Teisipäev, 30. mai 2017

Olla väga tundlik

See mõte mu sees hakkas idanema siis, kui tajusin muutust käitumismustris ja sellest on nüüd juba mitmeid nädalaid möödas. Ja sain aru, et ma olengi väga tundlik, iseäranis selles osas, kuidas ma tunnetan teisi inimesi, nende reaktsioone, olekuid ja hoiakuid.

Eilne ja tänane päev aga pakkusid uut vaadet sellele tundlikkusele, sest sain aru, et ainuüksi minu puudutusest (olge see siis füüsiline või mõtteline), võib kõik kokku variseda, kõik loodu põrmu vajuda. Ja see pole sugugi hea tunne ja arusaamine. Iseäranis, kui põrmu vajuvad olulised ja elulised hetked. Muidugi saan taaskord tõdeda, et ikka ise olen ilu tegija.

Aga oma tundlikkusest ei saa ma üle ega ümber. Ja nõnda ma tajungi rohkem, kui see pinnapealne, mis kõik enda alla matma kipub. Ja nagu ikka - elus pole proove, on kohe kõik ja nii, nagu on. Kui läheb rappa, siis ümber või uuesti tegemise võimalust ei ole.

Mis siis saab?

See mõte käis mu peas ringi juba mitu aega, mõte sellest, et mis siis saab, kui oma unistustest loobuda. Kuhu ja kuidas siis edasi?

Minu jaoks oli see hetk nädalajagu päevi tagasi, kui loobusin ühest oma unistusest, sest julgesin endale viimaks tunnistada, et see unistus ei saa mitte kunagi teoks. Ja huvitav oli see reaktsioon väljastpoolt, see, mis pakkus teed edasi. Aga, selle reaktsiooni põhjuseks oli täieliku pildi puudumine ja tegelikult vaid hea soov ja tahe...

Täna aga rullus mu ees lahti ühe teise inimese unistus, millest ta on valmis loobuma. Ja minu peas tekib küsimus, et mis siis edasi saab? Siis, kui inimene loobub millestki, mis on teda käima tõmmanud, erksana hoidnud, innustanud ja jõudu juurde andnud. See peab ikka päris karm olema, kui millestki sellisest loobuda... Minu unistus oli ju veidi teist laadi, kuigi jah, sama sügavalt seest läbi käiv.

Aga mis siis ikkagi saab edasi, siis, kui unistustest loobuda? Või siis, kui loobuda unistamast?


Esmaspäev, 29. mai 2017

Mõni inimene võib...

... mõne oma lihtsa ja väikese teoga liigutada südant. Hoolides veidi enam, kui tavaks on, pannes tähele ja märgates, olles olemas neil hetkedel, kui on vaja, tehes neid asju, mida enda mugavusest tegemata võiks jätta.

Ja nõnda saavad valu ja kurbuse pisaratest meeleliigutuse pisarad...

Imelisi inimesi leidub ikka ilmas!

Kolmapäev, 24. mai 2017

Ma ei mõista!

Eks ma olen selle asja üle ka varemalt pead murdnud, aga eile tuli see teema taas üles - et kuidas kaptenid ja tüürimehed suudavad merel olles töötegemisele keskenduda, kui nende ümber on nõnda palju ilu ja vaatamist kogu aeg. Lihtsalt, kuhu aga pilgu suunad, igal pool on ilu ja imestamist ja imetlemist. Peas kõmab ingliskeelne fraas: beats me!

Aga eks see vist ongi nende ametite võlu - arvukalt päikesetõuse ja -loojanguid, päevadest ja öödest rääkimata, mis kõik võivad oma iluga hinge kinni võtta. Pole siis imestada, et meremehed puha suured romantikud on. Kuigi jah, sõltub ikka millega merd sõita - kui ikka meie kliimas lahtises paadis või jahis kulgeda, siis on ebamugavusi arvukalt, aga suure laeva kaptenisilla kaitstud keskkonnas on see kõik muidugi imeline. Ja eks mõnikord näitab meri oma karmimat nägu ka, kuigi, ka see võib olla väga veetlev, tuleb tõdeda, kui just merehaigust peale ei tule ja see kogu tähelepanu enda peale ei tõmba.

Kuid, teisipidi jälle, kui oled juba kord mere järele haige, nagu mina olen, siis oled ja teha pole mitte midagi - ikka on merd vaja ja mereta ei oska kuidagi olla.

Liiga lähedalt tunda

Eks elus ole ikka nii, et inimeste tõelised värvid avanevad alles mingi aja pärast. Ja huvitav on see mõte, mis mind mõnikord tabanud on - et kas ma ikka tahangi teada seda, millised inimesed on, kas ma tahan astuda selle järgmise sammu, et saada rohkem teada.

Tean seda mõne aja tagust mõtet, vaadates ühte isa ja poega ja püüdes mõista, et kuidas see poeg küll seesugune on, kui isa tundub sootuks teistsugune olevat. Aga, läks aeg, ja hakkasid ka isa puhul pinnale ujuma needsamad omadused, mis olid pojas juba ammu esile tulnud. Ju siis on lugu ikka sedasi, et lapsed on vahetumad ja nende puhul tuleb kõik selgelt ja kiiresti esile, vanemad on aga juba omandanud selle peitepildi või teadmatult omaks võetud malli ja maski. Kuid, olles nüüd targem, leian ma, et tuleb aeg ja küll kõik selgub. Ja ega need käbid ei kuku kännust kaugele sugugi.

Aga, kuna aeg annab toone juurde ka neile, kelle puhul kuidagi rohkem seotud olen, siis on mul hea meel selle üle, et elul on varuks positiivseid üllatusi ka ja sellised asjad meeldivad mulle iseäranis.

Ja suures plaanis, ikka on meie ümber ju inimesi ja nad kõik ongi inimesed, nii, nagu nad on ja just sellisena tulebki neid võtta...

Mis ma ikka vaidlen!

Huvitav on ikka kokku sattuda erinevat liiki inimestega. Iseäranis sellistega, kellel on täpselt teada, kuidas asjad käivad, isegi siis, kui nad ise neist asjadest päris täpselt ei tea. Nõnda oli minulgi eile võimalus osa saada sellisest arutelust, kus ma tundsin, et mul ei ole mõtet vaielda, mitte midagi öelda, sest teised inimesed teavad paremini. Ja eks mind püüti ikka paika ka panna, sellega, kui jäik ma olen.

Üllataval kombel sai "tüliõunaks" see, kui julgesin välja öelda lause, et mina olen ikka seda meelt, et kuna ma soome keelt ei oska, siis ma seda soomlastega ka ei räägi. Seepeale tehti mulle selgeks, et ma olen üks suhteliselt arrogantne tüüp, sest lihtinimesele on sümpaatsem, kui vigaselt tema keelt räägid, selle asemel, et hakkata proovima temaga mingit rahvusvahelist keelt rääkida. Eks ma siis selgitasin oma seisukohta, et tegelikult on olukorrad, kus ma olen keeldunud soome keelt rääkimast, sellised, kus olen soomlasest vestluspartnerile pakkunud ka rootsi keele rääkimise võimalust, sest tõesti, kuigi minu rootsi keele oskus on juba unustuse hõlma vajunud, räägiks ma pigem seda keelt, kui soome keelt, millest ma tean, et ma soome keelt ei oska.

See kõik pani mind aga veidi üldisemalt mõtlema, taaskord selle peale, kuidas soomlased ikka vaikimisi eeldavad, et eestlased soome keelt räägivad. Mina ei eelda üheltki soomlaselt, et ta peaks eesti keelt kõnelema.

Ja kui ma veel üldisemalt mõtlen, siis tegelikult pole mul ükski suhtlemine jäänud keeleoskuse (või keele oskamatuse) taha, silme ette ujub üks pilt Austriast, kus saksa keelt kõneleva mehega sain kõik vajalikud asjatoimetused aetud, püüdes vaid teda mõista ja võttes appi kehakeele.

Kui aga rääkida sellest, mis olid need teised teemad, millel vaidlemisest ma loobusin, siis tekkis küll selline tunne, et olen sattunud tüübi otsa, kelle peamine eesmärk ongi kogu aeg vaidlust üles kiskuda, kõigi teiste inimeste seisukohad ümber lükata. Mine tea, mina inimest lähemalt ei tundnud ja nõnda ma sellest enamat ka arvata ei oska, igal juhul oli esmamulje selline, et mulle püüti kogu aeg selgeks teha, et kõik, mida ma räägin on vale - kummaline olukord, tõeliselt kummaline...

Esmaspäev, 22. mai 2017

Nemad kaks, poiss ja tüdruk

Täna tuli see kujutluspilt taas mu silme ette - kahest lapsed, poisist ja tüdrukust ja mõtlesin, et võib-olla tuleks see mõte ikkagi teoks teha. Kui on juba nii selge kujutluspilt silme ees. Et ongi kaksikud, poiss ja tüdruk. Olgu-olgu, see tänane pilt mu silme ees ei olnud päris selline, kui oli see 1,5 aasta tagune - siis olid sellel pildil ka üks mees ja üks naine. Ja see oli selline kujutluspilt, kus kõik olid rahul ja õnnelikud, selline tõeline pereidüll. Ja täna siis, arvestades konteksti, taaskord see kujutluspilt mu silme ees, vähemalt need lapsed.

Kas see kõik on tingitud sellest, mis mul siin ümberringi toimub - kes võtab naise, kes saab lapsi, kes otsab endale uue kodu. Kõigil loksuvad elud paika, mina aga ikka hulgun ringi ega leia oma pidepunkti.

Reede, 19. mai 2017

Tühja neist jalakäijatest

Tänane päev liikluspildis oli siis selline, kus oli näha, et autojuhtidel on ikka kiire-kiire-kiire ja sellist aega, et korraks seisatada ja lasta jalakäijad üle tee, neil sugugi ei ole. Ja kui jalakäijad juhtuvad siiski tee peale ette jääma, siis ikkagi pole aega hoogu maha võtta, vaid tuleb jalakäijast ringi sõita. Ei tea, kuhu neil autojuhtidel nii kiire on ja miks peab seesuguseid manöövreid tegema? Kas tõesti see kümmekond sekundit muudab midagi?

Neljapäev, 18. mai 2017

Elu täiesti nässus

Istusin, nagu ikka, üksi, kuulasin muusikat ja mõlgutasin mõtteid. Ja korraga tabas mind väga selge teadmine: "Mu elu on ikka täiesti nässus!" Loomulikult tuleb mul selle kõige eest vaid iseennast kiita - kes siis ikka nii hästi oskab, kui mitte mina ise. Kuigi jah, samas, mõtlen, et kuidas see korras elu siis olema peab või mismoodi see mittenässus olemine siis välja näeb.

Eks see läheb samasse kapsaaeda selle mõttega, mis mul oli mõned nädalad tagasi - et ma ise olen ennast välja praakinud, ise tunnistan ennast vigaseks ja sobimatuks. Aga kuidas ma saakski teisiti, kui ma mõtlen selle peale, kes ma olen ja kuidas ma olen ja et see kõik on nii kaugel sellest, kes ma olla tahaks. Ja kuigi ma olen sellest kõigest teadlik, ei ole minus piisavalt jõudu teha vajalikke muudatusi, kuigi jah, mingitel hetkedel ma teen vähemalt katset ja teadvustan endale seda, et ma taaskord ämbrisse astunud olen, olen taaskord vanu mustreid pidi liikumas.

Ja kõige radikaalsem on see, millest ja kuidas ma lasen ennast häirida, mis on need asjad, mis mulle närvidele käivad. Ja see sisemine iroonitsemine, see on ka üks asi, millest ma üle ja ümber ei saa...

Aga jah, elu on täiesti nässus ja ma tõesti ei oska kuidagi ka leida seda kohta või viisi või võimalust, mis avaks uued uksed või uued teed või uued mõtted minu peas. Kõik käib sama vana ringi pidi ja mina sellest kõigest välja astuda ei oska.

Läheb aeg ja selguvad toonid

Eks mul oli kõige selle suhtes algusest peale väike kahtlus, juba esialgsete toimetamiste pealt vaatasin, missuguses suunas kõik liikuda võiks. Siis aga hakkasid asjad sujuma ja kõik läks justkui paika, kulges kenasti ja muretult.

Peagi aga tekkis uus olukord ja tulid esile toonid, sellised, mida ma oodata ei osanud - need, mis mõnikord mõnedel inimestel on - tekitan mingi olukorra ja keegi teine leidku sellele lahendus. Polnud midagi, mõtlesin, ühest küljest ju oli inimene teistele vastu tulnud, eks sealt siis edasi olekski pidanud vist kuidagi teisiti saama, aga, see, et juba oli arvestatud teiste vara oma plaani sisse, see tuli paraja üllatusena.

Olgu pealegi, mis seal siis ikka, üldist huvi arvesse võttes oli kõik vist enam-vähem õiglane ka. Ja kõik sujus taaskord edasi - kuigi jah, lõplikku selgust pole veel majja tulnud.

Ja nüüd siis, järgmine olukord, täiesti lambist, pirtsutamine ja solvumine - mis see siis nüüd oli? Iseäranis arvestades seda, kelle peale pirtsutati. Millised haavad võivad küll sellisest käitumisest tekkida? Ja asja teine pool on see, et kui on võetud endale juba vabadus teha midagi, siis tuleb ka tagajärgedega tegeleda. Või on asi selles, et vahepeal oli kõik liiga hea ja nüüd toimus soovimatu tagasilangemine, sest kõik polnud nii, nagu soovitud.

Nõnda ma siis vaatan ja mõtlen ja arutlen - et aeg ikka toob inimese sees peituvad toonid välja. Ja mõne inimese puhul on esmane reaktsioon ja tunne ikkagi see kõige õigem - tekivad küll "suikumise" hetked, aga eks tõde on ikka kuskil pinna all peidus ja tema olemasolu ei tohi ära unustada.

Kolmapäev, 10. mai 2017

Just sellist lihtsust ma soovingi

Mina tegin teisele inimesele head, tema mõistis minu panust ja tegi siis minule head, lihtsalt ja siiralt. Just see on selline lihtsus, mida ma otsinud olen ja soovinud. Ja nii hea tunne oli sellisest asjast, tasakaalus suhtest, mis ongi lihtne ja hea.

Selles valguses tundub mulle küll, et ma tahaks ühiskonna oravarattast välja astuda, sest tundub, et enamasti on väärtused ja väärtushinnangud teistsugused. Ja kogu see tormamine ja rabelemine kipub kaasa kiskuma, kõike enda alla matma. Raske on sellises seisus ellu jääda või elus püsida. Mitte, et mul sellega probleeme oleks, aga ühiskondliku surve kotkas käib ja tiirutab ringi, vaatab, kas saab ehk midagi hamba vahele. Mina aga toimetan ikka oma uskumisi pidi edasi, saagu siis, mis saab. Ja kui on sellised lihtsad ja siirad hetked, siis naudin neid täiel rinnal, sest see on see, mida mulle praegu antakse ja sellegi eest olen tänulik!

Täiesti ootamatu reaktsioon

Kuulasin, mida inimesel öelda on ja esialgu ei tekkinud minus saadud informatsiooni peale mingit suuremat reaktsiooni. Aga, läks mõni aeg mööda ja siis korraga tekkis hoopis uus ja ootamatu tunne ja mõte.

Lugu selle asjaga on siis sedasi, et ma olen ikka ja alati relvade vastu olnud, ennast pigem ikka patsifistiks pidanud. Ja see, et meesterahvastel on vaja nt jahil käia või muidu tulirelvadega toimetada, on mind enamasti külmaks jätnud või pigem olen selle mõtte lasknud vabaks, et igaühel omad hobid ja tegemised ja kui on vaja, siis on vaja. Aga minnes nüüd tagasi selle eelkirjeldatud situatsiooni juurde, mis tähendas üht meesterahvast koosluses tulirelvadega, siis just selline kombinatsioon muutis selle meesterahva korraga kuidagi väga atraktiivseks. Mine võta nüüd kinni, milles seal see asi oli, igal juhul selline tunne tuli minu sisse. Ise vaatasin ja imestasin ja sugugi ei saanud aru, kuidas siis sedasi.

Esmaspäev, 8. mai 2017

Nagu ikka, mäest üles-alla-üles...

Eelmisel nädalal olin ikka päris suures masenduses - see progress, mida tundusin saavutanud olevat, tallati suure sõnavalinguga mutta - kuigi olin omalt poolt niigi juba suure hulga järeleandmisi teinud, siis tuli välja, et iga minu (sobimatu) samm tembeldati altvedamiseks. Ja kõige selle sees läks sügavale rappa kaasa ka kogu mu entusiasm ja hea tahe ja kannatlikkus ja hoolivus. Suisa nii kenasti, et ükspäev tundsin, kuidas ma ei taha mitte kedagi näha ja mitte kellestki ega millestki mitte midagi teada. Ja nagu ikka, saatuse irooniana, kogunes põhjuseid juurdegi, miks kogu maailmaga riius olla.

Ja saabus siis tänane päev, mul oli terve kõnegi juba ette valmistatud, et panna veidi mõtlema, neid, kes olid suured "tegijad" - et millised tagajärjed on nende sõnadel ja tegudel, minu jaoks siis seesugune, et olin juba täiesti valmis loobuma, sellest vahvast seiklust oma elus, milles ma nüüd sügisest saadik sees olen olnud. Aga, selgus siiski, et progress on tõesti toimunud, sest esimese asjana pakuti mulle, justkui lepituseks, üks komm. Ja siis, imede-ime, tehti seda, mida olin juba pikalt oodanud. Ilma minupoolse vajaduseta keelitada ja meelitada.

Üks paras katsumus on see kõik, aga mulle tundub, et ma olen liiga haavatav ja liiga tundlik, selles osas, millist mõju mulle avaldavad teiste inimeste emotsioonid ja mõtted ja väljaütlemised. Kuid tundub, et võimaluste andmine õigustab ennast siiski... Ja kõigele tuleb anda aega, settida...

Reede, 5. mai 2017

Ikka ise teha...

Huvitav on see, et just mingi aeg tagasi seletasin seda neile lastele, kellel ma programmeerimisest ja kodulehtede tegemisest rääkisin. Seletasin siis seda, miks ma enamasti ei kasuta mingeid väliseid kujundusiatribuute, vaid eelistan kõike ise kujundada.

Ja nüüd siis, olles taaskord oma nõudliku kliendi soove täitmas, tuligi mul kõrvale heita kujundusteek, mille kasutamisest, arvasin, saan abi. Nüüd selgus aga, et selleks, et teha täpselt seda, mida klient soovib, on ise ikkagi asju lihtsalt ja parem teha, sest kahjuks teeb kujundusteek ka selliseid asju, mida muidu teha vaja ei oleks.

Ehk siis, taaskord kõneleb praktika iseenda eest - tore on küll, kui on ettevalmistatud mingid asjad, mida on lihtne kasutada, aga nendega on see häda, et nad panevad asjad raamidesse ja mõnikord tuleb hoopis raamidest väljaspool toimetada ja siis tuleb raamid lihtsalt kõrvale jätta. Loodetavasti on sellest teadmisest abi ka neile lastele, kellele praegu just neidsamu teemasid tutvustan.

Kas see oli vajalik, et üks uks lõplikult sulgeda?

Kohtusin eile ühe meesolevusega, kes mu südames mingi aeg sees oli. Ja kuigi see kohtumine tundus iseenesest kummaline ja ootamatu - ikka ja alati on see küsimus, miks mingeid inimesi kohtad ja teisi mitte kunagi ei näe - siis ühe asja sain ma selle kohtumise käigus küll selgeks. Et kui oleks isegi olnud mingeid kahtlusevarjundeid, kas jäi midagi lõpetamata, siis eilne kohtumine näitas selgelt, et on aeg see uks lõplikult sulgeda.

Ja asi polnud sugugi selles, et metsikust mehed oli veelgi metsikum saanud - viimase aja repliigid, mida kõrvalt olen kuulnud, sellel teemal, et mis vahet on, missugune ma seal maal olles välja näen, oli leidnud uue taseme - lisaks muidu metsikule olemisele oli ka juustel pikaks kasvada lastud. Aga, seal oli midagi enamat, lihtsalt see minnalaskmise meeleolu. Aga eks ma tean ka, miks see nii on - põhjuseid ja ajendeid. Kuna mul ikka olnud "õnn" päris suure hulga meeste ahastushetkedest osa saada, siis näen ja mõistan neid tagamaid liigagi hästi.

Lisaks pakkus see kohtumine mulle vaate ka iseenda peale - selle peale, missugune inimene ma praegu olen. Sellele, et ma ikkagi hoolin ja muretsen. Ja ka sellele, et ma olengi otsekohene ja ütlengi välja oma mõtted, kui näen midagi, mis pole päris sedasi, nagu minu arvates olema peaks. Muidugi andsid need hetked veelkordse kinnituse ka sellel teemal, et tänasel päeval vajan ma teistsugust meest enda kõrvale ja ma vajan hoopis teistsugust suhtumist ja asjadest arusaamist.

Ja üks asi tuli mulle meelde - et selle mehe näol oli ka tegemist inimesega, kes minusse uskus, sellesse, et ma olen loodud suuri asju tegema, selles osas on need mu südames olnud mehed ikka ühesugused, nad kõik on minu sisse uskunud...

Kolmapäev, 3. mai 2017

Ja veel üks kutse...

Mehed, ma tean, on edevad. See on ju looduse poolt sedasi loodud - vaadates kasvõi isaslindude sulestikku ja võrreldes seda emaslindude omaga.

Ja nüüd siis sattusin mina ühe seesuguse mehe otsa, kellel oli vaja oma edevuse hetk välja elada. Või tekitas temas selle vajaduse see, et ma täpsustavaid küsimusi küsima hakkasin - kui ta esialgse repliigi, kutse ühele sündmusele, juba õhku visanud oli.

Mine tea, igal juhul, kõige muu kiire möllu sees leidis ta veel aega küsida: "Kas reedel siis või laupäeval?" Osava naisterahvana keerutasin ootamatust vastamisvajadust välja lausega: "Kui Sa niiväga tahad, et ma Sind vaatama tuleks, no eks ma siis tulen!"

Sedasi siis selles suhtes edasi. Ja eks ma ise muidugi muigan ka - et just täpselt niimoodi ma satungi igasuguste asjade sisse, millest mul suuremat aimugi pole või mida ma esialgu väga tõsiselt võtnud pole. Teisest küljest on see sammuke selle mõtte realiseerumise poole, mida ma täna hommikupoolikul mõtlesin - et keegi võiks minuga lõunale tulla. Aga eks siis paistab, mis toimuma hakkab, kui ma sellel teemal reaalselt edasi toimetan, võimalused on kõik valla...

Ja nii repliigi korras - selle kutse vastuvõtmine oli mulle oluliselt omasem ja kohasem, kui see teine kutse, mis mulle täna postkasti tuli. 

Nüüd siis hakkab tõde selguma

Saatsin oma proovitöö ära, selle, millega olin siin pikalt jorutanud. Ja sain sellise vastuse, mida ma sugugi ei oodanud. Eks ma saan väga hästi aru sellest, et minu peamine probleem oli selles, et ma tahtsin saada vastuseid sisulistele küsimustele, tuli aga hoopis vastus vormi kohta.

Ja see hinnang, mis asjale anti, oli ikka päris räige. Nojah, mis ma siis oskan selle peale arvata. Ikka on asi sedasi, et püüad kliendi soove täita ja neile vastu tulla ja mis siis ikka teha on, kui teed suures plaanis seda, mida klient soovib ja see tulemus siis kliendile ei sobi. Kuidas sellisel puhul käituda? Kuidas edasi minna?

Niikuinii on motivatsioon juba madal, nüüd siis veel selline boonus ka asja juurde. Ja tunne on selline, et hakkab selguma taaskord see tõde, millest olen mõnikord varemgi aru saanud - et mõnele kliendile ma ei suudagi tööd teha. Aga, eks paistab, mis edasi saama hakkab...


Kutsetega üle külvatud

Tundub jah, et järgmised paar kuud on väga tihedad, selles osas, millistest sündmustest osa võtta ja millistest mitte. Tänagi saabus mu postkasti üks kutse ja kuigi ma isealgu olin ikka seda meelt, et ma lähen, siis nüüd, olles lugenud kutse läbi, tundsin ma, et ma ei taha minna sellele sündmusele.

Mu esialgsed mõtted, kui üldse sellelaadsest sündmusest juttu oli, olid seotud sellega, et saan vahvas seltskonnas aega mööda saata. Nüüd siis aga lugesin läbi teema, millega tegelema hakatakse, ja sain aru, et mina ei sobi selle teemaga kokku. Lihtsalt - mina ei oska nii peen olla, nagu see sündmus nõuab. Ja võib-olla saakski see asi olema vahva ja tore, aga ma praegu küll tunnen, et ma ei taha sellest osa võtta - liiga palju pinget, liiga palju poose. Vähemalt mulle, praegu, kutset lugedes, tundub sedasi. Kas see reaalselt ka niimoodi saab olema, seda ma ju ette ei tea.

Aga mine tea, annan veel veidi aega, võib-olla mu meel muutub ja saan mingi uue mõtte ja tunde enda sisse ja siis tahan hea meelega minna. Naiivne olen ma, ma saan (ka) sellest väga hästi aru...


Teisipäev, 2. mai 2017

Looduse lainel

Viimased päevad on pakkunud ohtrasti looduselamusi. Eks ma ise olen neid ka suuresti otsima läinud, aga kuidagi on ikka nii, et ehedaid hetki on elu just mulle hulgaliselt pakkunud.

Üleeilsest päevast on pärit need üle lendavad luiged, kes küll ühele ja teisele poole tee leidsid. Muudkui lähedalt ja võimsalt, tiivalöögid andmas märku sellest, et nad tulemas. Mitmekesi ja üksi. Loomulikult olin lummatud, kuidas ma teisiti olekski saanud. Ja eks jäi vaid üle imestada sellise õnne üle, et just õigel hetkel õiges kohas juhtusin olema.

Eilsesse õhtusse aga mahutas ennast üks üksik luik, kes ise minu juurde ujus. Kui esialgu olin veidi imestunud, et miks ta just sellise koha valis, siis veidi minevikku meelde tuletades meenus mulle, et just selle koha peal oli ta varemalt toitumas käinud - julgen arvata, et tegemist oli sama luigega, keda ühel kõledal märtsipäevalgi samas kohas nägin ja kes rahulikult ja vaikselt oma toimetusi toimetas, kuigi jah, tookord oli ta veidi arglikum, kui nüüd. Seekord ei häirinud teda suurt miski - ei mina, kivide peal kõõlumas, ei kalamehed paadiga sõitmas. Stoilise rahuga muudkui maiustas.

Aga tänane päev pakkus mulle ikka meeletut rõõmu mitmepealise hahaparvega, keda mul oli võimalik mitu aega päris lähedalt jälgida. Ei peletanud neid eemale üks tsiklimees, kes oli otsustanud, et temal on vaja nii kauguele, kui võimalik, ikka tsikliga sõita, ei peletanud eemale lärmakad jalutajad. Viimaks aga oli tõusev tuul see, mis hahad merele suunduma ahvatles.

 Ja kuigi kõik see meeldib mulle üliväga, siis mõtlen, et huvitav, kas ma olen saavutanud mingi loodusega ühise rütmi, et mul on võimalik teda niivõrd lähedalt ja ehedalt näha.