Toimetasin täna oma mingi aeg tagasi tehtud piltidega ja mida pilt edasi, seda rohkem sain aru, et ma olen ikka merehaige. Merehaige mis merehaige. Eks aeg-ajalt läheb see tunne üle ja kuidagi mattub see teiste teadmiste ja kogemuste alla.
Aga, siis saabuvad jälle sellised hetked, nagu need piltidega toimetamise hetked. Sellised hetked, mil satun täielikult selle loodusjõu lummusesse, mille nimi on MERI.
Eks tean väga hästi sedagi, et ma olen neid hetki juba läbi elanud, neil hetkedel, mil ma neid ülesvõtteid teinud olen. See aga lummabki mind selle asja juures veel omajagu, et ma saan seda kõike veelkord läbi elada. Ja hämmastav on see, missugust mõju võib avaldada ühe pildi vaatamine, milline võib olla sellest saadav emotsioon. Võiks ju arvata, et mis see siis ikka ära ei ole - pilt nagu pilt ikka. Aga emotsioon kerib ennast üles ja need vaated lummavad mind taaskord, üha uue jõuga.
Ja eks ma saan sellestki aru, et see on vaid minu enda sügav sisemine elamus, midagi, mis käib vaid minuga kaasas. Saan aru, et see ei pruugi teiste puhul niimoodi olla. Teistele ei pruugi need kaadrid mingit mõju avaldada.
Mina aga saan nende põhjal taaskord aru - eks vahepeal kipuvad sellised asjad lihtsalt meelest ära minema, teised teema olulisemaks muutuma -, et minu jaoks on need kõnekad ülesvõtted ja ma olen ikka merehaige.
ELU MERE LAINETEL
Seda siis koos mõne lisa ja täiendusega, et oleks lustlik ja lõbus, motiveeriv ja edasiviiv. Ja see mõjub ja annab jõudu.
Aga, siinkohal ka tervitused merele (kellelegi, kellega koos on jagatud mõlemat - nii mere- kui muusikahaigust), soovilugu on varnast võtta:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar