Juba mitmeid päevi on SEE lugulaul minuga kaasas käinud:
Ja kuigi see on ühest küljest tõsi - kevad on teisiti tulnud (vähemalt inimeste jaoks ja eks ma saan aru, et see lugulaul räägib sootuks muust, kui sellest, mis sõna-sõnalt võetuna välja paistab) -, siis sügaval sisemuses kõneleb minus ikka see tõdemus, mida olen siin viimaste päevade jooksul samuti endaga kaasas kandnud: "Loodus käib oma rada ja tema juures ei muutu suurt midagi sellest, mis inimestel siin praegu südamel on, pole suurt midagi neist asjadest, mis inimeste elu praegu mõjutavad."
Jalutasin täna mererannal, sellelsamal mererannal, kus olin jalutanud ka siis, kui Islandil vulkaan purskas ja terve Euroopa lennuliiklus seisis, ja praegugi valitses sealses taevas vaikus, kui korraga kuulsin seda heli - ajasin pea kuklasse, et paremini näha, et kas ma tõesti kuulen õigesti, et tegu on lennukiga. Imestasin, et kas veel mõni on lendama jäänud (õhku ei jää neist ükski, meenub mulle siinkohal üks naljalugu, erinevalt sellest sillast, mille eelmisel nädalal tehtud arvutimängu paigutasin - ei liikunud mängu loomise vaates talle piisavalt lähedale, et näha, kas sai teine maapinnale paigutatud ja siis panin mängu käima ning nägingi, et sillal puudus kokkupuude aluspinnaga) ja peagi silmasingi seda teraslindu (nagu mu ühes lapsepõlvest pärit raamatus seda seadeldist nimetati). Ja mõtted läksid selle peale, et see on veel üks viimastest, praegusel ajal, mingiks ajaks kindlasti. Erinevalt rändlindudest, keda üha arvukamalt silma hakkab. Aga eks ole neilgi rahulikum lennata, kui teraslinde taevas vähem on...
Kummastav on see praegune olukord küll. Lugedes näiteks täna pealkirja, et viiruse levik on Hiinas õhukvaliteeti nii palju parandanud, et see on päästnud mitmete kümnete tuhandete inimeste elu. Või siis lugedes seda, et pannakse pahaks, et lapsed ilusa ilmaga õue ennast liigutama on läinud. Või siis minu suur üllatus eile poes käes aru saada, et tegelikult pole praegune olukord suurt midagi muutnud - palju oli rahvast liivkel ja polnud arugi saada, et midagi erilist toimuks. Või siis avastades täna kohe kahel rindel seda, et inimesed kibelevad juba oma igapäevaste rutiinide juurde tagasi, et nädalane paus on tekitanud sellise tegutsemistahte, et on kohe-kohe-kohe vaja.
Aga minnes tagasi selle juurde, et täna algas kevad. Hakkasin siis uurima, et täna peaks ju öö ja päev olema ühepikkused ja nagu ikka, enne, kui siinseid asju kirjutama asun, tahan faktid paika saada ja eks nõnda ka seekord. Ja mis ma siis avastasin? Et tegelikult oli see öö ja päeva võrdne pikkus hoopis 17. märtsil. Niiet, päev on juba olnud pikem kui öö! Ja arvestades, et täna oli palju näha lõkkeid, oli seegi kuidagi sümboolne - et ega polegi midagi, kolme kuu päevast on suvine pööripäev ja jaanilõkete tegemise aeg ja siis polegi taaskord midagi, kui jõule ootama hakata. Ja kõik need asjad toimuvad sõltumata sellest, millised on parasjagu inimeste prioriteedid, rõõmud ja mured. Loodus toimetab ikka omasoodu edasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar