd ees ootab, on tõeline maiuspala. Et sellisel juhul ma naudin iga sõna. See on see lugemise mõnu, mis peaks iga raamatuga kaasas käima. Aga kuna raamatute teemal on mul tulnud viimasel ajal uusi jahimaid avastada, siis pole sellist ootusärevust sees olnud, on olnud teadmatus. Kuid tore on avastada uusi autoreid ja laiendada oma senist lugemisvara. 

Eks selle asja teine külg on see, et kui ootusärevus on liiga suur või lootused liiga kõrgeks kruvitud ja siis pole loetav materjal nii meeldiv, kui sooviksin, võib saabuda ootamatu pettumus. Iseäranis kurb on muidugi see, kui see pettumus ei tulene sellest, et kirjanik poleks kuidagi ootusi täitnud, vaid asi on sootuks tõlkes.

Kummaline on muidugi see, et raamat, mis mind seda kirjatükki üles tähendama ajendas, rääkiski peamiselt kirjanikest ja sellest, kuidas neil mõned raamatud õnnestuvad ja mõned mitte. 

Aga raamat köitis mind nõnda, et peagi tuleb lugemisele sama kirjaniku järgmine teos. Eks siis paistab, kuidas sellega läheb.

Ikka minu mõtetes

Meid lahutab aeg ja ruum. Meid lahutab maa ja paljudel juhtudel ka meri. Sellest kõigest pole aga mitte midagi, sest minu mõtetes olete te ikka. Mõtlen teie peale, igaühe peale isemoodi, igaüks tuleb meelde teatud seikade seoses. Igaühel on oma lugu, mis on seotud minu looga.

Eks ikka on olnud tagasivaatamist, meenutamist. Kuid samavõrra on ka lootusi tuleviku suunal - ehk millalgi, ehk kuidagi, kui elu annab, saavad ühised hetked täiendust.

 

Kuu aega pööripäevani

Aeg on meeletu kiirusega lennanud. Näen, et olen seni viimase sissekande siia teinud kaks ja pool kuud tagasi. Ja kuna minu kevad algab enne jõulu juba (parafraseerides Marie Under'it), siis ma tõesti loen päevi ja nädalaid selle ajani, mil jõulud taas käes on. Ehk siis, kevad algab enne jõulu juba, vähemalt see ootus ja soov.

Kuigi, eelnev pole päris korrektne, pigem ikka ootan talvist pööripäeva, seda hetke, mil pimeduseaeg on möödas ja on taaskord suund valguse ja soojuse poole. Ja eks see kevade algus jõulueelsel ajal on seotud ühe Fred Jüssilt "näpatud" mõttega (või pigem mõttega, mida ma iseendaski olen tajunud olevat): oleks seda õnne, et veel üht kevadet näha!

Ja kui siiani on olnud minulgi sel sügisel kiire-kiire-kiire, siis viimastel päevadel on elutempo veidi tagasi tõmbunud. Nõnda on siis olnud rohkem aega mõelda, tegeleda "teiste asjadega". Sellele mõeldes tuleb mulle meelde paari päeva tagune telefonikõne. Küsiti mu käest: "Mis teed?" Ma siis vastasin, et raamatut loen. Ja küsija oli selle peale imestunud: "Tööd Sul siis teha polegi?" Tõesti juhtus olema selline vaiksem hommikupoolik ja teised toimetused polnud veel ka peale tulnud.

 

 

Eks see kiire-kiire-kiire on aidanud ajal kiiresti mööduda, suuresti märkamata seda, mis ümberringi toimub. Kuigi, eks ikka on tulnud ennast utsitada, et ei unustaks ennast konutama, et ikka värskesse õhku saaks, et ikka käiksin looduses ringi, et ikka õnnestuks imesid endasse ahmida. Ja on olnud palju häid ja ehedaid elamusi ja kogemusi, rõõmu ja avastamist, heldet sügise kogemise tunnet.

 

 

Ja kuigi sügis on sel aastal iseäranis pikk ja põhjalik, on siis nüüdseks olemas ka talvemuinasjutulised kogemused - eilne hommik oli sellel teemal kohe iseäranis rikkalik. Silmailu paremal ja vasakul, ees ja taga. Rõõmu ja rahulolu sisendavad sellised vaated, iseäranis, kui päike ka kusagilt piilub, et neid veel iseäranis täiuslikuks muuta. 

Aeg, milles elame, on kummaline. Seda on terve see sügis näidanud, selline tunne on kõikide asjade saatjaks olnud. Suurim tarkus on vist: "Tark ei torma!" Nii on mõnedki asjad, millest arvasin, et asja ei saa, teoks saanud, mõned asjad, mis on jäänud ootelehele, on nüüdseks siis tühistatud saanud. Eks elu näitab, kuidas ja kuhu edasi.

Mõni asi on kihvatama pannud, mõni asi on vägagi häirinud, aga kuna pole olnud aega neid asju üles tähendada, siis on need tunded tulnud ja läinud, kaduvikku kandunud. Ja mõtlemisainet on olnud üksjagu, nii päevateemade üle kui ka üldfilosoofiliste asjade peale. 

Suures plaanis on aga asjad lihtsad - hoia meel rõõmus, söö korralikult, puhka ja maga (praegu meenus, et vähemalt kolmel ööl sel sügisel ma olin väga rõõmus selle üle, et ma otsustanud mittemagamise kasuks) hästi ning kõik ongi kaunis!