Loen siin, et peagi hakkab Maksu- ja Tolliamet laiali saatma kirju sellel teemal, et ühe omanikuga ettevõtted, kus on võetud ainult dividende või siis ettevõtted, kus on makstud miinimumpalka ja dividende, peaksid kaaluma seda varianti, et maksta endale Eesti keskmist palka ja et dividende peaks kuidagi vähem võtma.
Servapidi puudutab see teema mindki. Mul on samasugune ühe omanikuga ettevõte. Palka pole ammu makstud, dividendi pole välja võetud, sest lihtsalt pole võimalust. Kuid siinsamas kõrval on teisi väikeseid tegijaid, kellel siiski tekib see otsustamise koht, kas maksta palka või võtta dividende või mida teha.
Ma olen selle teema peale nüüd veidi mõelnud ja mitmeid mõtteid käib peast läbi. Kõige radikaalsem mõte, mis minu peast läbi käinud on, on see, et ma olen kahes kohas toimetamas võlaõigusliku lepingulise suhtega - mõlemas kohas tasutakse minu eest kõik riigimaksud - aga, kasu saan ma neist vaid sel juhul, kui kahe koha peale kokku saab ühes kalendrikuus tasu nõnda suureks, et sotsiaalkindlustuse minimaalne nõue on täidetud, siis on mul vähemalt ravikindlustus olemas. Kui aga mõnes kuus jääb see summa alla sotsiaalkindlustuse minimaalse nõude, makstakse neid makse tühja - sest tervisekindlustus kukub ju ära ja et seda tagasi saada, peab järgmises kuus olema minimaalne nõue jälle täidetud, aga vahepeal on auk sees. Lisaks on asja iroonia see, et kõigi nende maksude sees on ju töötuskindlustusmakse, mida makstakse, aga sellest pole mulle mingit abi, sest juhatuse liige ei käi ju töötuskindlustusseaduse alla ja kui midagi peaks nihu minema, siis pean ise vaatama, kuidas edasi saan.
Kuid üks teema on selle kõigega veel - võlaõiguslike lepingute puhul pole mul selliseid garantiisid, nagu seda on haigushüvitus, st kui ma peaks haigeks jääma, siis haiguslehte ma ei saa võtta ja riik ega ka need ettevõtted, millega lepingustes suhetes olen, ei pea mulle mingit hüvitist maksma. Sama lugu on ju ka olukorraga, kui ettevõttest võetakse dividende - riik ei pea haigusrahasid maksma, miinimumpalga juures on need haigusrahad ju ainult minimaalsed (ehk siis, kui inimene endale riigi nõudel rohkem palka maksab, siis on inimesel ka suuremad õigused rohkem raha riigilt tagasi saada). Ja sellega on kõik need tegutsejad ja toimetajad arvestanud - et neil selline seljatagune puudub.
Sellised mõtted siis siitpoolt, et kuidas ja milleks makse maksta ja mis on selle kõige mõte ja kas see on aus ja õiglane. Eks Maksu- ja Tolliameti mõtted on selgesti arusaadavad, et nad püüavad peale sundida midagi, mida seaduses kirjas ei ole. Ja selline mõtteavaldus, millega tuli välja Maksu- ja Tolliameti peadirektor, et ettevõtte omanik peaks kasvõi 200.- eurot maksma iseendale majandusaasta aruande koostamise eest, ei päde, sest ma olen vist puhta rumal, et tegin ühe teise ettevõtte kahe aasta raamatupidamise korda 300.- euroraha eest (sest teadsin ka seda, et kui summa suuremaks läheb, pole ettevõttel mulle seda raha lihtsalt maksta). Iseendale paari numbri tabelisse kirjutamise eest 200.- eurot on ilmselgelt liiga palju. Aga noh, kui palk on mitmetes tuhandetes eurodes kuus ja selle üle, kuidas seda enda pangakontole saada, pole vaja pead vaevata, siis võib 200.- euro eest majandusaasta aruandeid koostada küll.
Ja siia juurde tahaks lisada hiljuti kuuldud loo mehest, kes endale suurt palka maksis, sest ta lootis, et saab head pensionit. Ja selle suure palga maksmisega jõudis ta ühtejärge 3 ettevõtet pankrotti ajada ja lõpuks oli nii suures masenduses, et tegi endale otsa peale, igasugusest pensionist undki nägemata. Kas tõesti on see suund see suund, kuhu Maksu- ja Tolliamet tahab ettevõtted ja nende omanikud suunata?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar