Olen juba mitmeid aegu mõelnud selle peale, et inimesed vajaksid puhkust, sellist puhkust, mil kõigil oleks paus, oma igapäevastest toimetustest, sellist puhkust, mil inimesed saaksid oma peredega koos olla (nähes, kuidas inimestel on tööelu esikohale trüginud ja kallite inimestega koosolemise aega napib, saades aru ka sellest, missugust mõju avaldab selline asi suhetele ja inimestele endile)...
Ja nüüd siis, vaadates, kuidas antakse soovitusi kodus püsida neil, kes on just reisilt tulnud ja kuidas pannakse inimesi karantiini, mõtlen ma, et see on ju liikumine selles suunas, mille peale mina mõelnud olen (loogikageenius, nagu ma olen). Sest kodus püsimine ja karantiinis olemine tähendab just seesugust pausi argielust, aega koos perega, kui on perega koos reisil käidud, nagu lõppenud koolivaheajal ikka käidi (tean nii mitmeidki peresid, kes praegust aega perereisiks kasutasid).
Eks ta veidi kummaline ole, selle pausi teostus, aga sisu see ju suurt ei muuda, seni, kuni haigeks ei jääda, sest haige olemine on midagi sootuks muud. Asja teine pool on muidugi see, kuidas pärast seda hakkama saadakse, mis sellele kõigele järgneb.
Ja ega me keegi ei tea ju ka seda, milleni see konkreetne viiruselevik viib. Naiivsust on selle asja juures palju olnud, tundub, et ei saada aru sellistest lihtsatest asjadest nagu inimeste suur liikuvus kaasaegses maailmas, avatud võimalused, mida aktiivselt kasutatakse. Räägitakse justkui mingist leviku piiramisest, aga reaalsusega pole sellel midagi pistmist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar