Teisipäev, 31. märts 2020

Hea, kui kõik on käe-jala juures

Eks seda teavad ju kõik, et auto annab suure vabaduse. Aga, praegusel ajal on seisud sellised, et väga ei kipu autoga ka kuhugi minema - ikka püüan juhinduda sellest, et tuleb kodus püsida -, ja kodu ümbruses jalutamisest on saanud omaette päevarituaal ja kuhugi kaugemale olen liikunud vaid esmavajalike toimetuste jaoks.

Mõned asjad aga nõuavad siiski tegemist. Nõnda oli minu tänaseski päevas üks seesugune toimetamine, mida ei andnud kuidagi edasi lükata ja see pidi endas sisaldama ka autoga liikumist. Ja autot sain ma kasutada selleks tegevuseks vaid poolikult. St pool toimetustest tuli teha autoga ja täpselt teise poole pidin jala käies.

Nõnda siis mõtlesingi, et on ikka hea, kui kõik asjad on käe-jala juures - kui ühe tunniga jõuan kõigi enda jaoks vajalike paikadeni (eks tagasi tuleb ka tulla ja nõnda tuleb teekonna pikkus kahega korrutada, aga ega need vahemaad nii üüratud ka ole, et neid käia ei jaksaks). Ja seda just jala käies. Võib-olla hõiskan siinkohal liigselt, aga tänane "vajalikku kohta jõudmine" võttis aega 45 minutit, kui reipal sammul astusin. See muidugi oli kaks ühes - päevane liikumine värskes õhus ja kulgemine kahe punkti vahel, ilma seltskondlikku transporti kasutamata (kuigi-kuigi, nähes tühje busse mööda sõitmas käis peast läbi ka see mõte, et oleks võinud liikumiseks ka neid kasutada, aga tänase karge ja päikeselise ilmaga oli õues ikka kordi parem mütata).

See viib mind tagasi eilsesse päeva, mis tõi mulle meelde selle aja, kui oma praeguse elukoha otsimisega tegelesin. Valikus oli üks kahest paigast ja otsus tuli praktiliselt kohe, kui oma praegust kodu esimest korda vaatama tulin. Nüüd olen aina ja ikka rahul selle valikuga - just seepärast, et kõik asjad ongi paigas. Kui nüüd ajas tagasi mõelda, siis alguse sai see mõte sellestsamast tunniajalisest jalutuskäigust, küll vastupidises suunas, mis praegu selle heaolutunde ja -mõtte tagab (valikut mõjutavaid tegureid oli mitu, aga otsustavaks sai külluslik valgus (eks eelvalik juba sisaldas neid teisi tegureid)).

Pühapäev, 29. märts 2020

Ajas rändamise lustlik lugu

Tänane hommik pakkus mulle päris kena üllatuse ja sellejärel ka tükikese lustlikku naeru.

Ärkasin, nagu viimasel ajal tavaliselt, ja rõõmustasin, et telefoni kell näitas 6.46 (oi, kui harjumatu on minu jaoks, kes ma olen kellaaegu harjunud ikka arvutikoodi sees nägema, kirjutada kellaaega vaid punktiga, mitte kooloniga, aga kirjakeele reeglid nõuavad sellist asja ja tahan ju ikka neis asjades korrektne olla). Mitte 5.56 või 6.02 või midagi seesugust, mida see kell mulle siin viimase paar nädala jooksul ikka ärkamise ajal näidanud on. Vaatamata sellele, et magamaminemise ajad on varieerunud varase õhtu (kella üheksa) ja südaööjärgse aja (kella ühe) vahel - ikka on ärkamise aeg sattunud sinna kuue paiku, eks ikka seetõttu, et väljas kipub valgeks minema (märkusena võin siia juurde lisada, et silmaklappidega magamist olen proovinud, aga oma tundlikkuse juures on need mind häirinud ja nii pole ma nendega magada saanud).

Niisiis, juba ärgates, minu jaoks suur hommikune rõõm, et kell näitas 6.46. Ja asusin siis oma hommikuste toimetuste juurde ja ühel hetkel panin ka arvuti tööle. Ja kui juba arvuti töötab, siis tähendab see ju ka seda, et kellale heidan aeg-ajalt pilgu peale. 

Nõnda siis vaatasin, et oo, hommik on täna päris kiire olnud, kell on juba usinasti edasi liikunud. Ja toimetasin siis muudkui edasi ja siis sattusin korraga heitma pilku oma köögis paiknevale kellale ja eks esialgu see oli pigem selline minutiseisu fikseerimine. Aga läks mõni hetk mööda ja siis sain aru, et oot-oot, tunniseier on ju ka vale koha peal. Selle peale oli esimene mõte, et ei tea, kas sellel kellal hakkab patarei tühjaks saama. Aga, võtsin siis selle kella juures olevad käekellad ette ja kõik näitasid samu numbreid (kaks siis seieritega kella ja üks elektroonilise numbrinäiduga), mida see esialgne kellgi.

Ja selle peale hakkas mu peas liikuma üks mõte - täna on ju pühapäev (praegusel ajal on päris keeruline kuu- ja nädalapäevadel järge hoida ja seetõttu olin üllatunud, et ma seda tean - nt keset nädalat olin ma ühe päeva vahele jätnud ja kui olin üsna veendunud, et tegu on reedega, sain väikeseid meenutusi tehes aru, et tegu on siiski alles neljapäevaga) ja on ju märtsi viimane pühapäev. See võib vaid tähendada seda, et kella vist keerati.

Liikusin siis arvuti juurde tagasi ja vaatasin, et näitab jah teine tunni jagu teist aega. Aga, et kontrollida, kas kõik ikka paigas on, tegin kohe ka internetiavarustes väikese uuringu ja tuligi välja, et kellaaeg on muutunud. Lisaks võtsin oma mobiili ette ja sealt vaatas mulle vastu "vana aeg". 

Kui ma siis kõik selle ära teinud olin, sain aru, et on ikka lõbus elu küll - kui ikka maast ja ilmast midagi ei tea, siis võibki niimoodi omas ajas elada (ei tea, kui kaua see asi kestnud oleks, kui mu arvuti automaatset ajauuendamist teinud poleks - sellest oleks veel nii mõnegi lustliku loo saanud, ma arvan). Aga, eks siis tuligi mul kogu mu kellapark uude aega ümber tõsta - viis kella on ikka päris hulganisti, kolm neist siis seieritega kellad, mille keeramine on ka üks põnev tegevus (üks neist kelladest on veel seesugune, millega saan aeg-ajalt kuupäeva korrigeerimist teha, sest sellel on ka kuupäeva näitav osa olemas, aga arvestus seal on sassis ja mul on iga kuu alguses üllatus - kas nüüd olen omadega uues kuus, st kas lugeja nullis ennast ära, või loendab ta päevi jätkuvalt edasi). On ikka vahva see kellakeeramise aeg - saab kohe usinasti kelli keerata...

Aga, veelgi vana aja meeldetuletusi, nagu siin ikka kipub olema, ja kuidas siis kellateema juures saakski kuidagi muudmoodi kui "Onu Tik-Taki seiklused":


Ja et siis kellad ikka käiksid (see lugu sai välja otsitud, sest tundus, et "Onu Tik-Taki seikluste" jagamist ma teha ei saa, niiet, kui ta juba siia sai, las ta siis olla, see laul on mulle juba vanast ajast meeldinud):


Laupäev, 28. märts 2020

Lihtsad väikesed rõõmud

Kui maailm ümberringi keerleb oma meeletus tempos ja on võtnud suuna, mis tekitab palju segaseid tundeid, siis on hea mõista, et on olemas lihtsad väikesed rõõmud. 

Väikesed lihtsad rõõmud nagu pesemine ja puhtaks saamine. Väikesed rõõmud nagu seebi lõhn ja puhta pesu lõhn. Väikesed rõõmud nagu päikesejänkud mööda lage ringi tormamas. Väikesed rõõmud nagu rahu ja vaikus. Väikesed rõõmud nagu hea tee ja mõnus suutäis. Väikesed rõõmud nagu linnulaul ja ringisibavate kuldnokkade jälgimine. Väikesed rõõmud nagu armsate inimestega suhtlemine ja paljude heade soovide vahetamine.

Et oleks oskust väärtustada, hinnata ja hoida...


 


Reede, 27. märts 2020

Mõnele on antud

Lugesin raamatut ja kuigi mõnel hetkel tundus, et ma ei suuda vaatamata kõigele lugeda ja lugu kipub venima, siis sundisin ennast ikkagi edasi minema. Ja sisetunne oli õige - see on see põhjus, miks ma usaldan neid kirjanikke, kelle ma leidnud olen. Vastus küsimusele, miks ma ikka ja jälle nende juurde tagasi jõuan. Sest ma tean ju kui head nad on, kuidas neile on antud - seda oskust, lugu põnevaks kerida, lugu huvitavaks jutustada, niimoodi, et eladki kogu hingest kaasa ja oledki täielikult haaratud sellest, mis toimub, ahmid sõnu endasse ja märkad, et vahepeal hoiad hinge kinni, oodates-kartes-lootes, et mis nüüd siis juhtuma hakkama, mis edasi saab, millise pöörde lugu nüüd siis võtab. 

Ja tegelikult ei häiri isegi see, et need väikesed vihjed, mis on varemalt juba ühele ja teisele poole teksti sisse peidetud ja annavad aimu sellest, mismoodi asjad lõpuks kujunevad, millised minevikusündmused mõjutavad raamatutegelaste tänast päeva. Siit tuleb välja ka üks subjektiivsuse aspekt, nagu elus ikka - neile kirjanikele ja nende raamatutele annan ma selle võimaluse, et ma loen seda lugu edasi, isegi siis, kui sissejuhatus kipub pikk ja kohmakas olema. Kui oleks tegu mõne minu jaoks tundmatu sulesepaga, oleks lugu sootuks teine - siis peab ta leidma tee minuni. Kui tema kirjapandu mind ei kõneta ja silla loomist ei toimu, siis nii see lihtsalt on ja jääbki raamat selleks üksikuks juhuslikult kättesattunud teoseks.

Aga õnneks on neid, kellele on antud just mulle sobivat oskust lugusid pajatada ja nõnda ma siis loen ja naudin ja ahmin endasse, elan sügavuti läbi ja rõõmustan. Seekord oli siis elamusenaudingu pakkujaks Anders de la Motte ja "Sügisroim".



Ja, vaid mõni aeg hiljem tuleb tõdeda, et ikka väga hästi on antud, kui saab lõpuni loetud ka Anders de la Motte "Talvetuli". Ja selle raamatu viimaseid lehekülgi loen läbi aina kasvava pisaratevoo - liigutab, sügavalt liigutab. Lisaks muidugi ka see mõjus viis, kuidas lugu aina uusi tahke esile toob... Aitäh!

Neljapäev, 26. märts 2020

Hoidmisest ja hoolimisest

Aastaid tagasi olen kirja pannud järgmised read, mis tänasel päeval on väga asjakohased:

Selleks, et hoida,
tuleb eemale hoida,
kentsakas on keel,
mida kõneleme,
aga nõnda täpne
on iga öeldud lause,
iga üksik sõna
omab kindlat kohta.

Mõte tookord kirja pandu taga oli sootuks teine, kui see praegune kontekst. Ja eks olen üsna hiljuti pidanud neidsamu sõnu endale meelde tuletama, selles nende esialgses mõttes. Elu ja tema paradoksid, on veidi laiem vaade sellele teemale...

Kolmapäev, 25. märts 2020

Kui on kerge peavalu...

... siis võtan pilli ja see on tõesti aidanud.

Sellised sõnad pärinevad Raido Koppeli suust, kes antud juhul räägib akordioni (või täpsemalt nööpakordioni (väike vimka peab ikka asjadel sees olema, nõnda ka sellel nimetusel siin praegu)) kättevõtmisest. Kahjuks ei õnnestunud mul seda saatelõiku saatest "Hommik Anuga" internetiavarustest kätte leida, aga vähemalt nõndapalju pakkus saatetutvustus ja eks selleteemalist artiklit on võimalik lugeda ka Pärnu Postimehest. 

See aastatetagune tõdemus tuli mulle täna meelde, kui õnnestus ühe õhtu jooksul suisa kahel kontserdil "käia" ja neist teist kuulates, mille andis duo Int ja Müller, tuligi mulle meelde see, et hea muusika on ikka parim ravim, ükskõik mille vastu. Olgu selleks siis kehv enesetunne või valutav selg või kasvõi peavalu.

Seda tean ju omast kogemusestki - neid kõiki on enne mõnda kontserti kogeda saanud ja muusika kuulamise käigus on need hädad kõik ununenud. Samuti tuleb silme ette aastatetagune kogemus Goo Goo Dolls'i Londoni kontserdilt, kus pika ootamise tulemusena tekkis juba selline tunne, et ei jaksa ja ei suuda ja ei saa, aga kui muusikud lavale tulid, ununes see kõik hetkega ja energiat jagus kaasaelamiseks ja täielikuks eufooriaks.


Teisipäev, 24. märts 2020

Merehaige mis merehaige

Toimetasin täna oma mingi aeg tagasi tehtud piltidega ja mida pilt edasi, seda rohkem sain aru, et ma olen ikka merehaige. Merehaige mis merehaige. Eks aeg-ajalt läheb see tunne üle ja kuidagi mattub see teiste teadmiste ja kogemuste alla. 

Aga, siis saabuvad jälle sellised hetked, nagu need piltidega toimetamise hetked. Sellised hetked, mil satun täielikult selle loodusjõu lummusesse, mille nimi on MERI. 

Eks tean väga hästi sedagi, et ma olen neid hetki juba läbi elanud, neil hetkedel, mil ma neid ülesvõtteid teinud olen. See aga lummabki mind selle asja juures veel omajagu, et ma saan seda kõike veelkord läbi elada. Ja hämmastav on see, missugust mõju võib avaldada ühe pildi vaatamine, milline võib olla sellest saadav emotsioon. Võiks ju arvata, et mis see siis ikka ära ei ole - pilt nagu pilt ikka. Aga emotsioon kerib ennast üles ja need vaated lummavad mind taaskord, üha uue jõuga.

Ja eks ma saan sellestki aru, et see on vaid minu enda sügav sisemine elamus, midagi, mis käib vaid minuga kaasas. Saan aru, et see ei pruugi teiste puhul niimoodi olla. Teistele ei pruugi need kaadrid mingit mõju avaldada.

Mina aga saan nende põhjal taaskord aru - eks vahepeal kipuvad sellised asjad lihtsalt meelest ära minema, teised teema olulisemaks muutuma -, et minu jaoks on need kõnekad ülesvõtted ja ma olen ikka merehaige. 

Eks osa sellest ilust ja lummusest on mu seinalegi saanud, selgelt väljakirjutatuna:

ELU MERE LAINETEL


Seda siis koos mõne lisa ja täiendusega, et oleks lustlik ja lõbus, motiveeriv ja edasiviiv. Ja see mõjub ja annab jõudu.

Aga, siinkohal ka tervitused merele (kellelegi, kellega koos on jagatud mõlemat - nii mere- kui muusikahaigust), soovilugu on varnast võtta:

Pühapäev, 22. märts 2020

Statistika lõputud võimalused

Kogu selle praeguse viiruse levimise aja jooksul on mulle ikka ja jälle tulnud meelde ülikooliaeg. Nimelt oli meilgi õppekavas selline aine nagu statistika ja õnneks alustati seda loengusarja tõdemusega, et statistika võimaldab jõuda täpselt sellisele järeldusele, mida saada soovitakse.

Ja nii ma siis olengi poole silmaga jälginud uudiseid ja saanud aru, et täpselt niimoodi praegusel juhul toimitaksegi - tehes otsuseid, mis aitavad statistikat mõjutada. Ja kui soovitud tulemus hakkab käest ära libisema, muudetakse algandmeid, mille põhjal statistikat tehakse. Ja nii ongi statistika tegemisel võimalused lõpmatud ja mitte kellegi jaoks pole oluline see, et andmeid ei anna tegelikult omavahel (ei Eestisiseselt ega ka globaalselt) võrrelda, sest põhialused on kõik vigased ja ajas muutuvad. Selle peale tuleb meelde anekdoot: "On olemas väike vale, suur vale ja siis tükk tühja maad ja alles seejärel tuleb statistika."

Eks ma olen ka väljaspool seda kõike imestanud näiteks selle üle, missuguseid küsimusi küsitakse klienditagasiside lehtedel. Vaadates neid küsimusi, tekib minul tihti küsimus, et kas te minu käest küsite ka seda, mida tegelikult küsima peaks (ja mõnel juhul tundub, et küsitlus on tehtud selleks, et see, kelle ülesandeks selle valdkonna eest vastutada on, saaks "tehtud" lahtrisse linnukese teha). Sest, nii tore on küsida neid küsimusi, millele on positiivsed vastused garanteeritud (või küsimusi, mille vastustega pole tegelikult mitte midagi peale hakata). Aga selleks, et paremaks saada, tuleks küsida küsimusi hoopis nendes valdkondades, mis on nõrgad. Kuigi, eks teisest küljest saan ma aru ka sellest, kui palju on subjektiivsust kogu selles asjas, sest lõppkokkuvõttes võib tulemus sõltuda sellest, millises tujus inimene on. Kuigi-kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, siis imelist kogemust ei suuda miski varjutada, vähemalt minu jaoks küll.

Peaaegu läheb selle teema alla ka üks täna nähtud video, kus kiideti väga Eesti koolisüsteemi, selle põhjal, missugused on meie laste tulemused PISA testides. Ja vaadates seda, mida seal esile toodi - et kuidas Eesti selliste tulemusteni on jõudnud (oli võetud see nurk, mida Eesti on õigesti ja hästi teinud), siis eks seal oli omajagu tõtt ka, aga minu jaoks on selle asja juures ikkagi kokkupuude lastega ja see, missugune on nende koolistress ja kuidas nad tegelikult koolis väga käia ei tahaks (eks see muidugi sõltub ka koolist ja laste motiveeritusest, aga sellise suure pildi propageerimine tundus mulle kuidagi suure enesekiitmisena (nagu meil siin ikka kombeks on, väljapoole näidata, et maru kenasti on meil kõik asjad, aga mis seepool toimub, see teadmine pole sugugi oluline) - et kas need lapsed ka edaspidi täiskasvanutena hästi hakkama saavad, missugused inimesed neist selle kõige käigus kasvavad).

Reede, 20. märts 2020

See aasta tuleb kevad teisiti...

Juba mitmeid päevi on SEE lugulaul minuga kaasas käinud:


Ja kuigi see on ühest küljest tõsi - kevad on teisiti tulnud (vähemalt inimeste jaoks ja eks ma saan aru, et see lugulaul räägib sootuks muust, kui sellest, mis sõna-sõnalt võetuna välja paistab) -, siis sügaval sisemuses kõneleb minus ikka see tõdemus, mida olen siin viimaste päevade jooksul samuti endaga kaasas kandnud: "Loodus käib oma rada ja tema juures ei muutu suurt midagi sellest, mis inimestel siin praegu südamel on, pole suurt midagi neist asjadest, mis inimeste elu praegu mõjutavad." 

Jalutasin täna mererannal, sellelsamal mererannal, kus olin jalutanud ka siis, kui Islandil vulkaan purskas ja terve Euroopa lennuliiklus seisis, ja praegugi valitses sealses taevas vaikus, kui korraga kuulsin seda heli - ajasin pea kuklasse, et paremini näha, et kas ma tõesti kuulen õigesti, et tegu on lennukiga. Imestasin, et kas veel mõni on lendama jäänud (õhku ei jää neist ükski, meenub mulle siinkohal üks naljalugu, erinevalt sellest sillast, mille eelmisel nädalal tehtud arvutimängu paigutasin - ei liikunud mängu loomise vaates talle piisavalt lähedale, et näha, kas sai teine maapinnale paigutatud ja siis panin mängu käima ning nägingi, et sillal puudus kokkupuude aluspinnaga) ja peagi silmasingi seda teraslindu (nagu mu ühes lapsepõlvest pärit raamatus seda seadeldist nimetati). Ja mõtted läksid selle peale, et see on veel üks viimastest, praegusel ajal, mingiks ajaks kindlasti. Erinevalt rändlindudest, keda üha arvukamalt silma hakkab. Aga eks ole neilgi rahulikum lennata, kui teraslinde taevas vähem on...

Kummastav on see praegune olukord küll. Lugedes näiteks täna pealkirja, et viiruse levik on Hiinas õhukvaliteeti nii palju parandanud, et see on päästnud mitmete kümnete tuhandete inimeste elu. Või siis lugedes seda, et pannakse pahaks, et lapsed ilusa ilmaga õue ennast liigutama on läinud. Või siis minu suur üllatus eile poes käes aru saada, et tegelikult pole praegune olukord suurt midagi muutnud - palju oli rahvast liivkel ja polnud arugi saada, et midagi erilist toimuks. Või siis avastades täna kohe kahel rindel seda, et inimesed kibelevad juba oma igapäevaste rutiinide juurde tagasi, et nädalane paus on tekitanud sellise tegutsemistahte, et on kohe-kohe-kohe vaja.

Aga minnes tagasi selle juurde, et täna algas kevad. Hakkasin siis uurima, et täna peaks ju öö ja päev olema ühepikkused ja nagu ikka, enne, kui siinseid asju kirjutama asun, tahan faktid paika saada ja eks nõnda ka seekord. Ja mis ma siis avastasin? Et tegelikult oli see öö ja päeva võrdne pikkus hoopis 17. märtsil. Niiet, päev on juba olnud pikem kui öö! Ja arvestades, et täna oli palju näha lõkkeid, oli seegi kuidagi sümboolne - et ega polegi midagi, kolme kuu päevast on suvine pööripäev ja jaanilõkete tegemise aeg ja siis polegi taaskord midagi, kui jõule ootama hakata. Ja kõik need asjad toimuvad sõltumata sellest, millised on parasjagu inimeste prioriteedid, rõõmud ja mured. Loodus toimetab ikka omasoodu edasi...

Neljapäev, 19. märts 2020

Helipuldi taga...

Selle loo algus ulatub tänaöistesse unenägudesse, kuigi seal ronisin võimatuna näivatest kaljuseintest üles ja turnisin üle kitseaedikute ja tutvusin uute inimestega. Ja pealtnäha polnud sellel kõigel midagi pistmist sellega, et minu hommikune tõdemus oli, et ma olen üsna mitu korda oma elus istunud helipuldi taga...

Reaalsuses ja iseseisvalt olen teinud sellist asja vaid Islandil, ikka nende kohalikus Rock'n'Roll Muuseumis, mille külastusest olen varemgi kirjutanud, kus lugu, millega mängida sai, oli seesugune:


Ja andis ikka mängida küll selle asjaga ja enda kõrva jaoks sain ta ikka paremaks. Üsna loomulik oli vist ka see, et mida rohkem seda muusikapala kuulasin, seda rohkem see mulle meeldima hakkas.

Aga tänahommikune tõdemus viis mu hoopis teise kanti, sellesse kanti, et üsna tihti olen võtnud endale ise selle koha helipuldis - sel moel, et kuna minu kõrva on miski kriipinud, siis olen julgelt välja öelnud, mida oleks juurde vaja ja mida oleks vaja vähemaks võtta. Ja üllataval kombel on sellest mõnel juhul saanud täielik usaldus, sest hiljemgi on just minu kõrvade järgi saanud helid ühiseks sümfooniaks. 

Ja kuigi mul pole muusikalist haridust, on mul siiski kõrv, mis mõnel hetkel on väga tundlik. Ma arvan, et asi on selles ajas, millal ma siia ilma sündinud olen - kevades, mil linnud laulavad ja õhk on ilusatest helidest pungil. Eks sellesse valdkonda olen liigitanud oma ülitundlikkuse lõhnade suhtes, sest ma olevat sündinud päeval, mil sirelid olid täies õies ja pole siis imestada, et kevadine sirelite õitsemise aeg on minu jaoks toksikomaania kõrgaeg (ja-jah, eks ma ikka kaldun äärmustesse, aga viimasel ajal olen ma ise hakanud seda kõike tunnetama kui heleda leegiga põlemist ja elust joovastumist).

Kolmapäev, 18. märts 2020

Kuidas ma teid hoida saan, kui te ise...

Täna on siis see päev, mil olen tihedalt kokku puutunud vanemate inimestega, kes mul siin ka igapäevaselt ikka kuidagi hoole all on ja tõdemus on selline, et need inimesed, kes on viimase suure sõja ja küüditamise üle elanud ja hakkama saanud siin vahepealse eluga, ei pelga seda praegust viiruse värki.

Ja siis on tulnud minul olla targem ja teha otsused nende eest. Nõnda sain ma siis sel nädalal, mis asjaolusid arvestades oleks pidanud olema vaba igasugusest juhendamisest, täna hoopis teistlaadi kogemuse - kuidas juhendada üht vanainimest kaugjuhtimise teel arvuti kasutamisel. Ja kuidas teda motiveerida lõpuni proovima ja katsetama. Ja võin ennast kiita (esialgsed kiidusõnad suunasin muidugi vanainimesele endale, et ta sai talle antud ülesandega lõpuks hakkama), sest asi, mis tegemist vajas, sai tehtud ja ta suutis ikka lõpuni pingutada.  

Selle asja teine pool on see, et praegu tuleb uksest ja aknast teavitusi sellel teemal, et kõik kohad on kinni ja erinevat liiki käitumisjuhiseid, aga keegi ei arvesta suurt sellega, et selline asi tekitab osadele inimestele lisapingeid ja täna mul just seesugust pinget maandada tuligi, sest see, kes infot jagas, oli veel iseäranis "nutikas" olnud ja oli jagamise teinud selliselt, et vähese oskuse ja kogemusega arvutikasutaja ei saanudki aru saada, kuidas peaks ta sellele infole ligi pääsema, mida jagada sooviti.

Aga tagasi nende vanemate inimeste juurde - see tänane toimetamine oli siis ikka selles valguses, mis praegu selle ringi liikuva asja kohta teada on: et vanemad, nõrgema tervisega inimesed on antud juhul kõige haavatavamad (ja minusugusel, kes ma ei pruugi arugi saada, et mul see asi külges on, tuleb neist teadlikult eemale hoida)... Ja nii mul ongi selline mõte, et kuidas saan mina neid hoida, kui nad ise on nii põikpäised ja kangekaelsed ja tahtmist täis eirata neid nõuandeid, mis neile antud on?



Teisipäev, 17. märts 2020

97 lugemist ootavat raamatut

Uues olukorras tuleb asjadele leida veidi teine lähenemine. Nõnda siis on ka lood sellega, kuidas raamatukogus käia ja kuidas endale lugemiseks uusi raamatuid saada.

Mingi aeg tagasi juba uurisin nende raamatute loetelu, mida olen aastate jooksul laenutanud. Ega tol korral sellele väga suurt tähelepanu pööranudki - lihtsalt, ühe kirjaniku osas soovisin võrrelda raamatukogu fondides leiduvat sellega, mida juba lugenud olen.

Nüüd siis tuli see teadmine taaskord tagataskust välja võtta - see teadmine, et selline võimalus on olemas. Ja kui esialgu mõtlesin, et teen seda võrdlust siis vaid ühe kirjaniku osas, kelle teoseid praegu ühes jorus lugenud olen, siis pärast esialgse nimekirja kokkusaamist mõtlesin, et võtan siis kogu oma lektüüri ette ja vaatan selle põhjalikumalt läbi.

Tulemuseks sain 97 lugemist ootavat raamatut. Tegelik number oleks vast olnud 96, aga kuna mulle see number ei meeldinud, siis leiutasin endale loetelu viimasest otsast veel ühe raamatu juurde.

Esimesed raamatud sellest nimekirjast sain eile juba kätte, aga nüüd pandi raamatukogu ka kinni, niiet, kui need loetud on, siis tuleb lugemisvara võtta kodusest raamaturiiulist, õnneks on sinna ikka üht-teist kogunenud ja mõni sellinegi raamat, mida veel üldse lugenud pole.

Kuid, praegusel ajal toimuvad muutused väga kiiresti ja tuleb välja, et elu tühja kohta ei salli - mu postkasti jõudis kiri teisest raamatukogust, mille lugejate nimekirjas olen, ja sealt avastasin e-raamatute laenutamise võimaluse ja nüüd ongi juba esimene laenutatud raamat viiendiku jagu loetud. Täiesti omaette kogemus on see, kuigi jah, selles valguses eelistan igal juhul paberversiooni. Kuigi-kuigi, praegu naudin raamatut, mida ma muidu vist lugeda polekski saanud ja eks ma olen omajagu rahul, et seesugune võimalus olemas on - aitäh!

Esmaspäev, 16. märts 2020

Iga otsus võib olla määrava tähtusega

Viimaste päevade sündmuste valguses, otsides oma peas arusaamist sellest, mida oleks mõistlik teha, on ikka ja jälle mu peast läbi käinud mõte: "Iga otsus, mida ma praegu teen, võib olla määrava tähtsusega!" 

Sellist tunnet pole ma varemalt tundnud, kuigi, eks olen varemalt ka püüdnud elada põhimõtte järgi, et homseks ei tohi jätta, et kõik tuleb kohe ära teha. Praeguses olukorras aga tuleb see kõik väga selgelt esile. Et praegused otsused mõjutavad tulevikku väga tugevalt.

Aga, eks sellistest asjadest arusaamine ajendab mõttemaailmas korda looma: et kui nii, siis nii, mis siis ikka. Sai antud parim ja eks siis tuleb, mis tulema peab.

Reede, 13. märts 2020

Ringist väljas...

Praegune eriolukord on minu jaoks mingis mõttes kummaline. Sest, kui ma inimestega ei suhtleks ega oleks ka otsapidi ühes ringis sees, mida praegune olukord iseäranis mõjutab, siis oleksin täielikus teadmatuses sellest, mis toimub ja loomulikult ka sellest, et Eestis on eriolukord välja kuulutatud.

Põhjus on väga lihtne - raadiot ma ei kuula, uudiseid ei loe ja televiisorit pole mul juba aastaid olnud. Ja praegu panebki mind veidi imestama see, mis eksperimenti riik elanikkonna teavitamisega teeb. Mingi aeg tagasi vähemalt tuli Terviseameti poolt e-kiri, mis rääkis viiruseohust ja andis ka esialgsed juhised. Nüüd, kui asjad on edasi arenenud, on aga riigipoolne suhtlemine puudulikumaks muutunud. Vähemalt niimoodi tunnen mina praegu.

Jah, ma saan aru, et eeldatakse justkui peaks ma igasuguseid uudistekanaleid jälgima, aga arvestades seda, missugune on olnud meediakanalite sisu juba pikka aega, siis mina küll enam ei tahtnud, seda kõike endasse saada, päevast päeva. Ja olles kuulanud ka teisi inimesi, siis on minusuguseid inimesi palju.

Ja eks ma mõistan ka seda, et ma ise olen sellise olukorra loonud. Aga, ma lihtsalt tahan siia kõrvale tuua näite Islandilt - niipea, kui riiki sisenesin, saabus telefonile 112 pealt sõnum, et on selline viiruseoht ja mida siis sellise ohu puhul teha. Samalaadse sõnumi sain veel mõned päevad hiljem ka. Minu arvates väga mõistlik - inimestel on ju telefonid ikka olemas ja nad kasutavad neid. Ja mobiilioperaatoritel on sellise sõnumi saatmine vaid mõne nupulevajutamise teema - sellised funktsioonid on võrkudesse juba vaikimisi sisse planeeritud (esialgu küll vaid võrguinfo edastamiseks, aga neid saab edukalt kasutada ka praeguses olukorra (eks mul on tulnud omajagu lugeda mõistet broadcasting channel, ju see teadmine avaldab praegu mõju)).

Ehk siis see, millest mina mõtlen, on antud hetkel see, et riigil peab ikkagi olema eesmärk jõuda iga inimeseni ja kasutada kõiki talle kättesaadavaid vahendeid. Aga võib-olla olen ma ka liialt naiivne, kui ma arvan, et riigil need vahendid olemas on (ja võib ju olla ka niimoodi, et olen riigi ülesannetest valesti aru saanud)...

Positiivne praeguse olukorra juures on aga see, et ollakse üksteist toetavad ja abivalmis ja mõistvad. Samamoodi, nagu ma siin mingi aeg tagasi olen kirjutanud sellest, kuidas suure lumeuputuse puhul olid kõik mõistvad, kannatlikud ja abivalmis ja üheskoos saadi hakkama.

Teisipäev, 10. märts 2020

Süda hõiskab, vist, aga samal ajal ikka valutab ka...

Kummaline on see kaasaegne maailm ja ilmaelu, sain ma täna taaskord aru.

Lugu siis seesugune, et üks mu klient soovis kokku saada ja arutada üht probleemi, mis vajaks lahendamist, ja kuna olen sellele kliendile juba ühte ja teist teinud, siis olin valmis kokku saama, et vaadata, kas ja kuidas ma saan aidata.

Läksin siis täna kohale ja kuulasin kliendi mure ära. Ja arvestades seda, et ülesande püstitus on minu jaoks siiani veel veidi ähmane, siis polnud ma väga veendunud, et olen valmis seda tööd vastu võtma. Aga mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et mulle püütakse seda tööd maha müüa, ehk siis püütakse panustada sellele, et ma selle töö vastu võtaksin.

Eks ma siis ikka lõpuks ütlesin jah, et vähemalt proovida võin. Aga, kogu selle asja kokkuvõtteks siis saingi aru, et mul on ikka väga hea positsioon sisse mängitud - kui tahetakse mind mingit tööd tegema, just nimelt mind ja mitte kedagi teist. 

Ja kohe tuli mulle silme ette üks aastatetagumine lugu, kus mind püüti ka tööle meelitada - tookordne asi läks muidugi vett vedama, sest ma olin juba varemalt öelnud, et mina sellesse konkreetsesse kohta tööle ei lähe, aga arvati, et raha ja sundseis motiveerivad mind oma otsust muutma. Sel korral on lugu muidugi teistmoodi - hakkan küll tööd tegema, aga tööle minema ei pea - ja selles on minu jaoks sisuline vahe. Samuti on seekordne koostööpartner oluliselt mõistlikum ja tingimused oluliselt rahumeelsemad, kui tolles aastatetaguses olukorras üldse ollagi oleks võinud.

Ja nüüd siis ongi seis selline, et arvestades projekti mahtu, süda mul ühest küljest hõiskab, teisest küljest aga natuke ikka valutab ka - et kas ma ikka saan hakkama, kas õnnestub see probleem ära lahendada ja kas mul on ka piisavalt ajalist ressurssi selle kõige jaoks. Aga eks püüan endale ikka meelde tuletada seda, millise ereda leegiga mulle elada meeldib ja nõnda siis mõtlen, et julgelt tegutsen ja julgelt toimetan, küll siis tulemused ka tulevad!

Kuigi jah, sisemine tunne on selline, nagu jänesel selles multifilmis, kui ta lõvi ees seisab:

Neljapäev, 5. märts 2020

Hea tuju muusika

Selle loo algus ulatub ühte tuisusesse päeva Islandil. Ühte emotsiooni sellest päevast olen juba kirjeldanud. Teine tuleb siis kohe siia otsa ka, ega pole pääsu. Sest sellesse päeva mahtus palju head muusikat...

Põhjus selleks imelihtne - otsustasin külastada Islandi Rock'n'Roll'i muuseumit. Ja kuigi olin selle külaskäigu suhtes algul veidi skeptiline, siis mida rohkem ma seal aega mööda saatsin, seda enam veendusin (üllatus-üllatus) taaskord selles, et muusika on ikka minu teema. Ja muidugi oli väga vägev selle asja juures see, kuivõrd palju head muusikat ma selle muuseumis veedetud aja jooksul kuulsin. Veelgi imelisemaks muutis asja aga see, et muusikale olid taustaks valitud imelised vaated Islandi eri paigust ja see kõik kokku (arvestades läbi missuguse tuisu olin muuseumisse kohale mütanud) võimendas saadud elamust veelgi!

Aga, endale panin kõrva taha mõned esitajad ja üks neist paladest, mis tundus, et ikka tuju heaks teeb, on siis seesugune (siit siis imeliste loodusvaadetega versioon):


Eks seal muuseumis sain ühe ja teise üllatuse osaliseks - saades rohkem teada mõnest esitajast, kelle mõnda pala olin varemalt kuulnud. Ja nii mõnigi lugu, mille teemal poleks kuidagi osanud seoseid luua, sai endale esitajanime taha.

Ja kogu sellest rikkusest osa saades mõistsin üsna hästi seda maagilist ja vägevat väge, mis on Islandile ainuomane, kuidas seal loodud muusika seeski on omamoodi jõud, midagi, mis on erakordne, midagi, mis on ainulaadne.

Esmaspäev, 2. märts 2020

Ühe mõtte kummaline teostus

Olen juba mitmeid aegu mõelnud selle peale, et inimesed vajaksid puhkust, sellist puhkust, mil kõigil oleks paus, oma igapäevastest toimetustest, sellist puhkust, mil inimesed saaksid oma peredega koos olla (nähes, kuidas inimestel on tööelu esikohale trüginud ja kallite inimestega koosolemise aega napib, saades aru ka sellest, missugust mõju avaldab selline asi suhetele ja inimestele endile)...

Ja nüüd siis, vaadates, kuidas antakse soovitusi kodus püsida neil, kes on just reisilt tulnud ja kuidas pannakse inimesi karantiini, mõtlen ma, et see on ju liikumine selles suunas, mille peale mina mõelnud olen (loogikageenius, nagu ma olen). Sest kodus püsimine ja karantiinis olemine tähendab just seesugust pausi argielust, aega koos perega, kui on perega koos reisil käidud, nagu lõppenud koolivaheajal ikka käidi (tean nii mitmeidki peresid, kes praegust aega perereisiks kasutasid).

Eks ta veidi kummaline ole, selle pausi teostus, aga sisu see ju suurt ei muuda, seni, kuni haigeks ei jääda, sest haige olemine on midagi sootuks muud. Asja teine pool on muidugi see, kuidas pärast seda hakkama saadakse, mis sellele kõigele järgneb. 

Ja ega me keegi ei tea ju ka seda, milleni see konkreetne viiruselevik viib. Naiivsust on selle asja juures palju olnud, tundub, et ei saada aru sellistest lihtsatest asjadest nagu inimeste suur liikuvus kaasaegses maailmas, avatud võimalused, mida aktiivselt kasutatakse. Räägitakse justkui mingist leviku piiramisest, aga reaalsusega pole sellel midagi pistmist...