Ma ei saa kuidagi oma peast välja neid sõnu, mida olin pikalt oodanud ja mis nüüd viimaks minuni jõudsid. Ei saa peast välja ja nõnda leian ennast mõtlemas selle peale, kuidas kõik alguse sai. Sest tegelikult on kummaline, kuidas ma ühel hetkel suhtlesin ühe minu jaoks lähedase inimesega natuke tundmatus seltskonnas meievaheliste suhtlemisreeglite kohaselt, aga teiste jaoks võib-olla liiga ootamatult.
Selline suhtlemisstiil pole mulle omane, kui ma teist inimest ei tunne, küll aga võin seda kasutada julgesti nendega, kes on juba läbiproovitud. Kõrvaltvaatajatele jätab selline stiil kindlasti räige ja veidi rämeda mulje.
Minu stiil tekitas reaktsiooni, mis, nagu nüüd näen, viis välja millegi sügavama tekkimiseni. Viis välja selleni, et sain teadma inimest, kellega ma muidu poleks kunagi ehk lähemalt tuttavakski saanud.
Tean, et mu käitumine polnud olukorra kohane, aga ma ei tea, mis minu sisse tuli, et ma sellise julge sammu astusin ja endast välja paiskasin selle, mis oleks veidi teises keskkonnas olnud täiesti loomulik.
Kas nüüd on minust jäänud ekslik mulje? Kas nüüd olen saanud endale mingi teistsuguse iseloomustuse? Ei tea, aga välja viis see kõik soovitud sõnadeni soovitud inimese suust ja need sõnad olid mõeldud mulle.
Sellised on siis elu keerdkäigud - püüa endast hetkeks vale mulje jätta ja oledki saanud selle, mida olen tahtnud ja ihaldanud, oodanud ja lootnud. Tullakse, tuuakse Sulle kandiku peal kätte ja Sa ei pea tegema muud, kui vaid tänama ja olema õnnelik, sest elu võib ju keerdkäike teha, aga ikka juhatab ta õiged asjad õigeks ajaks õige kohta, et mõnel inimesel saaks olla ülemõistuse hea!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar