Eks mul oli kõige selle suhtes algusest peale väike kahtlus, juba esialgsete toimetamiste pealt vaatasin, missuguses suunas kõik liikuda võiks. Siis aga hakkasid asjad sujuma ja kõik läks justkui paika, kulges kenasti ja muretult.
Peagi aga tekkis uus olukord ja tulid esile toonid, sellised, mida ma oodata ei osanud - need, mis mõnikord mõnedel inimestel on - tekitan mingi olukorra ja keegi teine leidku sellele lahendus. Polnud midagi, mõtlesin, ühest küljest ju oli inimene teistele vastu tulnud, eks sealt siis edasi olekski pidanud vist kuidagi teisiti saama, aga, see, et juba oli arvestatud teiste vara oma plaani sisse, see tuli paraja üllatusena.
Olgu pealegi, mis seal siis ikka, üldist huvi arvesse võttes oli kõik vist enam-vähem õiglane ka. Ja kõik sujus taaskord edasi - kuigi jah, lõplikku selgust pole veel majja tulnud.
Ja nüüd siis, järgmine olukord, täiesti lambist, pirtsutamine ja solvumine - mis see siis nüüd oli? Iseäranis arvestades seda, kelle peale pirtsutati. Millised haavad võivad küll sellisest käitumisest tekkida? Ja asja teine pool on see, et kui on võetud endale juba vabadus teha midagi, siis tuleb ka tagajärgedega tegeleda. Või on asi selles, et vahepeal oli kõik liiga hea ja nüüd toimus soovimatu tagasilangemine, sest kõik polnud nii, nagu soovitud.
Nõnda ma siis vaatan ja mõtlen ja arutlen - et aeg ikka toob inimese sees peituvad toonid välja. Ja mõne inimese puhul on esmane reaktsioon ja tunne ikkagi see kõige õigem - tekivad küll "suikumise" hetked, aga eks tõde on ikka kuskil pinna all peidus ja tema olemasolu ei tohi ära unustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar