Lugesin raamatut ja kuigi mõnel hetkel tundus, et ma ei suuda vaatamata kõigele lugeda ja lugu kipub venima, siis sundisin ennast ikkagi edasi minema. Ja sisetunne oli õige - see on see põhjus, miks ma usaldan neid kirjanikke, kelle ma leidnud olen. Vastus küsimusele, miks ma ikka ja jälle nende juurde tagasi jõuan. Sest ma tean ju kui head nad on, kuidas neile on antud - seda oskust, lugu põnevaks kerida, lugu huvitavaks jutustada, niimoodi, et eladki kogu hingest kaasa ja oledki täielikult haaratud sellest, mis toimub, ahmid sõnu endasse ja märkad, et vahepeal hoiad hinge kinni, oodates-kartes-lootes, et mis nüüd siis juhtuma hakkama, mis edasi saab, millise pöörde lugu nüüd siis võtab.
Ja tegelikult ei häiri isegi see, et need väikesed vihjed, mis on varemalt juba ühele ja teisele poole teksti sisse peidetud ja annavad aimu sellest, mismoodi asjad lõpuks kujunevad, millised minevikusündmused mõjutavad raamatutegelaste tänast päeva. Siit tuleb välja ka üks subjektiivsuse aspekt, nagu elus ikka - neile kirjanikele ja nende raamatutele annan ma selle võimaluse, et ma loen seda lugu edasi, isegi siis, kui sissejuhatus kipub pikk ja kohmakas olema. Kui oleks tegu mõne minu jaoks tundmatu sulesepaga, oleks lugu sootuks teine - siis peab ta leidma tee minuni. Kui tema kirjapandu mind ei kõneta ja silla loomist ei toimu, siis nii see lihtsalt on ja jääbki raamat selleks üksikuks juhuslikult kättesattunud teoseks.
Aga õnneks on neid, kellele on antud just mulle sobivat oskust lugusid pajatada ja nõnda ma siis loen ja naudin ja ahmin endasse, elan sügavuti läbi ja rõõmustan. Seekord oli siis elamusenaudingu pakkujaks Anders de la Motte ja "Sügisroim".
Ja, vaid mõni aeg hiljem tuleb tõdeda, et ikka väga hästi on antud, kui saab lõpuni loetud ka Anders de la Motte "Talvetuli". Ja selle raamatu viimaseid lehekülgi loen läbi aina kasvava pisaratevoo - liigutab, sügavalt liigutab. Lisaks muidugi ka see mõjus viis, kuidas lugu aina uusi tahke esile toob... Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar