Selle loo algus ulatub tänaöistesse unenägudesse, kuigi seal ronisin võimatuna näivatest kaljuseintest üles ja turnisin üle kitseaedikute ja tutvusin uute inimestega. Ja pealtnäha polnud sellel kõigel midagi pistmist sellega, et minu hommikune tõdemus oli, et ma olen üsna mitu korda oma elus istunud helipuldi taga...
Reaalsuses ja iseseisvalt olen teinud sellist asja vaid Islandil, ikka nende kohalikus Rock'n'Roll Muuseumis, mille külastusest olen varemgi kirjutanud, kus lugu, millega mängida sai, oli seesugune:
Ja andis ikka mängida küll selle asjaga ja enda kõrva jaoks sain ta ikka paremaks. Üsna loomulik oli vist ka see, et mida rohkem seda muusikapala kuulasin, seda rohkem see mulle meeldima hakkas.
Aga tänahommikune tõdemus viis mu hoopis teise kanti, sellesse kanti, et üsna tihti olen võtnud endale ise selle koha helipuldis - sel moel, et kuna minu kõrva on miski kriipinud, siis olen julgelt välja öelnud, mida oleks juurde vaja ja mida oleks vaja vähemaks võtta. Ja üllataval kombel on sellest mõnel juhul saanud täielik usaldus, sest hiljemgi on just minu kõrvade järgi saanud helid ühiseks sümfooniaks.
Ja kuigi mul pole muusikalist haridust, on mul siiski kõrv, mis mõnel hetkel on väga tundlik. Ma arvan, et asi on selles ajas, millal ma siia ilma sündinud olen - kevades, mil linnud laulavad ja õhk on ilusatest helidest pungil. Eks sellesse valdkonda olen liigitanud oma ülitundlikkuse lõhnade suhtes, sest ma olevat sündinud päeval, mil sirelid olid täies õies ja pole siis imestada, et kevadine sirelite õitsemise aeg on minu jaoks toksikomaania kõrgaeg (ja-jah, eks ma ikka kaldun äärmustesse, aga viimasel ajal olen ma ise hakanud seda kõike tunnetama kui heleda leegiga põlemist ja elust joovastumist).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar