Eks elus ole ikka nii, et inimeste tõelised värvid avanevad alles mingi aja pärast. Ja huvitav on see mõte, mis mind mõnikord tabanud on - et kas ma ikka tahangi teada seda, millised inimesed on, kas ma tahan astuda selle järgmise sammu, et saada rohkem teada.
Tean seda mõne aja tagust mõtet, vaadates ühte isa ja poega ja püüdes mõista, et kuidas see poeg küll seesugune on, kui isa tundub sootuks teistsugune olevat. Aga, läks aeg, ja hakkasid ka isa puhul pinnale ujuma needsamad omadused, mis olid pojas juba ammu esile tulnud. Ju siis on lugu ikka sedasi, et lapsed on vahetumad ja nende puhul tuleb kõik selgelt ja kiiresti esile, vanemad on aga juba omandanud selle peitepildi või teadmatult omaks võetud malli ja maski. Kuid, olles nüüd targem, leian ma, et tuleb aeg ja küll kõik selgub. Ja ega need käbid ei kuku kännust kaugele sugugi.
Aga, kuna aeg annab toone juurde ka neile, kelle puhul kuidagi rohkem seotud olen, siis on mul hea meel selle üle, et elul on varuks positiivseid üllatusi ka ja sellised asjad meeldivad mulle iseäranis.
Ja suures plaanis, ikka on meie ümber ju inimesi ja nad kõik ongi inimesed, nii, nagu nad on ja just sellisena tulebki neid võtta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar