Mehed, ma tean, on edevad. See on ju looduse poolt sedasi loodud - vaadates kasvõi isaslindude sulestikku ja võrreldes seda emaslindude omaga.
Ja nüüd siis sattusin mina ühe seesuguse mehe otsa, kellel oli vaja oma edevuse hetk välja elada. Või tekitas temas selle vajaduse see, et ma täpsustavaid küsimusi küsima hakkasin - kui ta esialgse repliigi, kutse ühele sündmusele, juba õhku visanud oli.
Mine tea, igal juhul, kõige muu kiire möllu sees leidis ta veel aega küsida: "Kas reedel siis või laupäeval?" Osava naisterahvana keerutasin ootamatust vastamisvajadust välja lausega: "Kui Sa niiväga tahad, et ma Sind vaatama tuleks, no eks ma siis tulen!"
Sedasi siis selles suhtes edasi. Ja eks ma ise muidugi muigan ka - et just täpselt niimoodi ma satungi igasuguste asjade sisse, millest mul suuremat aimugi pole või mida ma esialgu väga tõsiselt võtnud pole. Teisest küljest on see sammuke selle mõtte realiseerumise poole, mida ma täna hommikupoolikul mõtlesin - et keegi võiks minuga lõunale tulla. Aga eks siis paistab, mis toimuma hakkab, kui ma sellel teemal reaalselt edasi toimetan, võimalused on kõik valla...
Ja nii repliigi korras - selle kutse vastuvõtmine oli mulle oluliselt omasem ja kohasem, kui see teine kutse, mis mulle täna postkasti tuli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar