Reede, 27. aprill 2018

Maksudest ja dividendidest

Loen siin, et peagi hakkab Maksu- ja Tolliamet laiali saatma kirju sellel teemal, et ühe omanikuga ettevõtted, kus on võetud ainult dividende või siis ettevõtted, kus on makstud miinimumpalka ja dividende, peaksid kaaluma seda varianti, et maksta endale Eesti keskmist palka ja et dividende peaks kuidagi vähem võtma.

Servapidi puudutab see teema mindki. Mul on samasugune ühe omanikuga ettevõte. Palka pole ammu makstud, dividendi pole välja võetud, sest lihtsalt pole võimalust. Kuid siinsamas kõrval on teisi väikeseid tegijaid, kellel siiski tekib see otsustamise koht, kas maksta palka või võtta dividende või mida teha.

Ma olen selle teema peale nüüd veidi mõelnud ja mitmeid mõtteid käib peast läbi. Kõige radikaalsem mõte, mis minu peast läbi käinud on, on see, et ma olen kahes kohas toimetamas võlaõigusliku lepingulise suhtega - mõlemas kohas tasutakse minu eest kõik riigimaksud - aga, kasu saan ma neist vaid sel juhul, kui kahe koha peale kokku saab ühes kalendrikuus tasu nõnda suureks, et sotsiaalkindlustuse minimaalne nõue on täidetud, siis on mul vähemalt ravikindlustus olemas. Kui aga mõnes kuus jääb see summa alla sotsiaalkindlustuse minimaalse nõude, makstakse neid makse tühja - sest tervisekindlustus kukub ju ära ja et seda tagasi saada, peab järgmises kuus olema minimaalne nõue jälle täidetud, aga vahepeal on auk sees. Lisaks on asja iroonia see, et kõigi nende maksude sees on ju töötuskindlustusmakse, mida makstakse, aga sellest pole mulle mingit abi, sest juhatuse liige ei käi ju töötuskindlustusseaduse alla ja kui midagi peaks nihu minema, siis pean ise vaatama, kuidas edasi saan.

Kuid üks teema on selle kõigega veel - võlaõiguslike lepingute puhul pole mul selliseid garantiisid, nagu seda on haigushüvitus, st kui ma peaks haigeks jääma, siis haiguslehte ma ei saa võtta ja riik ega ka need ettevõtted, millega lepingustes suhetes olen, ei pea mulle mingit hüvitist maksma. Sama lugu on ju ka olukorraga, kui ettevõttest võetakse dividende - riik ei pea haigusrahasid maksma, miinimumpalga juures on need haigusrahad ju ainult minimaalsed (ehk siis, kui inimene endale riigi nõudel rohkem palka maksab, siis on inimesel ka suuremad õigused rohkem raha riigilt tagasi saada). Ja sellega on kõik need tegutsejad ja toimetajad arvestanud - et neil selline seljatagune puudub.

Sellised mõtted siis siitpoolt, et kuidas ja milleks makse maksta ja mis on selle kõige mõte ja kas see on aus ja õiglane. Eks Maksu- ja Tolliameti mõtted on selgesti arusaadavad, et nad püüavad peale sundida midagi, mida seaduses kirjas ei ole. Ja selline mõtteavaldus, millega tuli välja Maksu- ja Tolliameti peadirektor, et ettevõtte omanik peaks kasvõi 200.- eurot maksma iseendale majandusaasta aruande koostamise eest, ei päde, sest ma olen vist puhta rumal, et tegin ühe teise ettevõtte kahe aasta raamatupidamise korda 300.- euroraha eest (sest teadsin ka seda, et kui summa suuremaks läheb, pole ettevõttel mulle seda raha lihtsalt maksta). Iseendale paari numbri tabelisse kirjutamise eest 200.- eurot on ilmselgelt liiga palju. Aga noh, kui palk on mitmetes tuhandetes eurodes kuus ja selle üle, kuidas seda enda pangakontole saada, pole vaja pead vaevata, siis võib 200.- euro eest majandusaasta aruandeid koostada küll.

Ja siia juurde tahaks lisada hiljuti kuuldud loo mehest, kes endale suurt palka maksis, sest ta lootis, et saab head pensionit. Ja selle suure palga maksmisega jõudis ta ühtejärge 3 ettevõtet pankrotti ajada ja lõpuks oli nii suures masenduses, et tegi endale otsa peale, igasugusest pensionist undki nägemata. Kas tõesti on see suund see suund, kuhu Maksu- ja Tolliamet tahab ettevõtted ja nende omanikud suunata?

Tahan enamat

Üllatav on avastada ennast asju vaatamast teise nurga alt, kui seda teevad teised inimesed. Eilseks üheks selliseks hetkeks oli see, kui sattusin külas olles televiisorist ilmaennustust nägema ja ekraanil näidati õhurõhkkondade liikumist ja võimalikke sademeid ja üleval vasakul nurgas keris aeg ennast edasi ja õhurõhujooned muudkui liikusid, aga üks asi häiris mind selle kõige juures - kuna ees oli Euroopa kaart, siis jäi Eesti selle kaardi peal paremasse serva, seal aga seisis ees ilmateadustaja. Ja nõnda ma siis vaatasin ja aru ei saanud, et mis kasu on sellise pildi näitamisest, kui see, mis Eestis toimuma hakkab, on inimese kehaga varjatud. Sellele järgnes siis Eesti kaart, kus suuremad kohad ja nende temperatuurid ja ilm välja toodud, vaid ühe numbri ja ühe pildiga.

Ja nii ma saingi aru, et ma olen ikka ise ennast ära hellitanud - olles harjunud ilmakaarte vaatama, kuni selle detailsuseni välja, et näha, millisel kellaajal kustpoolt pilved liiguvad ja kas seal auke ka tekib, mis suunast on tuul ja muud säärast (viimase aja rõhuga, milleks seda kõike vaja on, virmalistel) -, siis sain aru, et sellest kaardil liikuvast pildist, mida ilmateadustaja keha varjas, oleks ma ikka oluliselt enamat tahtnud. Sellest muidugi isegi ei räägi, et vajadusel võtta välja mitu ilmaportaali ja nende andmeid siis omavahel võrrelda, et enam-vähem selgeks saada, mis ja kuidas toimuma hakkab.

Teisipäev, 24. aprill 2018

Kõva kool

Nädalavahetus oli täis üllatusi, rohkem, kui ma arvata oleks osanud. Sellest pole mõtet rääkida, et ühel korral oli selline tunne, et jätaks kõik katki, sest sündmuse seekordne peakorraldaja ei saanud sugugi aru, mis asjad on prioriteetsed ja mida on vaja teha selleks, et kõik sujuks. Või siis sellest, et mul täiesti tühja koha pealt nägu täis sõimati, niimoodi, et mul läksid silmad imestusest suureks - ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas minu niivõrd tavaline väljaütlemine sellise reaktsiooni esile kutsus.

Aga kõige huvitavamaks järelduseks oli see, et ma olen vahepeal, lastega suheldes, saanud päris kõva kooli ja see kõik on oluliselt arendanud minu suhtlemisoskust. Nii oskan ma paremini hakkama saada - nii iseenda kui ka teistega.

Üheks oluliseks asjaks, mille avastasin, on veel see, et ma suudan ära tajuda hetked, millal on õige aeg tekkinud konflikt ära maandada - mitte siis, kui pinged üleval on, vaid siis, kui on veidi aega mööda läinud, osapooled on juba teisi emotsioone vahele saanud ja tunded ei kee enam üle pea. Muidugi, hämmastav on ka see, et leidsin endas tahtmist ja jõudu kõik olukorrad lõpule viia, otsisin ja leidsin võimaluse inimesed suhtlema saada ka siis, kui tundus, et kõik on juba lõplikult luhta läinud.

Ehk siis, kokkuvõtvalt - kasvanud olen ma, oluliselt. Ja tore on, kui seda saab mõnikord praktika ja iseenda tegemiste pealt mõista.

Ja võib-olla oli kirsiks selle tordi peale (tort ise oli see tänu- ja kiiduavalduste sadu, mis mulle pühapäeva õhtul osaks sai) eile trennis ühe poisi poolt lausutud kompliment: "Sa oled üks kõige sõbralikumaid inimesi, keda ma tean!" Arvestades, et tegemist on väga otsekohese noormehega, kes ei jäta ühtegi kriitilist asja väljaütlemata ja kõigi vajakajäämiste peale sõna võtmata, oli kompliment seda enam väärt.

Ja mu reedeõhtune mõte oli vist suhteliselt õige - võib-olla tõesti on vaja selliseid emotsionaalseid kogemusi selleks, et aru saada kuivõrd hästi on kõigi asjadega muidu.

Laupäev, 14. aprill 2018

Ühe mehe jõud

Kusagil sügisel sattus mu eluteele üks meesterahvas, kes mind väga hämmastas, selles osas, missugune oli tema enesekindlus, mida ta välja näitas. Kuna see mind intrigeeris, siis tahtsin ma teada saada, kas see enesekindlus on ka õigustatud. Teadasaamiseks tundus minu arvates parim viis olevat see, et lähen vaatan, kuidas ta toimetab oma põhispordialal, korvpallis.

Läksin siis ja vaatasin, kuidas tal see korvpallimängimine siis välja tuleb. Päris hästi tuleb ja sain aru, et jah, selliste oskustega võib ta olla küll täpselt nii enesekindel, kui on. Käisin vaatamas mängu, teist ja kolmandatki, nüüd siis olen juba üsna mitut käinud. Hea on vaadata, kui inimene oskab ja suudab.

See on siis sissejuhatus paari päeva tagusesse õhtusse. Praegu on igasugustes liigades käimas play-off'id ja nii oli paar õhtu tagune mäng ka üks neist mängudest. Plussringides käivad mängud sel moel, et võitja otsustatakse kahe mängu kokkuvõttes. Selle ringi esimese mängu oli see meeskond, kus nimetatud meesterahvas mängib, päris korraliku vahega kaotanud. Selles valguses ei osanud ma suurt midagi oodata sellelt mängult, mida vaatama läksin. Kuidagi liiga suur tundus olevat see vahe, mida tasa teha.

Algas siis see mäng ja kaks esimest veerandaega mängiti väga tasavägiselt. Kolmanda veerandaja lõpuks suutis meeskond, kellele pöialt hoidsin, pool esimeses mängus kaotatud vahest tasa teha. Nõnda jäi siis õhkõrn lootus, et ehk ikka suudavad.

Ja siinkohal tulebki mängu selle mulle silma jäänud meesterahva jõud, iseäranis vaimujõud. See, millise emotsionaalse eneseusuga ta oma meeskonna võidule vedas, kuidas innustas, kuidas ise palle korve viske, oli täiesti hämmastav (ja minu suureks rõõmuks ülimalt emotsionaalne vaatepilt). Vastasmeeskonna mäng lagunes viimasel veerandajal täielikult ja tulemuseks oli see, et need, kellele mina pöialt hoidsin, võitsid nii suurelt, et viimasest mänguminutist mängiti vaid pool, siis loobusid vastased võitlusest.

Vaatasin seda kõike siis kõrvalt ja mõtlesin, et näed, mida tähendab see, kui endasse usutakse, usutakse oma võimalustesse ja see kõik ka realiseeritakse. Ja iga oma õnnestumise pealt aina kõrgemalt lennatakse. Vägev vaatepilt! Ja ei loe isegi see, et ühest korvist saadud 2 punkti jätavad kohtunikud lihtsalt märkimata - ka selliseid asju juhtub...

Reede, 13. aprill 2018

Ingellik naeratus

Eilne päev pakkus ohtrasti õppimisvõimalust. Kõigile, kes olid sellel hetkel selles kohas. Ühtedele seda õppetundi, et asjad ei ole nii, et ühed inimesed alati pahad ja teised inimesed on alati head, et tegelikult on head ja halvad teod, mitte inimesed. Teistele seda õppetundi, et kõigiga tuleb olla aus ja õiglane, ühtemoodi austada mängureegleid, austada oma mängupartnereid. Ma teadlikult võimaldasin seda õppekeskkonda, küll ühe murelikuks tegeva käitumisega poisi soovist proovida, kas ta suudab ennast talitseda, kantuna ja toimuval pidevalt silma peal hoides - et lapsed saaksid omavahel hakkama, oskaksid ennast talitseda ja endaga hakkama saada ka siis, kui see keeruline on ja emotsioonid üle pea tahavad kasvada, ja teistega arvestada.

Minu enda kõige suuremaks õppetunniks oli aga see ingellik naeratus, mida olen juba aastaid tagasi läbi nägema õppinud. Tookord oli selle ingelliku naeratuse väljavõlujaks mu õepoeg, kes saates korda mingisuguse ulakuse, arvas, et see ingellik naeratus võlub mu ära ja et ma langen selle lõksu, et see heastab kõik tehtu, et kui see ingellik naeratus esile tuleb, siis jätan ma toimunu märkamata.

Kui nüüd viimasel ajal loetud kirjandusest meenutada, siis räägib teooria sellest, et lastele on kaasa antud need omadused, mis aitavad vanematel lapsevanemaks olemisega kergemini hakkama saada, ja mulle tundub, et see ingellik naeratus on üks neid omadusi.

Kuid, mingil hetkel, mulle tundub, tahavad lapsed ennast selle ingelliku naeratuse taha peita, enda tehtud ulakusi sellega justkui heastada. Eilses päevas oli mul kaks sellist last, kes teadsid väga hästi, millega nad hakkama on saanud ja et see, millega nad hakkama on saanud, pole sugugi sobilik, aga ikkagi pugesid nad oma ingellike naeratuste taha. Ega siis minul polnudki muud teha, kui nende käest küsida, mis nad ise oma tegudest arvavad ja nende muutunud näoilmetest oli siis väga hästi aru saada, et nad ise mõistsid ka väga hästi seda, et see ingellik naeratus pole sugugi kohane ja et teod, mida nad korda saatsid, pole sugugi kiiduväärt.

Nõnda me siis koos õpime ja kasvame, pidevalt.

Neljapäev, 12. aprill 2018

Mida sõbralt oodata?

Eilne päev pakkus mulle taaskord võimalust vaadata ühe oma sõprussuhte peale uue nurga alt. Ja kuna elu sellist vaadet pakkus, siis hakkasingi selle teema peale sügavamalt mõtlema.

Suureks küsimuseks osutus see, et mida sõbralt oodata. Ootused olid antud juhul muidugi, arvestades eelnevaid kogemusi, suureks paisutatud. Ja siis sadas reaalsus sisse - oodata sõbralt, et tema käest saab abi paluda, kui seda vaja peaks minema, on liiast, sain ma ootamatult teada. Lõbusasti aega koos mööda saata saame küll, aga kui vajaksin praktilist abi, siis selles osas võin ise vaadata, kuidas saan.

Nõnda ma siis mõtlesingi selle teema peale veidi laiemalt ja arutlesin, et kuidas see asi siis nii ebaõiglane olla võib - et kuidas mu oma sõber, kes on alati abivalmis ja kõigiga, nüüd minu abipalvesooviaimdusele kohe keelu peale paneb, isegi enne, kui olen jõudnud ära rääkida, mis see miski on, milles ma abi vajada võiks.

Fraas, mida seejuures kasutati, oli selline, justkui ma käiks ööd ja päevad läbi vaid oma asjadega tüütamas, vaevalt ühe asjaga ühele poole saanuna juba järgmise sooviga platsis.

Ja nüüd ma siis mõtlengi, veidi üldisemalt, et millised on need asjad, mida ühelt sõprussuhtelt siis üldse oodata võiks. Lugedes üht artiklit, sain teada, et inimesel peaks olema ümberringi umbes 13 inimest, kelle abile ja toele ta loota peaks saama ja kas asi ongi selles, et ma olen oma soovides pigem tagasihoidlik olnud, et mul selliste inimeste kokkulugemiseks kenasti ühe käe sõrmedest jagub (ja tegelikult on seegi juba ülimalt suur õnn ja olen tänulik neile inimestele, et nad minu jaoks olemas on) ja mõni jääb veel ülegi?

Aga suures plaanis läks see kõik samasse mustrisse (ja seetõttu polnud see eilne avastus sugugi midagi seesugust, mis oleks mind endast välja viinud), mille siin eelmisel nädalal päris radikaalselt endale selgeks tegin (tõdemus, mis oli kuidagi meelest ära läinud) - ise olen ilu tegija, ise pean ka kõigi asjadega hakkama saama, ise pean ennast mülkast välja vedama.

Esmaspäev, 9. aprill 2018

Usaldada elu

Just üleeile olin välja öelnud selle mõtte, kuidas ikka elu teeb vajalikud korrektiivid, hoiab meid eemale neist asjadest, mida pole vaja, teeb ise vajaliku eelvaliku ära. Tol hetkel targutasin teise inimese elu pealt, aga peagi saabus see hetk, mil sain aru, et mul oli siiski õigus, ka iseenda elu peale vaadates. Sel targutamise hetkel ma seda veel ei teadnud.

Lugu siis seesugune, et olen siis nüüd mitmeid nädalavahetusi käinud lastega koos võistlustel ja ikka imestada saanud treenerite üle - et kuidas ongi normaalne, et laste peale karjutakse ja kuidas treenerid käivad ringi mossis näod peas. Et mis rõõm saab olla sellisest toimetamisest.

Eilnegi päev pakkus mulle selliseid hetki, muudkui vaatasin ja imestasin. Ja siis ühe mõttetu jorisemise, laste kallal võtmise hetkel, ei suutnud ma enam oma suud kinni pidada ja juhtisin selle joriseja tähelepanu, läbi lillede, sellele, et see pole kohane viis lastega suhtlemiseks. Selle peale sain pika triaadi, mis algas sõnadega: "Seda ma seal seminaril kogu aeg räägin, et ..."

Edasi tulid need tavalised põhjendused - et lapsed on hukka läinud ja muudmoodi kui kärkides nendega ei saagi ja et vits peaks ka kusagil veel saada olema. Aga, minu jaoks said oluliseks hoopis selle triaadi algus, sest seesama treener oli seesama treener, kes oli mulle aastaid tagasi, kui soovisin treenerikoolituse erialast poolt õppima minna, vastamata jätnud ja kelle juurde ma lõpuks sellele seminarile ei jõudnudki. Tol korral mõtlesin, et kui pole ette nähtud, siis pole ette nähtud.

Eile aga, kogu selle konteksti juures, sain aru, et elu tegi selle korrektiivi, sest ma oleks nii palju sellel seminaril protestinud, et oleks võinud kohe mitu korda ja mitmel teemal mitmete inimestega riidu minna. Nüüd siis saan lihtsalt kõrvalt vaadata ja mõelda, et elu oskab ikka asju hästi korraldada. Ja muidugi ka tõdeda, et mõnikord on hea, kui pole õpetatud-koolitatud-treenitud...