Teises valguses

Sain täna kõrvalpilgu osaliseks. Sain täna teada mõndagi põnevat. Seda, et au ja kuulsus ei tee inimest veel enesekindlaks ja ennast usaldavaks. Seda (mida teadsin ka juba enne), et inimese väärtuse määrab see, kuidas ta teistesse inimestesse suhtub - kui oskad teisi inimesi hinnata ja väärtustada, siis hinnatakse ja väärtustatakse ka Sind. Sedagi sain jälle teada, et inimesed võivad olla väga väiklased. Ka ilma ja inimesi näinud inimesed võivad olla väiklased. Kas sain teada ka midagi head? Kui, siis vaid seda, et mõned inimesed jäävad inimesteks selle sõna parimas tähenduses ka siis, kui nad on suured staarid ja võiksid endale nii mõndagi lubada.

Tabloidi esileht

Selles aastas on olnud piisavalt selliseid hetki, millest oleks saanud tabloidi esilehe. Need on olnud olukorrad ja sündmused, millest oleks saanud suurepärase loo igale vähegi intriige otsivale ajakirjandusväljaandele. Aasta on nende poolest olnud tõesti rikkalik, kuid õnneks on nende lugude osalised ja tunnistajad olnud sellised, kes ei hooli tabloididest ega kannata tähelepanuvajaduse all. Nõnda ei olegi ükski neist lugudest kuhugi jõudnud.

Ja ei jõua see tänanegi peaaegu juhtuma pidanud lugu, mis kitsas seltskonnas lõpuni läbi mängiti. Sellest oleks saanud ikka kohe mitu päev kirjutada ja arutleda. Ja me kõik oleks tõesti kümme korda kuulsamaks saanud ja võib-olla oleks siis minustki saanud inimene, kellele võtab vaevaks tabloidajakirjanik helistada. Õnneks aga ei saanud ma sellise "õnne" osaliseks.

Ära ütle nii

Kui soovitakse, et uus aasta tuleks parem kui praegune, siis mina küll ei oska arvata, kuhupoole annab veel paremaks minna, kui elu on niigi juba kõik võimalikuks teinud ja kõik soovid ära täitnud. "Ära ütle nii," surun läbi hammaste. Aga pole midagi teha - soov on juba õhku paisatud ja eks siis peab vaatama ja uued soovid välja mõtlema, et siis uus aasta parem saaks.

Mõni päev ei ole

Mõnel päeval on sedasi, et kõik asjad veavad justkui viltu. Mida iganes ette ei võta, mitte ükski asi ei tundu laabuvat. Ikka tekib mingisuguseid takistusi või konflikte. Täiesti mitte millestki.

Mõni päev ei ole. Aga ka sellised päevad tuleb üle elada. Kuidas küll kiiremini nendest läbi tulla? Kuidas küll sellistel päevadel hakkama saada, et liiga palju kahju ei tekiks?

Milleks minna?

Kui vahel tekib küsimus, kas kuhugi minna ja milleks üldse konkreetsesse kohta minna, siis vastuse sellele, kui siiski oled otsustanud just sellesse kohta ennast kohale vedada, saad alles siis, kui oled kohal ära käinud. Nõnda leian oma peas mõtteid ringi lendlemas. Mängin mõttega, mis oleks siis saanud, kui ma mõnda kohta poleks läinud. Aga läksin ju? Ja sain teada, miks läksin. Seda oli mulle endale lihtsalt vaja. Oli vaja, et ma läheks ja saaks mingist kohast mingi konkreetse elamuse.

Ma ei taha teadagi, kuidas ma võiks ennast tunda siis, kui ma poleks kohale läinud nendesse olulistesse kohtadesse. Ja nii leian ennast ikka mõtlemas selle peale, et ka edaspidi pean minema, vaatamata kõigele, sest arvatavasti on ka tulevikus selliseid asju, mis on minu jaoks ette nähtud.

Õrn naisterahvas

Mõnikord pakub elu selliseid seiku, kus saan iseäranis hästi aru, et olen õrn naisterahvas. Kuigi suuremalt jaolt saan ikka enamike asjadega ise hakkama, siis vahel on selliseid asju, mille juures on vaja mehelikku julgust ja pealehakkamist või lihtsalt piisavalt mees olla. Ja kui ei taha või ei oska enda seest selliseid teadmisi-oskusi leida, siis võin südamerahuga tõdeda, et olen üks õrn naisterahvas, kellel on mõnikord vaja meesterahva tuge ja abi.

Kummaline sadu

Täna on jälle kummaline lumesadu - helbeid langeb, aga kuu särab taevas. Ühel hommikul oli ka väga kummaline lumesadu - helbeid pudenes hulgaliselt, aga tähed särasid taevas. Kustkohast need helbed siis tulevad, kui pilvi pole? Kas see on siis lihtsalt jäätunud õhk, mis alla pudeneb? Aga meil pole ju praegu selliseid külmakraade? Või olen ma jälle midagi maha maganud (esialgu kirjutasin siia automaatselt sõna "sadanud").

Lavalt õhkuv soojus

Käisin kontserdil ja sain millegi sellise osaliseks, mida vaid vahel harva näha saab - see oli solistide omavaheline soojus. Lihtsalt nauditav oli see, kuidas kaks solisti laval teineteist hoida ja hellasti kohelda võtsid. Vahel harva juhtub nägema sellist vastastikkust kooskõla ja seda selgemalt tunnetad selliseid erilisi hetki. Lihtsalt suurepärane!

Kõrvus kumiseb siiani kuuldud fraas koos sinna sisse käinud õrnusega: "...mu hellake ja hea..." (Raimond Valgre, "Ei tea").

Oh seda õhkamist

Nüüd on siis see staadium käes. Täiesti kontrollimatu õhkamise staadium. Jah, kontrolli olukorra üle ei ole. Kuidas on võimalik, et armumine käib raksti läbi ja kui ta veel mingi väikse kõksu saab, siis kihutab täie hooga edasi. Enam ei küsita, kas oled valmis või kas üldse tahad. Oled armumise sees ja täiesti abitult. Mitte midagi pole teha ka, sest see soe tunne sügaval sisemuses toimetab omaette.

Ja siis imestad muidugi, millised mõtted peavad olema Su pähe mahtunud, kui nüüd mahuvad sinna peamiselt ühesuunalised ja -teemalised mõtted, mis otse loomulikult on seotud ühe konkreetse inimesega.

Ei-ei, ärge arvake, et ma kuidagi kannataks selle all. Pigem on see selline mõnus süte peal olemine - kuidagi ei saa rahu ja hing kogu aeg kiheleb. Heaks muudab asja see, et tunnen, et elan.

Elu keerdkäigud

Ma ei saa kuidagi oma peast välja neid sõnu, mida olin pikalt oodanud ja mis nüüd viimaks minuni jõudsid. Ei saa peast välja ja nõnda leian ennast mõtlemas selle peale, kuidas kõik alguse sai. Sest tegelikult on kummaline, kuidas ma ühel hetkel suhtlesin ühe minu jaoks lähedase inimesega natuke tundmatus seltskonnas meievaheliste suhtlemisreeglite kohaselt, aga teiste jaoks võib-olla liiga ootamatult.

Selline suhtlemisstiil pole mulle omane, kui ma teist inimest ei tunne, küll aga võin seda kasutada julgesti nendega, kes on juba läbiproovitud. Kõrvaltvaatajatele jätab selline stiil kindlasti räige ja veidi rämeda mulje.

Minu stiil tekitas reaktsiooni, mis, nagu nüüd näen, viis välja millegi sügavama tekkimiseni. Viis välja selleni, et sain teadma inimest, kellega ma muidu poleks kunagi ehk lähemalt tuttavakski saanud.

Tean, et mu käitumine polnud olukorra kohane, aga ma ei tea, mis minu sisse tuli, et ma sellise julge sammu astusin ja endast välja paiskasin selle, mis oleks veidi teises keskkonnas olnud täiesti loomulik.

Kas nüüd on minust jäänud ekslik mulje? Kas nüüd olen saanud endale mingi teistsuguse iseloomustuse? Ei tea, aga välja viis see kõik soovitud sõnadeni soovitud inimese suust ja need sõnad olid mõeldud mulle.

Sellised on siis elu keerdkäigud - püüa endast hetkeks vale mulje jätta ja oledki saanud selle, mida olen tahtnud ja ihaldanud, oodanud ja lootnud. Tullakse, tuuakse Sulle kandiku peal kätte ja Sa ei pea tegema muud, kui vaid tänama ja olema õnnelik, sest elu võib ju keerdkäike teha, aga ikka juhatab ta õiged asjad õigeks ajaks õige kohta, et mõnel inimesel saaks olla ülemõistuse hea!

Kui on üks nimi

Ühest nimest võib saada midagi määravat. Ma poleks seda osanud arvata, aga nagu ikka, leidsin ennast jälle mustrite keskelt. See oli üks kuuetäheline nimi. Nimi, mis tähistab ühte paika ja samamoodi ühte inimest. Miks ma selle peale hakkasin mõtlema - aga seepärast, et kui koha ja inimese nimi kattuvad, siis tekib ju seos. Ja seos oli mõlemapoolselt hea - olen ennast selles paigas hästi tundnud ja samamoodi hästi olen tundnud ennast hästi ka selle inimese seltsis. Tuleb meelde suvine küsimus selles kohas: "Te olete ju kohalikud?" Võikski nõnda olla, et nii selles paigas kui ka selle inimesega võiks olla kui kohalik, inimene, kes tunneb ära ja teab igat üksikut detaili. Aga nii kaugel need asjad veel ei ole. Võib-olla kunagi?

Kas nüüd juba võib?

Kas täna, 26. detsembril on juba piisavalt õige aeg hakata aastat kokku võtma? Või pole veel ikka päris see õige aeg? Olgu kuidas on, mina olen juba mitmeid päevi leidnud ennast selle aasta peale tagasi vaatamas ja päris mõnus soojus on südames, sest tegelikult, vaatamata kõigele, on olnud hea aasta. Võib-olla on see seotud ainult minu enda hingeseisundi ja ootuste-lootustega, aga elu on pakkunud hulgaliselt mõnusaid hetki ja mõni neist paneb siiani kas siis säravalt naerma või vähemalt muigama.

Selle aasta sees on olnud palju olulisi sõnu - selliseid, mida on vaja olnud öelda, ja mida on kuulnud need, kellele sõnad kõige rohkem ehk korda on läinud. Selle aasta sees on olnud häid tegusid - selliseid, mida on vaja olnud teha. Selle aasta sees on olnud mõnusaid rännakuid lähemale ja kaugemale, meritsi ja maitsi ja mõnda paika ka õhu kaudu.

On olnud imede aasta!

Eesti jõulud

Kui midagi sihipäraselt teha, siis kukub kõik ka hästi välja. Nõnda õnnestusid minugi jõulukingitused suurepäraselt – suutsin igaühele leida midagi Eestimaist, mida kingikotti pista. Arvestades, mis praegu majanduses toimub, leidsin, et kõige õigem on seekord sedasi talitada. Ja olen päris rahul - kingitused said kõik kohalikud ja selle võrra ehk said ka kohalikud tegijad minu läbi veidi toetust juurde. Samas said need kingitused sellised, mida pole väga äraleierdatud ja ehk sai nii mõnigi maailm veidi rikastatud sellega, mis meil siinsamas Eestimaal toimub - mida kõike tehakse ja kuidas toimetatakse.

Parim jõuluelamus...

...ootas mind Käsmus – see, et jõuluõhtul on võimalus minna Käsmu rannas mere äärde ja temaga paar lauset vahetada, on sõnul seletamatu õnn. Selline luksuslik jõulurõõm on minu elus esmakordne. Ja loomulikult see mets – võtta ühe selle metsa suure puu ümbert kinni ning lasta endasse tema energiat voolata. Peaaegu nutma ajab see, kui täiuslik võib mõni asi olla.

Kui midagi on ette nähtud...

... siis peab see tõeks saama. Nõnda oli mullegi vist ette nähtud, et ma pean saama Kärt Tomingat kuulata. Ta laulis kaks laulu jõulujumalateenistusel, kuhu ma peaaegu puhtjuhuslikult sattusin, väikeses Esku kabelis. See oli nii mitmetähenduslik, taaskord märk sellest, et kõik on korralikult läbi mõeldud ja paika pandud.

Üks tee on käidud

Üks tee on käidud,
ühe inimese tee,
tee, millel näinud
oli ta nii mõndagi.

Tee oli pikk ja tegus,
tee oli toimekas
ja kui veel aega jagus,
siis elu hellitas.

Tee sai läbi käidud,
algusest otsani.
Nüüd on ta läinud,
ei tule enam tagasi.
/Atsile, 20.12.2009/

Täpselt see, mida soovin

Oma soovid tuleb välja öelda, siis oskavad teised inimesed neid täita. Pole mõtet keerutada, see ajab inimesi vaid segadusse. Kui aga soovi välja ütled, siis saab see täidetud, kui leidub inimesi, kes on valmis iga Su soovi täitma. Ja seda õnne, et on neid inimesi, kes sooviksid minu soove täita, on viimasel ajal üha enam.

Ilu pärast

Jah, mind peetakse ilu pärast. Lihtsalt on ju tore, kui oled nõnda ilus, et oled pidamist väärt. Ilu pärast pidada saab aga alles siis, kui oled sisemist väärtust tõestanud ja seepärast Sind lastakse mõnikord lihtsalt olla. Siis jääbki endale mulje, et vaid ilu pärast oled kuskil. Aga tahaks ju midagi teha ja nõnda võib ilu pärast olemine koormavaks saada, iseäranis tegude inimesele. Ikka iga asja kaks külge – kunagi pole nii, et oleks päris hea.

Meeste olemusest

Ühest küljest saan ma aru, et meestele on looduse poolt juba sisse kodeeritud, et nad peavad tõestama, et nad on teistest paremad. Teisest küljest aga ei mõista ma meeste alalist vajadust ennast tõestada, pidevat eluvõitlust pidada ja võrdlust teistega välja pakkuda. Vahel jätab see lihtsalt kentsaka mulje – igaühel on teiste inimeste hindamise jaoks tarvilik hindamissüsteem ja selle järgi on igaüks juba ise niikuinii kindlaks teinud, milline on ühe või teise inimese väärtus tema silmis. Seega pole selline võrdlusmomentide pakkumine üldse vajalik. Aga millegipärast meeste loogikasse selline mõttekäik ei passi. Igal võimalikul hetkel püüavad nad kõigile tõestada, et just nemad on need õiged mehed. Kuid õiged mehed on niikuinii õiged mehed juba oma tegude kohaselt, ülejäänud võivad ennast rääkida kuitahes suureks, nende väärtus selle võrra ei tõuse.

/Tahaks vaid öelda (kui poleks teisi siin): "Pole vaja midagi tõestada - Sina oled juba minu silmis tõestunud, oled juba omandanud hindamatu väärtuse." Küll ka need sõnad öeldud saavad, kui on õige aeg./

Manipulatsioon või asjade loomulik käik

Kui allikas on õige ja sõnad on õiged ja teod on õiged, siis peaks ju kõik olema ideaalne. Toimus jälle just täpselt see, mida olin soovinud – hellitavad sõnad mu kõrvus, hellus ja hool olid käega katsutavad. Eks ma ise kutsusin selle esile, ma tean. Aga see asi oleks ju sinnapaika võinudki jääda – teemavahetus oleks olnud lihtne. Tundus aga, et teine pool polnud teemavahetuseks valmis ja nõnda saingi kuulda seda, mille kuulmissoov ehk oli mu peast läbi käinud, kuid asjaolusid arvestades ei pidanud ma võimalikuks seda, et need sõnad võiksid minuni jõuda.

Jah, ikka tuleb mängida, siis on kõik võimalik. Aga see polnud mäng rohkem kui kogu ülejäänud elu – selles polnud meelitust, võlumist, võrgutamist. Mängu alustasin vaid ühe õhkuvisatud repliigiga. Ja sealt järgnev tuligi – tuli kõik see, milleks ma tegelikult valmis polnud. Kuigi... märgid olid juba enne olemas – õrna riivamise järgi. Ma arvasin, et ainult mina ole riivatu. Tuli välja, et riivamine toimus vastastikku.

Tunne on õhus

Kuidas on võimalik, et neil hetkedel, kui keegi teine tundis mingeid tundeid, kirjutasin ma neid tundeid kirjeldavaid sõnu? Kuidas on võimalik tajuda teise inimese tundeid, kui Sa temaga parajasti ei suhtle – ei ole isegi sidekanaleid tundeid ühendamas? Kusagil on need tunded ju ikka olemas ja rändavad inimeste vahel ning nõnda pole imestada, et ma neid sõnu endast välja valasin.

Kõik klapib

Elu asetab kõik ikka nii kenasti paika – sobitab kõik asjad omavahel nõnda ilusasti. Otsused tulevad sisemusest ja vaid aeg ütleb, milleks nad just seesuguselt tehtud on. Kas see on ettenägemise oskus? Kas see on teadmine, missuguseid asju on vaja tulevikus teha? Ma oleks ju pidanud hoopis mujal olema – aga ei olnud, algusest peale ei olnud. Kust ma küll selle teadmise siis võtsin? Kuidas oskasin leida teised põhjendused? Eks sisetunne ütles, et ma ei saa sellel ajal kusagil mujal olla. Pidin just selles kohas olema. Samamoodi pidin vaatamata kõigele olema just sellel hetkel just selles kohas, just sellistel asjaoludel, sest nõnda oli vaja. Kõik klapib omavahel imehästi, sest eluniit jookseb sujuvalt ajateljel.

Toetussüsteem

Minus tekkis küsimus: „Miks?“ Lihtne, ühesilbiline küsimus. Ega läinud palju aega, kui sain teada, miks. Jälle kord loodi mulle toetussüsteem – et mul oleks vaim tugev, kui seda tugevust vaja läheb. Elu oskab mind ikka nii kenasti hoida. Mäletan, et ka eelmisel korral oli toetussüsteem täiesti olemas. Seesama tugev ja hingehoidev toetussüsteem. Hakkasin mõtlema, et just sellist toetussüsteemi vajangi – piisab vähesest, et anda kindel seljatagune. Aitäh – nõnda on hea.

Teil on õigus

Jah, teil on õigus. Täpselt sedasi see asi ongi. Mainige vaid neid kolme nime ja ma väljun kontrolli alt. Pole midagi teha, kui just nemad on need, kes kutsuvad minus sellise reaktsiooni esile. Eks see on kogemus ja teadmine, et just nemad suudavad mulle alati pakkuda elamust. Selle järele ma lähengi, otsin ja leian võimalusi, vahel satun selliste otsimiste-leidmiste käigus ka täiesti totratesse olukordadesse, aga see käib asja juurde, sest pole ju elus ühegi asjaga sedasi, et kõik alati sujuvalt kulgeb, iga asja juures on tõusud ja mõõnad.

Keelekasutuse analüüs

Kui oled kahe nädala jagu lugenud raamatut, mis tegeleb peamiselt keeleanalüüsiga, siis leiad ennastki analüüsimas oma keelekasutust. Nõnda leidsin minagi ennast mõtlemas selle peale, kuidas on minu keelekasutusse tulnud üks sõna. Olen seda sõna tarvitanud juba suhteliselt pikalt ja arvanud selle pärinevat ühest allikast. Nüüd, asja pikemalt analüüsides, leidsin, et see sõna võib pärineda hoopis teisest allikast – ta on seal kogu aeg olemas olnud ja ilmselt olen ta alateadlikult oma keelekasutusse võtnud just sealt. Kuigi, kasutan ma teda enamasti esimese allika konteksti kohaselt. Kuid siis asi tegelikult on? Kas ma vaid tahan uskuda, et sõna pärineb teisest allikast, või ongi lugu pigem sedasi, et ootamatult avastasin, et allikas võib olla hoopis teine, kui esialgu arvasin. Igal juhul on see sõna mu keelekasutuses üpris tugevasti sees.

Raviseanss

Juhtus sedasi, et mu tervis polnud just kõige paremas korras. Juhtus sedasi, et mulle sai osaks raviseanss väljaspool meie meditsiinisüsteemi. Seansi hinnaks oli 125.- krooni ja kestis see keskeltläbi kolm ja pool tundi. Aga seanss oli väga tulemuslik – suuremad haigusnähud said kui käega pühitud. Oli teisigi seansil viibijaid, kellel tundus ravist kasu olevat, ja üks seansile karkudega saabunu lahkus sealt juba ilma nende abita. Eks ikka tuleb leida enda jaoks sobivaid lahendusi ja variante – arsti juurde minek nõuab meil ju teadagi palju aega ja raudset kannatust – nõnda tulebki alternatiivravi kasutada.

Saanud tiivad

Juba ainuüksi see mõte andis mulle tiivad, andis mulle võimu ja väe, andis mulle usu enesesse ja sellesse, et võin kõigega hakkama saada. Kui on selline vägi inimese sisse tulnud, siis ta suudabki kõike, suudab ja oskab, ilma kõhklusteta astub elust läbi.

Nüüd siis on need tiivad ka siinsamas olemas. Aga tunne on hoopis omamoodi – nad on andnud kerguse, nüüd pole justkui tiibu vajagi, sest kehal puudub raskus ja ta võiks iga hetk maast lahti hüpata ja kanduda ühest kohast teise ilma suurema vaevata. Selline on emotsiooni jõud, selline on võim, kui kõik on paigas.

Paitus

Paitus, hell ja õrn,
paitus, mõnus ja soe,
selline paitav sõrm,
et soojust hinge poeb.

Ei pea ju

Ei pea ju ütlema välja,
mis sisemuses varjul.
Ei pea ju sõnadeks tegema,
mis vaid mõtete kujul.
Ei pea, aga ometi pääsevad
sõnad hooletult valla suult.
Ei pea, aga ometi sunnivad
mõtted sõnu ületama huult.

Õnnelik, väga õnnelik

Mingi aeg tagasi tabasin ennast tundelt, et olen õnnelik. Sellise tundeni jõudsin hetkel, kui leidsin, et minu suhted kõigi minu jaoks oluliste inimestega on korras. See oli mõnus sisemine äratundmine, et elu võib ikka pagana hea olla. Ja nüüdseks on aeg sellele tordile veel ühe kirsigi lisanud – olen saanud kinnitust, et ka sellega, mille suhtes tekitati vahepeal kahtlusi, on asi ikkagi nii, nagu teadsin.

Nagu korralik koolilaps kunagi

Jah, kooli küll ametlikult mu elus jätkuvalt ei ole, aga koolitükke tuleb teha ja seetõttu tunnen ennast siiski korraliku koolilapsena käitumas. Kõigepealt tuleb koolitükid ära teha ja alles siis saab tegeleda sellega, mida ise teha tahaks. Kust küll tuleb see sisemine sund? Või on see lihtne eluloogika – saaks asja kaelast ära, oleks elu kohe palju roosilisem.

Kuhugi kuuluda

Viimasel ajal on elu pakkunud mulle võimalust mõista ja aru saada, et inimese üks olulisemaid vajadusi on kuhugi kuuluda, olla osa millestki. Väga on vedanud neil inimestel, kellel on sisemine veendumus, et nad kindlasti kuhugi kuuluvad. Aga kui see vajadus siis rahuldamata on, on inimene päris katki. Kõige huvitavam on, et see vajadus ei sõltu vanusest – selle vajaduse rahuldamise puudujäägid annavad tunda igas vanuses inimeste puhul. Aga mida siis peale hakata? Kuidas siis olukorda lahendada? Asi on väga lihtne ja hakkab meist endist – neil hetkedel, kui oleme oma armsate ja kallite inimestega koos, anda neile kinnitust selle kohta, et nad kuuluvad meie juurde, et meie juures on neil alati hea olla.

Tõenäosusteooria

Leidsin ennast taas mõtlemas selle peale, kuidas ikka elu asju omavahel kokku seob. Ajendiks siis see, milliste reeglite järgi pannakse inimesed toimetama ja tegutsema ning kuidas selle kõige tulemusena juhtub nii, et satud mingi inimesega lühikesse ajavahemikku ja piiratud ruumi paralleelselt kulgema. Ja kõige vahvam asja juures on veel see, kuidas elu ei lase teil täielikult teineteisega kokku saada sellel piiratud „alal“, vaid tekitab nihked, et leiate piisavalt aega ja ruumi teineteisest mööda kulgeda. Nüüd tekib teil kindlasti küsimus, kuidas ma siis üldse sellisest paralleelsüsteemist teadlikuks sain. Asi väga lihtne – inimene, kellega kohtusin ja ometi kokku ei saanud, sattus mulle pidevalt vaatevälja.

Aga olen teemast kaugele eemale liikunud. Pidi ju jutuks olema tõenäosusteooria. Tõenäosusteooriat tahaks arendada sellel teemal, kuidas on võimalik, et sellised asjad üldse juhtuvad. Keskkonnas, kus ringi liigun, on ju palju inimesi ja ka üsna rohkelt neid, keda tunnen. Kui enamikuga neist pole ma mitmete aastate jooksul kohtunud, siis kuidas on nii, et mingite teiste inimestega ikka aeg-ajalt teed ristuvad. Ja kui suur on tõenäosus, et mina just samal hetkel satun samasse paika, kui inimene, kellega kohtun?

Tuleb pähe üks meeldejäävamaid lauseid tõenäosusteooriast: „Iga üksiku punkti tabamise tõenäosus on null.“ Teooria on hea küll, aga praktika on midagi sootuks muud. Siinkohal meenub möödunud suvi, kus oli sisuliselt analoogne situatsioon – paralleelne kulgemine ajas ja ruumis, kuid siiski mitte kohtumine.

Emotsionaalsus

Näen ümberringi huvitavaid sündmusi toimumas. Inimesed muutuvad emotsionaalseks. Aru ma ei saa, kust võetakse alused sellisteks kaugeleulatuvateks järeldusteks, nagu tehakse. Mina ei saa aru, sest see olen ju mina. Ju siis neil, kes järeldusi teevad, on rohkem teadmisi ja kogemusi, et sedasi otsustada. Kui vaid loojad teaksid, milliseid emotsioone nad esile kutsuvad. Nad ilmselt oleksid väga üllatunud ja neil vajuksid suud lahti, sest selline reaktsioon pole kindlasti taotluseks olnud. Aga teha pole midagi – inimesed on erinevad ja ka väliste tegurite mõjud nende hingedele. Teisalt aga – ju siis on ikka hinge läinud, kui selline emotsionaalsus mängus on – ja see oleks loojate jaoks üks väga oluline teave.

Kui enam ei tea...

Kui oled mingi asja sees väga kaua olnud, siis ei taipa enam, kustmaalt lõped Sina ise ja kustmaalt algab SEE ASI. Kuna on keeruline piiri tõmmata, siis on keeruline ka aru saada, millised on need mõjutusvahekorrad Sinu ja SELLE ASJA vahel – kes keda mõjutab ja millisel määral. Sõltuvus on olemas, kas ka mõlemapoolne, seda ei oska vist keegi öelda. Aga tegelikult ju polegi vahet? Peaasi, et on hea ja mõnus.

Mark Twain

Tegin ühe testi – et selgeks saada, milline ajalooline suurkuju ma olla võiks. Vastuseks tuli Mark Twain – kirjutamiskihk ja huumorivajadus olid peamisteks omadusteks, mis seejuures esile toodi. Ja eks ta tõsi ole ka – eks ma ikka üks korralik grafomaan ole ja kui veel nalja ka saab, siis ei hoia ma ennast mitte üldsegi tagasi. Loomulikult ei arva ma, et ma kuidagi kunagi võiksin ligilähedaseltki Mark Twaini tasemele pääseda. Aga iseloomustus sobib küll hästi.

Katastroof

Mõnikord on sedasi, et midagi ei tule välja. Kuigi peaksid oskama ja suutma, mõnikord lihtsalt on selline päev, kus justkui kiiva kisub, hoolimata sellest, kas pingutad või ei pinguta, kas püüad või ei püüa. Ebaõnnestumine tekitab masendust ja nõnda võib iga järgnev hetk viia lähemale katastroofile. Lõpuks tuleb lihtsalt alla vanduda ja asi naljaks keerata, sest mõistus ei taha kuidagi aru saada, miks kõik nõnda vildakalt kulgeb.

Ainult õige otsus

Vaatasin ühe ürituse pilte, ürituse, kuhu oleksin hea tahtmise korral võinud minna. Aga ei läinud, sest oli tunne, et see poleks päris õige. Nüüd, neid pilte silmitsedes, sain aru, et see oli ainult õige otsus. Mõnikord ikka sisetunne ütleb õigesti selle kohta, mida teha ja mida tegemata jätta. Ja eks tulevad ka paremad ja asjakohasemad üritused – need, kus tunnen, et olen õiges kohas ja õigete inimeste keskel.

Kes teavad, need teavad...

Kuna tahtsin esitada täpset tsitaati, pidin DVD mängima panema – et oleks kõik täpselt edasi antud. Repliigi otsimise peale unustasin ennast seda DVDd kuulama-vaatama ja sain taaskord tunda seda tunnet, mis mind igakordselt seda DVDga kokku puutudes tabab. See on tunne, mida teavad need, kes teavad, ja teiste jaoks ei paku see tunne midagi, seega ei paku midagi ka SEE DVD. Minu jaoks on see aga nagu „Ristiisa“. Arvate, et nüüd jooksin oma mõttekäiguga päris metsa? Ei, see ei ole nii. Tsiteerin siinkohal üht filmi, nimeks on tal „You’ve got mail“. Seal on teemaks, et meeste arvates sisaldab „Ristiisa“ vastuseid kõigile elulistele küsimustele ja nõnda võib iga situatsiooni jaoks leida tsitaadi just sellest filmist. Selle DVDga tundub samasugune lugu olevat – sealt võib samamoodi leida vastuseid igasugustele elulistele küsimustele.

Vara veel...

Kuigi aasta ei ole veel läbi, hakkasin juba detsembri esimeste tundide ajal aastat kokku võtma. Tegelikult oli kokkuvõtte tegemine lihtne – elu on olnud väga värvikirev sel aastal, on käidud paljudes paikades, kohatud palju inimesi (ka selliseid, kellega kohtumisest hing pikalt helisema on jäänud, ja tuleb välja, et mõni sellinegi, kellega kohtumiseni ma küll jõudnud pole, aga kellega siiski „kohtunud“ olen). Kuigi selle aasta sees on olnud ka kummalisi asju ja juhtumisi, pole nad olnud peamiseks tooniandjaks – nad on tekitanud mingeid tundevirvendusi, kuid siis taustale taandunud. Palju teadasaamisi nii enese kui ka teiste kohta, vaatenurki, mida ei saa kunagi korrata.

Mõelda ka teiste peale

Ooperigalal oli ka teine külg, mis mind sügavamalt mõtlema pani. Gala käigus jagati välja auhinnad eelnevalt toimunud vokalistide konkursi võitjatele. Konkursi korraldajaks oli Pille Lille Toetusfond, mis tegeleb Eesti muusikute toetamisega. Mõtlemise kohaks oligi see, et inimesed, kes ikka südamega mingi asja juures on, ei mõtle vaid enda peale, vaid otsivad võimalusi ka teiste sama ala inimeste toetamiseks ja abistamiseks. Mul on hea meel, et selliseid inimesi on ja et nende ettevõtmised ka õnnestuvad, nt ooperigala ajal oli Estonia Kontserdisaal publikut täis ja publikupoolne vastuvõttki ülimalt soe.

Mismoodi mina siia puutun?

Unenäod on ikka ühed paganama vahvad asjad – tahavad, jutustavad sellised asjad kokku, et kõik saab loogilise seletuse. Nõnda andis mu üks järjekordne unenägu vastuse ühele küsimusele, mis on õhus olnud juba kusagilt veebruarist saadik. Iseenesest ei ole unenäos pakutud lahendus küll mingil moel võimalik, aga siiski on huvitav, mille alateadvus kokku seadis. Tutvustati mind tegeliku olukorraga – nagu peaks mina teadma midagi asjade seisust. Tekkis tahtmine küsida: „Mismoodi mina siia puutun?“ Lisada tahaks muidugi ka lause: „Sina ole Baccara, kui tahad.“

Taaskord soov südamest loetud

Oli laupäevane päev, kui „Balletiõhtu“ kestel leidsin, et sooviksin kuulama minna klassikalise muusika kontserti. Kätte jõudis teisipäev ja juba sai mu soov teoks – Vello Jürna sünniaastapäevale pühendatud ooperigalast õnnestus mul juhuse tahtel osa saada.

Kuigi ma polnud valmis selliseks hüppeks klassikalisse muusikasse, leidsin ennast gaala lõpuks lummatuna ja pisaraid valamas. Lihtsalt hämmastav on, mida suudab inimhääl teises inimeses esile kutsuda. Ja seda üllatavam oli tulemus, et mõnede palade puhul mitte ühestki sõnast aru ei õnnestunud saada ja kuna minu ooperiteemaline haridus on ka päris puudulik, siis ei olnud ma kursis sellegagi, mis on ühe või teise ooperi teemaks.

Kuigi ooperistaare oli laval küllaga, oli siiski teistest värvikamaid tähti ja neid tahaks siinkohal kohe erilise soojuse ära mainida. Kõige enam kiskusid kaasa Margarita Voites ja Oleg Orlovs – mõlema esitused olid sellised, et võis ennast ümbritsevast täiesti välja lülitada ning nautida kõige puhtamal kujul muusikalist maagiat.

Ilon Wiklandi päev

Eelmisest pühapäevast kujunes täiesti ootamatult Ilon Wiklandi päev. Läksin päeval linna peale ringi uitama – oli mõni asi, mis vajas tegemist – ja sattusin täiesti kogemata raamatu, mille loojateks on Ilon Wikland ja Leelo Tungal, esitlusele. Ei suutnud kuidagi oma algsele raamatupoe külastamise eesmärgile keskenduda, sest sellise suurusjärgi tegijaid lähedalt ja päris oma silmaga näha on ikka väga harv juhus. Pärast mitut raamaturiiulite vahel tehtud ringi otsustasin, et minust selles kohas sel hetkel asjalikku inimest ei ole ja otsustasin, et jätan kõik sinnapaika ning lähen otsin endale mingi parema koha.

Eks see erakordne kohtumine olekski jäänud sellel päeval ainsaks, aga saatus tahtis teisiti. Tee peale veeretati mulle ette PÖFFi piletiputka ja sealt leidsin, et õhtul on Kinomajas Ilon Wiklandist tehtud dokumentaalfilmi „Ma joonistan, seetõttu olen“ linastus. Loomulikult sai käigu pealt otsustatud, et seda filmi tahaks ma näha – tuleb ju ometi anda mingi omapoolne osalemispanus ka PÖFFile, mis sel aastal mul väga nõrgaks on kippunud jääma. Ja juba leidsidki piletid tee mu taskutesse.

Õhtul, enne seanssi, sain aga ühe loo võrra rikkamaks – kuna juhtusin seisma Tiina Loki kõrval, kui temaga tulid juttu rääkima Tiina ja Enno Tammer (Ilon Wiklandi maaletoojateks nimetasid nad endid), siis kuulsin ma päeval esitletud raamatu tekkeloo ka ära. Lugu siis ise selline, et Tiina Tammer olevat näinud mõningaid Ilon Wiklandi joonistusi, mis paistsid sobivat Leelo Tungla luuletustega, ja tuli välja ideega, et miks ei võiks Ilon Wiklandi illustratsioonid käia kokku Leelo Tungla luuletustega. Seejärel saatis Tiina Tammer Ilon Wiklandile Leelo Tungla luuletused. Luuletused olevat Ilon Wiklandi inspireerinud ja nõnda ongi raamatus „Jõuluajal juhtuvadki imed“ nüüd Leelo Tungla luuletuste kõrval Ilon Wiklandi pildid.

Ja loomulikult siis film ise. Enne seda veel kohtumine peategelase endaga – milline soe ja sõbralik olek, milline positiivne vaade elule, milline ausus ja otsekohesus . Veidi kurb on see, et küsimused pidid käima filmi ette, sest Ilon Wikland oli juba pikast päevast väsinud ega jäänud filmi lõpuni vaatama – ei osanud enne filmi suurt midagi küsida, pärast filmi äravaatamist aga oleks tahtnud küsida küll. Kuid kurvastamiseks pole põhjust – haruldasest kohtumisest juhuslikult osa saada on ikka suurepärane vedamine.