Kui allikas on õige ja sõnad on õiged ja teod on õiged, siis peaks ju kõik olema ideaalne. Toimus jälle just täpselt see, mida olin soovinud – hellitavad sõnad mu kõrvus, hellus ja hool olid käega katsutavad. Eks ma ise kutsusin selle esile, ma tean. Aga see asi oleks ju sinnapaika võinudki jääda – teemavahetus oleks olnud lihtne. Tundus aga, et teine pool polnud teemavahetuseks valmis ja nõnda saingi kuulda seda, mille kuulmissoov ehk oli mu peast läbi käinud, kuid asjaolusid arvestades ei pidanud ma võimalikuks seda, et need sõnad võiksid minuni jõuda.
Jah, ikka tuleb mängida, siis on kõik võimalik. Aga see polnud mäng rohkem kui kogu ülejäänud elu – selles polnud meelitust, võlumist, võrgutamist. Mängu alustasin vaid ühe õhkuvisatud repliigiga. Ja sealt järgnev tuligi – tuli kõik see, milleks ma tegelikult valmis polnud. Kuigi... märgid olid juba enne olemas – õrna riivamise järgi. Ma arvasin, et ainult mina ole riivatu. Tuli välja, et riivamine toimus vastastikku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar