Nädalavahetus oli täis üllatusi, rohkem, kui ma arvata oleks osanud. Sellest pole mõtet rääkida, et ühel korral oli selline tunne, et jätaks kõik katki, sest sündmuse seekordne peakorraldaja ei saanud sugugi aru, mis asjad on prioriteetsed ja mida on vaja teha selleks, et kõik sujuks. Või siis sellest, et mul täiesti tühja koha pealt nägu täis sõimati, niimoodi, et mul läksid silmad imestusest suureks - ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas minu niivõrd tavaline väljaütlemine sellise reaktsiooni esile kutsus.
Aga kõige huvitavamaks järelduseks oli see, et ma olen vahepeal, lastega suheldes, saanud päris kõva kooli ja see kõik on oluliselt arendanud minu suhtlemisoskust. Nii oskan ma paremini hakkama saada - nii iseenda kui ka teistega.
Üheks oluliseks asjaks, mille avastasin, on veel see, et ma suudan ära tajuda hetked, millal on õige aeg tekkinud konflikt ära maandada - mitte siis, kui pinged üleval on, vaid siis, kui on veidi aega mööda läinud, osapooled on juba teisi emotsioone vahele saanud ja tunded ei kee enam üle pea. Muidugi, hämmastav on ka see, et leidsin endas tahtmist ja jõudu kõik olukorrad lõpule viia, otsisin ja leidsin võimaluse inimesed suhtlema saada ka siis, kui tundus, et kõik on juba lõplikult luhta läinud.
Ehk siis, kokkuvõtvalt - kasvanud olen ma, oluliselt. Ja tore on, kui seda saab mõnikord praktika ja iseenda tegemiste pealt mõista.
Ja võib-olla oli kirsiks selle tordi peale (tort ise oli see tänu- ja kiiduavalduste sadu, mis mulle pühapäeva õhtul osaks sai) eile trennis ühe poisi poolt lausutud kompliment: "Sa oled üks kõige sõbralikumaid inimesi, keda ma tean!" Arvestades, et tegemist on väga otsekohese noormehega, kes ei jäta ühtegi kriitilist asja väljaütlemata ja kõigi vajakajäämiste peale sõna võtmata, oli kompliment seda enam väärt.
Ja mu reedeõhtune mõte oli vist suhteliselt õige - võib-olla tõesti on vaja selliseid emotsionaalseid kogemusi selleks, et aru saada kuivõrd hästi on kõigi asjadega muidu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar