Kogu selle praeguse viiruse levimise aja jooksul on mulle ikka ja jälle tulnud meelde ülikooliaeg. Nimelt oli meilgi õppekavas selline aine nagu statistika ja õnneks alustati seda loengusarja tõdemusega, et statistika võimaldab jõuda täpselt sellisele järeldusele, mida saada soovitakse.
Ja nii ma siis olengi poole silmaga jälginud uudiseid ja saanud aru, et täpselt niimoodi praegusel juhul toimitaksegi - tehes otsuseid, mis aitavad statistikat mõjutada. Ja kui soovitud tulemus hakkab käest ära libisema, muudetakse algandmeid, mille põhjal statistikat tehakse. Ja nii ongi statistika tegemisel võimalused lõpmatud ja mitte kellegi jaoks pole oluline see, et andmeid ei anna tegelikult omavahel (ei Eestisiseselt ega ka globaalselt) võrrelda, sest põhialused on kõik vigased ja ajas muutuvad. Selle peale tuleb meelde anekdoot: "On olemas väike vale, suur vale ja siis tükk tühja maad ja alles seejärel tuleb statistika."
Eks ma olen ka väljaspool seda kõike imestanud näiteks selle üle, missuguseid küsimusi küsitakse klienditagasiside lehtedel. Vaadates neid küsimusi, tekib minul tihti küsimus, et kas te minu käest küsite ka seda, mida tegelikult küsima peaks (ja mõnel juhul tundub, et küsitlus on tehtud selleks, et see, kelle ülesandeks selle valdkonna eest vastutada on, saaks "tehtud" lahtrisse linnukese teha). Sest, nii tore on küsida neid küsimusi, millele on positiivsed vastused garanteeritud (või küsimusi, mille vastustega pole tegelikult mitte midagi peale hakata). Aga selleks, et paremaks saada, tuleks küsida küsimusi hoopis nendes valdkondades, mis on nõrgad. Kuigi, eks teisest küljest saan ma aru ka sellest, kui palju on subjektiivsust kogu selles asjas, sest lõppkokkuvõttes võib tulemus sõltuda sellest, millises tujus inimene on. Kuigi-kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, siis imelist kogemust ei suuda miski varjutada, vähemalt minu jaoks küll.
Peaaegu läheb selle teema alla ka üks täna nähtud video, kus kiideti väga Eesti koolisüsteemi, selle põhjal, missugused on meie laste tulemused PISA testides. Ja vaadates seda, mida seal esile toodi - et kuidas Eesti selliste tulemusteni on jõudnud (oli võetud see nurk, mida Eesti on õigesti ja hästi teinud), siis eks seal oli omajagu tõtt ka, aga minu jaoks on selle asja juures ikkagi kokkupuude lastega ja see, missugune on nende koolistress ja kuidas nad tegelikult koolis väga käia ei tahaks (eks see muidugi sõltub ka koolist ja laste motiveeritusest, aga sellise suure pildi propageerimine tundus mulle kuidagi suure enesekiitmisena (nagu meil siin ikka kombeks on, väljapoole näidata, et maru kenasti on meil kõik asjad, aga mis seepool toimub, see teadmine pole sugugi oluline) - et kas need lapsed ka edaspidi täiskasvanutena hästi hakkama saavad, missugused inimesed neist selle kõige käigus kasvavad).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar