Eks seda teavad ju kõik, et auto annab suure vabaduse. Aga, praegusel ajal on seisud sellised, et väga ei kipu autoga ka kuhugi minema - ikka püüan juhinduda sellest, et tuleb kodus püsida -, ja kodu ümbruses jalutamisest on saanud omaette päevarituaal ja kuhugi kaugemale olen liikunud vaid esmavajalike toimetuste jaoks.
Mõned asjad aga nõuavad siiski tegemist. Nõnda oli minu tänaseski päevas üks seesugune toimetamine, mida ei andnud kuidagi edasi lükata ja see pidi endas sisaldama ka autoga liikumist. Ja autot sain ma kasutada selleks tegevuseks vaid poolikult. St pool toimetustest tuli teha autoga ja täpselt teise poole pidin jala käies.
Nõnda siis mõtlesingi, et on ikka hea, kui kõik asjad on käe-jala juures - kui ühe tunniga jõuan kõigi enda jaoks vajalike paikadeni (eks tagasi tuleb ka tulla ja nõnda tuleb teekonna pikkus kahega korrutada, aga ega need vahemaad nii üüratud ka ole, et neid käia ei jaksaks). Ja seda just jala käies. Võib-olla hõiskan siinkohal liigselt, aga tänane "vajalikku kohta jõudmine" võttis aega 45 minutit, kui reipal sammul astusin. See muidugi oli kaks ühes - päevane liikumine värskes õhus ja kulgemine kahe punkti vahel, ilma seltskondlikku transporti kasutamata (kuigi-kuigi, nähes tühje busse mööda sõitmas käis peast läbi ka see mõte, et oleks võinud liikumiseks ka neid kasutada, aga tänase karge ja päikeselise ilmaga oli õues ikka kordi parem mütata).
See viib mind tagasi eilsesse päeva, mis tõi mulle meelde selle aja, kui oma praeguse elukoha otsimisega tegelesin. Valikus oli üks kahest paigast ja otsus tuli praktiliselt kohe, kui oma praegust kodu esimest korda vaatama tulin. Nüüd olen aina ja ikka rahul selle valikuga - just seepärast, et kõik asjad ongi paigas. Kui nüüd ajas tagasi mõelda, siis alguse sai see mõte sellestsamast tunniajalisest jalutuskäigust, küll vastupidises suunas, mis praegu selle heaolutunde ja -mõtte tagab (valikut mõjutavaid tegureid oli mitu, aga otsustavaks sai külluslik valgus (eks eelvalik juba sisaldas neid teisi tegureid)).