Leidsin ennast taas mõtlemas selle peale, kuidas ikka elu asju omavahel kokku seob. Ajendiks siis see, milliste reeglite järgi pannakse inimesed toimetama ja tegutsema ning kuidas selle kõige tulemusena juhtub nii, et satud mingi inimesega lühikesse ajavahemikku ja piiratud ruumi paralleelselt kulgema. Ja kõige vahvam asja juures on veel see, kuidas elu ei lase teil täielikult teineteisega kokku saada sellel piiratud „alal“, vaid tekitab nihked, et leiate piisavalt aega ja ruumi teineteisest mööda kulgeda. Nüüd tekib teil kindlasti küsimus, kuidas ma siis üldse sellisest paralleelsüsteemist teadlikuks sain. Asi väga lihtne – inimene, kellega kohtusin ja ometi kokku ei saanud, sattus mulle pidevalt vaatevälja.
Aga olen teemast kaugele eemale liikunud. Pidi ju jutuks olema tõenäosusteooria. Tõenäosusteooriat tahaks arendada sellel teemal, kuidas on võimalik, et sellised asjad üldse juhtuvad. Keskkonnas, kus ringi liigun, on ju palju inimesi ja ka üsna rohkelt neid, keda tunnen. Kui enamikuga neist pole ma mitmete aastate jooksul kohtunud, siis kuidas on nii, et mingite teiste inimestega ikka aeg-ajalt teed ristuvad. Ja kui suur on tõenäosus, et mina just samal hetkel satun samasse paika, kui inimene, kellega kohtun?
Tuleb pähe üks meeldejäävamaid lauseid tõenäosusteooriast: „Iga üksiku punkti tabamise tõenäosus on null.“ Teooria on hea küll, aga praktika on midagi sootuks muud. Siinkohal meenub möödunud suvi, kus oli sisuliselt analoogne situatsioon – paralleelne kulgemine ajas ja ruumis, kuid siiski mitte kohtumine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar