Kohtusin eile ühe meesolevusega, kes mu südames mingi aeg sees oli. Ja kuigi see kohtumine tundus iseenesest kummaline ja ootamatu - ikka ja alati on see küsimus, miks mingeid inimesi kohtad ja teisi mitte kunagi ei näe - siis ühe asja sain ma selle kohtumise käigus küll selgeks. Et kui oleks isegi olnud mingeid kahtlusevarjundeid, kas jäi midagi lõpetamata, siis eilne kohtumine näitas selgelt, et on aeg see uks lõplikult sulgeda.
Ja asi polnud sugugi selles, et metsikust mehed oli veelgi metsikum saanud - viimase aja repliigid, mida kõrvalt olen kuulnud, sellel teemal, et mis vahet on, missugune ma seal maal olles välja näen, oli leidnud uue taseme - lisaks muidu metsikule olemisele oli ka juustel pikaks kasvada lastud. Aga, seal oli midagi enamat, lihtsalt see minnalaskmise meeleolu. Aga eks ma tean ka, miks see nii on - põhjuseid ja ajendeid. Kuna mul ikka olnud "õnn" päris suure hulga meeste ahastushetkedest osa saada, siis näen ja mõistan neid tagamaid liigagi hästi.
Lisaks pakkus see kohtumine mulle vaate ka iseenda peale - selle peale, missugune inimene ma praegu olen. Sellele, et ma ikkagi hoolin ja muretsen. Ja ka sellele, et ma olengi otsekohene ja ütlengi välja oma mõtted, kui näen midagi, mis pole päris sedasi, nagu minu arvates olema peaks. Muidugi andsid need hetked veelkordse kinnituse ka sellel teemal, et tänasel päeval vajan ma teistsugust meest enda kõrvale ja ma vajan hoopis teistsugust suhtumist ja asjadest arusaamist.
Ja üks asi tuli mulle meelde - et selle mehe näol oli ka tegemist inimesega, kes minusse uskus, sellesse, et ma olen loodud suuri asju tegema, selles osas on need mu südames olnud mehed ikka ühesugused, nad kõik on minu sisse uskunud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar