Just üleeile olin välja öelnud selle mõtte, kuidas ikka elu teeb vajalikud korrektiivid, hoiab meid eemale neist asjadest, mida pole vaja, teeb ise vajaliku eelvaliku ära. Tol hetkel targutasin teise inimese elu pealt, aga peagi saabus see hetk, mil sain aru, et mul oli siiski õigus, ka iseenda elu peale vaadates. Sel targutamise hetkel ma seda veel ei teadnud.
Lugu siis seesugune, et olen siis nüüd mitmeid nädalavahetusi käinud lastega koos võistlustel ja ikka imestada saanud treenerite üle - et kuidas ongi normaalne, et laste peale karjutakse ja kuidas treenerid käivad ringi mossis näod peas. Et mis rõõm saab olla sellisest toimetamisest.
Eilnegi päev pakkus mulle selliseid hetki, muudkui vaatasin ja imestasin. Ja siis ühe mõttetu jorisemise, laste kallal võtmise hetkel, ei suutnud ma enam oma suud kinni pidada ja juhtisin selle joriseja tähelepanu, läbi lillede, sellele, et see pole kohane viis lastega suhtlemiseks. Selle peale sain pika triaadi, mis algas sõnadega: "Seda ma seal seminaril kogu aeg räägin, et ..."
Edasi tulid need tavalised põhjendused - et lapsed on hukka läinud ja muudmoodi kui kärkides nendega ei saagi ja et vits peaks ka kusagil veel saada olema. Aga, minu jaoks said oluliseks hoopis selle triaadi algus, sest seesama treener oli seesama treener, kes oli mulle aastaid tagasi, kui soovisin treenerikoolituse erialast poolt õppima minna, vastamata jätnud ja kelle juurde ma lõpuks sellele seminarile ei jõudnudki. Tol korral mõtlesin, et kui pole ette nähtud, siis pole ette nähtud.
Eile aga, kogu selle konteksti juures, sain aru, et elu tegi selle korrektiivi, sest ma oleks nii palju sellel seminaril protestinud, et oleks võinud kohe mitu korda ja mitmel teemal mitmete inimestega riidu minna. Nüüd siis saan lihtsalt kõrvalt vaadata ja mõelda, et elu oskab ikka asju hästi korraldada. Ja muidugi ka tõdeda, et mõnikord on hea, kui pole õpetatud-koolitatud-treenitud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar