Istusin, nagu ikka, üksi, kuulasin muusikat ja mõlgutasin mõtteid. Ja korraga tabas mind väga selge teadmine: "Mu elu on ikka täiesti nässus!" Loomulikult tuleb mul selle kõige eest vaid iseennast kiita - kes siis ikka nii hästi oskab, kui mitte mina ise. Kuigi jah, samas, mõtlen, et kuidas see korras elu siis olema peab või mismoodi see mittenässus olemine siis välja näeb.
Eks see läheb samasse kapsaaeda selle mõttega, mis mul oli mõned nädalad tagasi - et ma ise olen ennast välja praakinud, ise tunnistan ennast vigaseks ja sobimatuks. Aga kuidas ma saakski teisiti, kui ma mõtlen selle peale, kes ma olen ja kuidas ma olen ja et see kõik on nii kaugel sellest, kes ma olla tahaks. Ja kuigi ma olen sellest kõigest teadlik, ei ole minus piisavalt jõudu teha vajalikke muudatusi, kuigi jah, mingitel hetkedel ma teen vähemalt katset ja teadvustan endale seda, et ma taaskord ämbrisse astunud olen, olen taaskord vanu mustreid pidi liikumas.
Ja kõige radikaalsem on see, millest ja kuidas ma lasen ennast häirida, mis on need asjad, mis mulle närvidele käivad. Ja see sisemine iroonitsemine, see on ka üks asi, millest ma üle ja ümber ei saa...
Aga jah, elu on täiesti nässus ja ma tõesti ei oska kuidagi ka leida seda kohta või viisi või võimalust, mis avaks uued uksed või uued teed või uued mõtted minu peas. Kõik käib sama vana ringi pidi ja mina sellest kõigest välja astuda ei oska.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar