Laupäev, 30. oktoober 2010

Pimeduses ekslemas

Mulle meeldis see pilt, mida nägin. See kujutas täpselt seda, mida ma ise parajasti tunnen. On pimedus ümberringi ja siis plinkivad tulevad, millest igaüks on kutsuv ja meelitav, igaühel on sisu ja tähendus, igaühes peidus oma saladus. Kuigi kogu see pilt on hoopis teistsuguse tähenduse ja sisuga, leidsin enda jaoks just selle pildi näol visuaalse kirjelduse olukorrale, milles praegu olen. On kutsuvaid tulesid ühel ja teisel pool, aga millise peale suund võtta, see on küsimus. Valik on lai ja kindlasti on vaja otsustada, aga mina tunnen ennast kui eksinu kõige selle keskel. Tean väga hästi, milline on "kodutuli", aga kuidas temani teed leida selles tulederägastikus, seda pole ma veel selgeks saanud, sest tee peal on mõned eksitavad tuled.

Teisest küljest on küsimus ka ajas - kas ma jaksan ikka nii kaua ekselda, kuni pärale jõuan. Mingitel hetkedel olen täiesti lootust kaotamas, tunnen, et olen väsinud ja veidi kardan ka seda kohalejõudmise hetke - mine tea, kas siis olen piisavalt ergas või vajun ekslemisest väsinuna lihtsalt kokku.

/Tundub, et uued omandatud teadmised ning viimati loetud raamatud on oma mõju avaldamas ;-)/

Targem annab...

Rahvatarkus teatavasti ütleb, et targem annab järele. Olen siin viimasel ajal selle peale pikalt mõelnud. Ja ikka enam hakkab mulle tunduma, et see ütlus peaks olema hoopis: nõrgem annab järele. Eestlased on teada on jonnakuse ja kanguse poolest. Eks see ole meis kõigis sees ja kui leian ennast taaskord kuskil kompromissi otsimas, teisele inimesele mitu sammu vastu astumas, siis saan aru, et olen nõrk. Nõrk selles kanguse katsumuses vastu pidama. Nõnda tundsin tänagi. Vaatamata sellele, mis minuga tehtud on, vaatamata sellele, millisesse hingelisse kaosesse olen vahepeal jõudnud (ja nüüd sealt viimaks välja tulnud), olin hetkega valmis kõike andmestama ja kõike unustama, astuma taas need sammud, kustutama kogu selle sisemise valu. Jah, tuleb endale tunnistada, et olen nõrk. Ja hea on, kui ma oma nõrkusehetkedega sagedamini silmitsi seisma ei pea, sest mine tea, mis siis kõik veel juhtuda võib.

Selle asja juures on veel teinegi külg. See on seotud ühe avastusega, mis seob omavahel kõigi suhete küsitavuse. Kui teil on mõni suhe, mis tundub, et pole justkui täpselt selline, nagu te tahate, ja olete kõik omaltpoolt teinud, et seda paremaks teha, ja kui teine suhte pool pole midagi teinud, siis on aus vastus selline: ju ta siis on olukorraga rahul, ju siis tema arvates on kõik suurepärases korras. Kuidas ma sellise järelduseni jõudsin? Aga väga lihtsalt: muidu võtaks teine suhte pool midagi ette, et asjad edasi liiguksid. Ja kui vabanduseks võiks siinkohal pakkuda selle, et teine pool kardab olukorda halvendada, siis see on suhteliselt kesine vabandus, sest kui on ühelt poolt üles näidatud soovi ja tahet ja heatahtlikkust, siis mida on vaja teisel poolel karta?

Juba unes...

Kui hommikul ärkasin, siis ei olnud mul see unenägu meeles. Oli meeles, et midagi nägin, aga mida täpselt, see meeles ei olnud. Ja kui siis nägin seda, mis toimuma hakkas, meenus mulle mu unenägu. Juba unes olin näinud, et kõik käib justkui kiire edasikerimise (fast forward) režiimil. Tegelik elu pakkus täpselt samasugust vaatepilti, sest üllatavalt kiiresti liikus kõik ümbritsev edasi.

See oli esimene emotsioon. Teine emotsioon oli see, et lasin ennast kaasa haarata sellest, mis toimus. Lasin hasardil ennast kaasa tõmmata. Peast käis läbi mõte: kuidas küll saaks sedasi, et minu kohalolek kuidagi kaasa aitaks. Jah, tean, et tegelikult oleksin pidanud külmaks jääma, aga ma ju tean, et külmaks ma jääda ei saa, lihtsalt ei oska. Oli rõõmsaid hetki ja oli selliseid hetki, mil oleks tahtnud karjuda, et kas te tõesti ei tea, kuidas see asi käima peab (või kas ma tõesti ei rääkinud teile, mis te tegema peate või unustasite te selle lihtsalt ära - mitte et ma mingi ekspert oleks, aga ma usun, mida mulle teadjad räägivad ja kui on need kaks lihtsat reeglit, millest teadjad räägivad, siis ei jää ju üle muud, kui uskuda, lisaks kinnitab ka teooria teadjate juttu - puhas füüsika, tuleks siinkohal lausuda). Õnneks poleks mu karjumist, kui seda isegi oleksin teinud (oma nina alla podisesin niikuinii), kuulnud keegi peale mere.

Ja kuigi lõpptulemus oli suurepärane, ei ole mina rahul. See pole vist päris õige ütlus. Muidugi olen rahul elamusterohke päevaga ja tulemusega, kuid ma ei ole rahul sellega, millise tööga tulemuseni jõuti. Mina oleks tahtnud paremat tööd näha. Võib-olla seepärast saab minu tee ka teistsugune olema. Ma tahan olla rahul sellega, kuidas ma midagi teen, mitte rahulduda ainult sellega, millise tulemuse ma saavutan. Tulemus on oluline vaid mu enda jaoks ja seepärast ei kipu ma ka sellele mängumaale. Aga tore on, kui on inimesi, kes on seal ja kes pakuvad elamusi.

/Siia juurde tuleb lisada seik neljapäevaõhtust, kus, mulle tundus, mu poole juba pöörduti sellesi "tiitliga", mida tulevikus uhkusega kanda tahan, - kuna teise nimetatud "tiitli" alla ma kuidagi mahtuda ei saanud ja kõik ülejäänud said, siis võin ju järeldada, et see "tiitel" oli minule määratud. Praegu olen selle "tiitli" jaoks veel liiga toores, aga küll saabub aeg, mil täituvad minugi soovid. Ja mõned selleteemalised "võidud" on mul juba praegu olemas - ehk siis suurepäraselt tehtud töö, mis on sõna otseses mõttes edasi viinud. Ja mõte on juba suunagi leidnud, eks paistab, kas see tõeks ka saab. Teised on tagant kiirustamas, kuid õppides parimatelt tean, et tuleb kõigepealt korralikud ettevalmistused teha, alles siis saab ennast täiesti kindlalt tunda. See kõik aga võtab aega, kuid suund on paika pandud ja esimesed sammudki juba astutud, pea seegi teekond lõpule ei jõua. Tee, mis viib ühe teise tee alguseni./

Reede, 29. oktoober 2010

Suurmeeste mõtted

Põletada enda taga kõik sillad. Siis pole inimesel valikut. Jääb järele vaid edasi minna - kuni võiduni. /Fridtjof Nansen/

Mis on unistused väärt, kui neid teoks ei tehta? /Fridtjof Nansen/

Julgus, tahtejõud, vankumatu usk üritusse, mille nimel olin võidelnud - kõik need omadused, mis mul seni lugematuid takistusi olid aidanud ületada -, näisid ühtäkki mõttetud, täiesti kasutud. Sel traagilisel silmapilgul tundsin esimest korda lootusetuse ja kibestumise maiku. /Roald Amundsen, olles teoks teinud terve rea edukaid polaareksepeditsioone, sh Lõunanaba esmavallutamine, sattus petturi lõksu, mille tulemusena pankrotistus ja nagu sellest ei piisaks, asus ajakirjandus teda laimama/

Ma loobusin kõigest, et olla vaba, ja, näe, mis sellest välja tuli: ma olen eluaeg raha ori olnud. /Roald Amundsen, järjekordse ekspeditsiooniga tekkinud võlgade kustutamisele asudes/

Väike alatus ei suuda suuri saavutusi iialgi tumestada. Sina, kulla sõber, oled inimene, kellele on pööratud kogu maailma pilgud. Järelikult pead olema valmis kõige rängemateks kallaletungideks. Sellest üle olla on suur ja raske kunst. Kas siis sina - mees, kes ei tea, mis on hirm - inimeste kademeelsuse koorma all nüüd tõesti järele oled andnud? /Fridtjof Nansen lausus sedasi Roald Amundsen'ile, kui too pärast edukat dirižaablilendu üle Põhjanaba ei suutnud kuidagi taluda Umberto Nobile', kelle eksimused oleksid dirižaabli peaaegu alla kukutanud ja kes pärast ekspeditsioonilt naasmist esines ekspeditsioonijuhi ja algatajana, kuigi ta seda ei olnud, käitumist/

Kõige hämmastavam on minu jaoks aga see, et inimesed, kes on vastu seisnud looduse enda kõige karmimatele tingimustele, on nendega hakkama saanud ja kõik raskused ületanud, on nii haavatavad teiste inimeste poolt. See on asi, milles inimesed on iseäranis osavad - üksteisele haigettegemine. Palju õnne meile!

Kolmapäev, 27. oktoober 2010

Mis järjekorras?

Ikka on toimetusi, mis tuleb ära teha. Ikka on midagi seesugust, mis vajab toimetamist. Aga millises järjekorras asju teha? Vaat sellise küsimuse eest leidsin ennast. Eks kui pole probleemi, siis tuleb see ju välja mõelda. Ja nii suutsin minagi endale tekitada probleemi sellest, millises järjekorras peaksin tegema õhtuseid toimetusi. Kõik, mis tegemist vajab, tuleb ju ometi ära teha. Aga enne peab ikka tõsiselt järele mõtlema, milline on see järjekord, mis annab kõige parema tulemuse.

Samamoodi tekitasin endale ükspäev poes hommikusöögiks süüa hankides probleemi. Oleks tahtnud justkui midagi uut proovida, aga samas läks mõte sellele, et päeva peaks ju alustama millegi positiivsega, siis tuleb ju päev ise ka hea. Siiski võtsin riski midagi uut proovida, sest muidu ei saagi kunagi otsa lahti tehtud. Ja õnneks risk tasus ennast ära.

Kui ma milleski muus osav ei ole, siis vähemalt probleemide tekitamises küll! Jälle üks asi, mille pärast ennast hästi tunda!

Minu isa patud

Läksin täiesti juhuslikult vaatama KuMu dokumentaali. Tänane film oli "Minu isa patud". Jutt siis Pablo Escobar'i, Kolumbia narkoparuni, pojast. Läksin eriliste ootusteta, läksin ilma igasuguste eelarvamusteta.

Filmi arenedes sain teada, et ma olen kuulnud päris mitme kuulsa (ja ka "kuulsa") kolumbialase nime. Aga see, mida kõike raha nimel ei tehta, on ikka täiesti kohutav ja peaks olema õppetunniks kõigile.

Kõige hämmastavam kogu loo juures oli minu jaoks aga see, kui Pablo Escobar'i poeg ja naine elasid uute identiteetide all juba Argentiinas ja siis naise raamatupidaja avastas, kellega tal tegu on, otsustas ta, et nüüd on õige aeg hakata neilt vaikimise eest raha välja pressima. Eks ikka igaüks tahab oma saada.

Ja selle mõtlemapaneva loo lõpetasid Pablo Escobar'i poja sõnad selle kohta, miks ta otsustas oma elu elada teistmoodi, kui ta isa: "Kui me olime kodus, põrand oli kaetud narkodollaritega ja me nälgisime, sest politsei oli maja ümber piiranud, siis sain ma aru, et nende narkomiljonitega pole midagi muud peale hakata, kui neid vaid ahjus põletada, sest nende eest ei pruugi isegi peotäit riisi saada."

Teisipäev, 26. oktoober 2010

Kaasaegsed väärtushinnangud

Hakkan üha enam aru saama sellest, et ma ei sobi oma väärtushinnangutega praegusesse aega. Üha sagedamini leian, et ma ei saa aru, milliste põhimõtete alusel toimib see maailm, milles me parajasti elame. Ikka sagedamini hoian kahe käega peast kinni ja avastan ennast lausumas: "Ma ei saa aru!" Või siis hoopiski ahhetamas: "Ei ole võimalik!" Kõik need olukorrad on enamasti kantud väärtushinnangute lahknemisest. Neid ajendavad situatsioonid, milles kajastuvad tegevused ei lähe kuidagi kokku sellega, mida mina väärtustan.

Väärtushinnangud on need, mis panevad paika selle, kuidas me asjadele vaatame, millised on head asjad ja millised on halvad asjad, millised on lubatud teod ja millised on keelatud teod. Võiksin siinkohal tuua ehk ühe lihtsa näite. Näide siis sellest, kuidas keegi avaldas hämmeldust selle üle, et inimene, vaevalt pääsenud ühiskondlikule rahale ligi, hakkas seda kohe enda taskutesse ümber tõstma. Ehkki ka minu jaoks on igasugune selline tegevus - ehk sulle kasutada antud kellegi teise raha enda kasuks ärakasutamine - välistatud, tundub see kaasaegses ühiskonnas olevat täiesti normaalne tegevus, natuke võib-olla vibutatakse näppu, aga siis läheb kõik vanaviisi edasi. Me kõik ju teame selliseid juhtumeid nii enda elust kui ka ajakirjanduse vahendusel. Selle asja teine serv on see, et sellise tegevuse taunimise taga nähakse kadedust - et ise ei saa, et ilmselt võtaks isegi, kui saaks. Selliste kommentaaride peale oskan vaid niipalju öelda, et ma olen rumal ja ei oska kaasaegses maailmas hakkama saada, sest väärtushinnangud on teised ja selliseid asju lihtsalt ei tehta.

Nii leiangi ennast mõnikord mõtlemas selle peale, miks mulle meeldivad raamatud vanadest aegadest. Eks vist ikka sellepärast, et siis olid väärtustatud sellised iseloomuomadused, nagu ausus, sõnapidamine, otsekohesus, tõearmastus, oma põhimõtete eest seismine, tagasihoidlikkus. Kuid kaasaegne ühiskond nõuab hoopis teistsuguseid omadusi, jääb sageli mulje, ja kui enamus on nende sobivusega nõus, siis need määravad ka avaliku arvamuse.

Eks olen mõelnud ka selle peale, miks näiteks on mulle oluline mu au. Kas on see ehk tingitud sellest, et hinge taga olevat vara justkui polekski? Või siis on au just see asi, mis mind kuidagi edasi aidata võiks ja millele loota võiksin?

Vahel tekib selline tunne, et seisan üksi voolu käes ja tundub, et ühel hetkel käib vool must lihtsalt üle ja siis olengi oma väärtushinnangud tasandanud sellisteks, nagu neid elu nõuab. Kuigi see üksiolekutunne ei ole päris õige, sest oma lähikondlaste käest kuulen sageli, et ka neil tuleb ette täpselt samasuguseid olukordi. Siiski ei arva ma, et peaksime üldisele voolule järele andma - pole seda siiani teinud ja ei näe vajadust teha seda ka edaspidi.

Kuid selleteemalised kokkupõrked jätkuvad kindlasti ka tulevikus ja neist pole pääsu. Eks tuleb nendega leppida ja elada oma väärtushinnangutega edasi, nii hästi või halvasti kui see siis õnnestub. Kuid suuta iseendale ausalt silma vaadata on minu arvates kõige suurem väärtus üldse - teada, et oled talitanud selle järgi, mida õigeks pead.

Reede, 22. oktoober 2010

Kasutud teadmised?

Olen elu jooksul omandanud palju teadmisi, mis enamasti kasutult seisavad. Elu on ikka pakkunud võimalusi õppida ja kui juba on võimalust õppida, siis ju ikka õpin ka. Nii ongi kogunenud teadmisi, igasugustelt elualadelt ja igasugustel teemadel. Kuid elu on läinud sellist rada, et enamasti seisavad need teadmised minu sees täiesti kasutult.

Kuid, vahel harva, aga siiski, juhtub seda, et neid teadmisi on vaja. Nii sain paar nädalat tagasi teada, et teadmised, mida ma polnud pikalt kasutanud, osutusid korraga äärmiselt vajalikeks ja kulusid marjaks ära. Sel nädalal on aga üleval olnud teine teema, millega seotud teadmised on mul samuti kasutult seisnud, ja nüüd siis sain neid rakendada teiste inimeste aitamisel.

Eks on praegugi omandamisel uued teadmised, mille kasutamisvõimalusteni läheb veel aega. Kuid tean, et on ette nähtud, et need teadmised peavad mul olemas olema ja eks ma siis selle jaoks õpin. Ja eks see õppimine ole üks parajalt lõbus tegevus ka, kui on paras seltskond koos ja mõttearendused võtavad hoo sisse, sirutavad tiivad välja ning tõusevad lendu.

Kohaloleku kontroll

Neid kontrolle, kas olen kohal või mitte, tuleb läbi teha üsna tihti. Ja vahel satun nende kontrollide peale täiesti juhuslikult ja ilma neile suuremat tähelepanu pööramata. Kuigi-kuigi, kui juba saan aru, et olen taaskord läbinud kohaloleku kontrolli, siis taipan, et olen tähele pannud ja jälginud, mis ja kuidas.

Nõnda leidsin ennast taaskord peaaegu lausumas neid sõnu, mis ükskord kogemata ühe loengu käigus keset õppejõu kõige suuremat seletamishoogu valju häälega mu suust välja lendasid: "Ära aja lolli juttu!" Tookord polnud need sõnad küll õppejõule suunatud. Seekord olid mu täpsustavad küsimused aga küll suunatud õpetajale, kes midagi seletas ja joonistas, mina vaatasin seda joonist ja küsisin, et see küll pole see, millest räägitakse. Eks tuligi välja, et nõnda see tõesti oligi - st joonis ei vastanud sellele, millest räägiti.

Ise veel imestasin selle asja juures, et kuidas ma jõuan kogu seda infot, mida mulle pakutakse, vastu võtta, läbi analüüsida ja sellele veel reageerida ka. Kohalolek peab sellistes olukordades ikka täielik olema. Aga mulle niimoodi meeldib, sest vaid sedasi võin selle asja selgeks saada. Selgekssaamine aga ongi ju minu eesmärk.

Esmaspäev, 18. oktoober 2010

Taasleitud jõud

Jõuetus on väga raske olemise hetk. Siis, kui tunned, et ei jõua midagi teha. Või siis, kui tunned, et ei taha midagi teha. Siis, kui kõik seisab justkui paigal ja sinust pole panuse andjat, et midagi muuta, midagi teha selleks, et asjad liikuma panna.

Oli minulgi selline periood. Kuigi-kuigi, selle oma jõuetuse sees toimetasin, tegin päris palju asju, kuid neid tegin enamasti vaid läbi udu, pigem kõrvaltvaatajana kui aktiivse osalejana.

Nüüd on aga jõud tekkinud. Ma ei tea, kas see on vihast tekkinud jõud - viha pidi jõudu andma - võib-olla on see nii, võib-olla ka mitte. Aga igal juhul on tekkinud jõud, eks ikka vaimujõud, taas liikuda, toimetada, edasi minna. Nii on nüüd viimaks hakanud toimuma need asjad, mis on vahepeal ootel olnud ja paigal seisnud.

Nii on endasse ahmitud mitmed raamatud, on käidud ammuunustatud radu, on tegeldud asjadega, mis on vahepeal soiku jäänud.

/Kas oli pöördepunktiks tõesti siis see paarinädalatagune muutus mu elus? Kas see siis pani aluse sellele uuele liikumisele, andis mulle selle jõu, mida praegu enese sees tunnen olevat. Tean, et ei tohi lasta ennast välisest kaasa haarata, aga siiski ei saa välismõjudeta kuidagi hakkama./

Vahel on hea,..

...unustada. Vahel on hea, kui aeg muudab tuhmimaks need tunded, mis olid, need emotsioonid, mis pulbitsesid. Vahel on see väga hea. Aga vahel ei ole see asi nõnda mitte. Vahel oleks vaja, et suudaks värske ja ehedana hoida seda, mis on olnud erakondne, mis on liigutanud, mis on põlema pannud.

Seega on ajalgi, nagu ka kõigel muul, ikkagi kaks poolt ja neil asjadel, mida ta endaga kaasa toob (või mälestusehõlma viib), komme kas oodatult tuhmuda või hoopis tahtmatult kaduda.

Nii olen minagi praegu ajavoolus kahe erineva sooviga. Ühelt poolt tahan unustada ja see hakkab juba päris hästi õnnestuma. Teiselt poolt aga tahan mäletada, hõõguda, hingestuda.

Aeg ja ootamine käivad käsikäes. Aga kui enam ei jaksa, ei jaksa oodata, kust siis võtta see jõud, et ikka jaksaks. Tean-tean, et aeg läheb edasi hoolimata sellest, millised on mõtted ja tunded mu sees, kuid siiski on raske olla ootavas olekus, sest ootamine tähendab ju ometi seda, et soovitud tulemus pole saavutatud, soovitud seisund pole saabunud.

Aga ootamine võib ka olla kahesugune - vahel on oodata hea, siis, kui tead, mis tulemas on, kui aga ei tea, mis tuleb, siis on ootamine iseäranis raske.

Kannatlikkust! Pikka meelt! Küll saabub AEG!

Kusagil toimus nihe

"Kas see on hea, kui keegi meist praegu ära sureks? Kas see on ühiskonnale kasulik?" Selline oli küsimus, mille esitas meditsiiniloengu pidaja. See oli ilmselt see hetk, mil toimus nihe, mõttemaailma pööramine.

Minu jaoks on üks olulisemaid vajadusi siin elus olla teiste jaoks vajalik. Ja kuigi saan seda vajadust päris tihedasti rahuldada, tekivad ikka aeg-ajalt sellised hetked sisse, mil tekib küsimus, kas mind ikka on kellelegi või millekski vaja.

Sellistel hetkedel peaksingi ehk asuma hoopis teistsugusele vaatenurgale, mis iseenesest on küll räigem ja sirgjoonelisem, aga selle võrra annab ka selgema vastuse kätte. Kui ükskõik kes meist ära sureks, oleks see ühiskonnale üsna suur kaotus. Ja see, mida me ise väärt oleme või ei ole, on selle kõige juures suhteliselt väheoluline (kui nii võib öelda). Hoopis olulisem on see, mida teeb meie surm meid ümbritsevate inimestega, kuidas nemad edasi toimetavad (või siis ei toimeta) - ehk siis meie kadumine siit ilmast tekitab päris korraliku kaose selle koha ümber, kus me hetk tagasi veel olemas olime.

See kõik viis mind selliste mõtete maale, kuhu ma igapäevaselt ei eksi. Ehkki võin aeg-ajalt ju mängida oma väärtuse ja sellelaadsete mõtetega, aga sügavamalt neid analüüsida pole kas soovi või tahtmist. Aga selline rõhuasetus pani paratamatult mõtlema selle peale, et milleks ma olen, milline on minu panus ja kas ma ikka annan endast kõik igal ajahetkel. Ja olgem ausad, ega need vastused just kõige meeldivamad polnud - võiks, suudaks ja peaks rohkem tegema ja jõudma. Samas, teades ennast, tean ka päris täpselt, et selline hetkeline valgustatusmoment taandub peagi, kuid ehk jääb see tundevirvendus kuhugi sisemusse ikkagi alles ja tuleb vajalikel momentidel meelde.

Samas on selle asja juures ka see alaline teema, millega me kõik kokku puutume - homme teen, järgmisel nädalal teen, järgmisel aastal teen. Kuigi see on hea vabandus ja aitab oma asju kenasti planeerida, peab siiski alati arvestama võimalusega, et homset, järgmist nädalat ja järgmist aastat ei pruugi tulla. Seetõttu tuleb teha täna ja kohe neid asju, mis midagi tähendavad.

Reede, 15. oktoober 2010

Ideaalelu mudel

Leidsin siin ennast mõtlemas, et ilmselt igaühel on oma pilt sellest, millisena me oma elu ette kujutame. On olemas oma ideaalelu mudel. Ehk siis nägemus sellest, missugune peaks meie elu olema, millised komponendid peaksid olema selle lahutamatuks osaks. Ja eks elu peamisi eesmärke minu arvates olegi see, et püüdleme selle ideaalelu poole ja kindlasti on olemas ka inimesed, kes sellise elu enda jaoks saavutavad.

Aga mida teha siis, kui ei suuda otsustada, milline peab ideaalelu olema? Minul on sellega kogu aeg probleeme olnud - ilmselt seetõttu, et ma pole suutnud enda jaoks paika panna seda, mida ma tahan. Kõige kentsakam kogu asja juures on see, et kui ühel hetkel tundub, et kõik, mida ma saada olen tahtnud, olen saanud ja justkui olen ideaalelu elanud, siis selgub korraga, et tegelikult on justkui midagi ikka puudu, on midagi, mida veel ihata, midagi, mida veel tahta. Samas on asjal ka teine külg - see, mis räägib sellest, milline on kujutlus sellest, mida ma tahan, ja milliste tegelike tahete ja soovideni viib mind välja elu. Nii leidsin ennast ühe selle nädala hommikusaginas taaskord tõdemas, et see, mida olen kujutlenud ja mõelnud, ei ole minu puhul lihtsalt teostatav, sest tüdinen liiga kiiresti ja liiga kergesti tekivad uued huvid.

Samas aga näen kõrvalt, millised on teiste inimeste ideaalelu mudelid ja kuidagi rahul on hinge nende pärast, kui nad on saavutanud selle, millest nad on unistanud ja elavadki oma kenas majas oma mõnusa perekonna ja mõne koduloomaga. Tore, kui selline soovitud idüll on tõelisuseks saanud.

Piisab ainsast pilgust

Justnimelt, piisab ainsast pilgust. Rohkem pole tõesti vaja. Vaid ühest pealeheidetud pilgust saab kõik selgeks ja tekib see tunne mu sisse. Nii läks seegi kord - piisas vaid ühest pilgust, et kõik mu sees segamini keeraks ja saaksin aru, mida ma tahan. Rohkem lihtsalt polnud vaja, sest see, mida nägin, tegi kõik kohe klaariks.

/Võimatu on jääda neutraalseks ja säilitada kainet mõistust, kui näed midagi sellist, mis ahvatleb ja kaasa haarab. Kui peaksin enese sees võitlust pidama, siis oleks kindlaim tegu pilgu kõrvalekeeramine, kuna aga sellist vajadust ei ole, võin vabalt nautida ja ennast kiusatusse saata ainsa (silma)pilguga./

Kolmapäev, 13. oktoober 2010

Elu näilisus

Viimasel ajal on üks teemadest, mis ikka ja jälle üles tuleb, see, et mida võib uskuda ja mida mitte. Nõnda on küsimuse all olnud, kas seda, millise mulje inimesed endast jätavad, võib usaldada või on see vaid üks mäng. Või kas võib uskuda seda, mida kusagilt kuuled või mida keegi kusagil vahendab. Kui sellised teemad juba üleval on, siis ilmselt on millegi põhjal tekkinud kahtlused, on selgunud midagi seesugust, mis etendatud vaatemängu on mõra löönud.

Kas teie olete vahel mõelnud selle peale, et kõik see, mis ümberringi toimub, ei pruugi üldsegi olla nii, nagu see välja paistab, vaid võibki olla üks suuremat sorti vaatemäng, mida kellegi tarvis mängitakse? Kas pole teil vahel tekkinud mõtet, et mingi asi ei klapi ja see, mida väljapoole näidatakse, ei saa ju ometi tõsi olla?

Minul ikka tulevad aeg-ajalt sellised mõtted pähe ja enamasti seoses sellega, mida näen inimesi tegemas ja kuidas käitumas. Aeg-ajalt pakub elu selliseid läbinägemishetki. Aga õnneks olen selle kõige juures siiski suutnud säilitada naiivsuse ja usaldavuse - ikka tahan uskuda, et kõik ongi ilus ja hea. Ilma sellise illusioonita, ma arvan, polegi võimalik maailmale avali ja uudistavate silmadega otsa vaadata. Seda viimast aga tahan ma kindlasti teha, sest vaid nõnda saab elu kogu tema võluvuses nautida.

Asjast arvata

Olen kahe vahel. Ühelt poolt pole ilus teiste õnnetuse üle naerda, aga kusagil sisemuses on peidus see tunne, et tahaks targutada - näete nüüd, mis teil seal toimub, kui mind ei ole. Teisest küljest on see hoolimine mu sees ja ikka tahaks, et läheks hästi neil, kellest hoolid. Kuigi tean, et minu hoolimisest ei muutu midagi, olen sellise kahepidise seisu sees. Ise enda jaoks sellise olukorra loonud ja ise pean selle sees ka hakkama saama. Sest praegu veel ei ole ma saavutanud tuimust, mis vajalik on. Praegu on mu sees mingi tundevari, mis pole veel päriselt kadunud. Aga aeg läheb ja küll saab seegi asi ajalootolmuga kaetud ja siis mul pole tõesti enam sooja ega külma sellest, mis toimub ja kuidas. Senikaua aga pean ennast korrale kutsuma, et mitte oma emotsioone vales kohas välja elada.

Elulaadne elu

Sattusin jälle toidupoodi ja vaatama sealseid silte. Mida on meil peale hakata nende asjadega, mis on millegi laadsed? Kas siis tõesti on meile vaja neid asju, mis ei ole nagu päris asjad, aga mida ometi poes müüakse? Kuigi tean, et kõik on defineerimise küsimus, tekib ikkagi küsimus, et milleks on vaja teha midagi, mis on millegi moodi, aga pole ka päris see. Mõtlesin siin ükspäev ka selle peale, et vist peaks hakkama tähelepanelikult lugema ka nö esimese ringi toiduainete pakendeid, mine tea, mida põnevat nende seest leida võib ja ehk pole nemadki varsti enam need pärisasjad, vaid näiteks ainult piimalaadsed või munalaadsed tooted.

Kui juba niimoodi, siis võiks ju elada elulaadset elu - et justkui on elu, aga siiski ei ole ka. Mitte, et ma ise oleks viimasel ajal elule vapralt vastu astunud, aga elul pole ma lasknud ka mõttetult mööda voolata. Ikka olen kaasa löönud, oma panuse andnud. Ikka tahaks ju elada elu, mitte tegeleda millegi elulaadsega. Siia sobib hästi lause, mille kusagilt lugesin: kui meist igaühele on siin elus oma rist kanda antud, siis ei ole mõtet seda enda järel lohistada, vaid parem on ta õlale võtta ja püstipäi edasi rühkida.

Mõtted minu peas

Kuigi on olnud igasuguseid mõtteid ja tundeid, tabas mind täna ühel hetkel selgus. Selgus selles osas, millised on mu tõelised tunded. Ja need tõelised tunded vastavad täpselt sellele, millest olen rääkinud ja mida olen välja öelnud. Kuigi tegelikult tuli see selginemine läbi eituse. Tuli läbi selle, et sain aru, et seda tunnet, mis võiks olla, ei ole minu sees ega olegi olnud. Ehk siis olen asjad enda jaoks juba ammu sõnadesse pannud ja nüüd siis tuli ka see sisemine veendumus järele, et need asjad ka tegelikult nõnda on.

Seal kõrval leidsin ennast mõtlemas praeguse olukorra peale, selle peale, mis toimub minu peas ja iseäranis südames. Leidsin ennast mõtlemas asjade peale ja jälle jõudsin välja nende asjadeni, millest juba niigi olen aru saanud ja mida juba niigi tundnud. Oli sellelgi teemal enesele silmavaatamise ja tõe tunnistamise hetk.

Kõigele sellele lisaks tuli mulle meelde see olukord, kus viibisin kusagil aasta alguse paiku ja sain aru, et elus ongi nii, et see, mis ühel hetkel on aktuaalne ja tundub olevat kõige olulisem asi maailmas, vajub ajavoolus unustusse ja vaid pingutades suudad meenutada, mis oli ja miks oli.

Teisipäev, 12. oktoober 2010

Suhtumise küsimus

Kui rääkisin, mida teinud olen, siis kõlas kommentaar: "Sa võtad seda asja ikka väga tõsiselt". Ja siis tekkis küll tunne, et tahaks enda kaitseks välja astuda. Eks ma siis pidin välja ütlema, millised on minu motiivid. Kuigi juba ainuüksi selle kommentaari põhjal sain aru, et suhtumine on inimestel erinev ja mina olen asja ette võtnud hoopis teisel põhjusel, kui teine inimene ning seetõttu me ei saagi teineteisest ehk aru.

Kuid kogu selle tõsiduse taga on teine teema veel - asi peab lõbus olema ja nalja peab ka ikka saama, muidu on tuim ja kange olemine. Nalja on juba saanud ja eks saab edaspidigi, sest kõik näitab selles suunas.

/Nalja aga peab oskama teha. Minu viimase aja parim naljaämber seisnes selles, kui küsisin leivadegustatsiooni läbiviijalt, kes pakkus maitsta tõsist rukkileiba, kas neil naljakat rukkileiba ka on. Kohe sinna otsa panin jalgupidi ka teise ämbrisse, kui küsisin, et kas tavalise kujuga leib on tehtud samast taignast, millest vormileibki. Teenindaja jäi mind peaaegu ammulisui vahtima ja ma tegin ruttu minekut. Oh mind ja minu suuvärki, üks paras "õnn" on see kõik./

Huvitatult kuulata

Leidsin ennast suu ammuli kuulamas ja endasse neelamas kõike seda, mida räägiti. Teema, millel räägiti, oli ju minu jaoks oluline. Nõnda oli ka täiesti loomulik see, et ma nii tähelepanelikult kuulasin. Kõik need jutud pean ma ära kuulama, sest neis on nii mõndagi sellist, mida võib ühel hetkel vaja minna. See käib õppimise juurde. Kuid siiski neelan neid asju endasse eelkõige seetõttu, et mind huvitab see asi ja ma tahan rohkem teada. Ja kelle käest siis veel õppida, keda siis veel kuulata, kui mitte inimest, kes omab piisavat praktikat ja palju kogemusi.

Huvitav seis

Avastasin ennast sel nädalavahetusel täiesti huvitavast seisust. Seisust, kust ma arvasin, et ma kunagi ennast ei leia. Aga ju siis on vajadus selline, et selline seis väljakujunenud on. Peamiselt ongi seis seotud sellega, mida ma vajan, millest oskan unistada. Ja mingil hetkel pean seda ju ka saama, kui juba oskan välja mõelda ja osata vajada.

Teravalt tunnetasin oma vajadust, sain aru, et see on täiesti reaalne vajadus ja ilmselt on asi senini olnud selles, et pole osanud sellest asjast puudust tunda. Aga praegu just selline aeg, et vajan...

Kõnetav kirjanik

Eelmisel sügisel juhtusin nägema ühte telelavastust, mis oli valmis tehtud Anton Tšehhovi näidendi põhjal. Vaatasin seda lavastust ja tundsin, kuidas see, mis selle tüki sees oli, puudutas mind ja kirjutasin päris mitu luuletust. Sellise tõuke andis ühe teatritüki nägemine.

Nüüd lugesin Tšehhovi jutustusi. Ja jälle tabas mind see, et ma saan aru neist tunnetest ja mõtetest, mis on teise inimese sees. Olgu selleks inimeseks siis kasvõi minevikus elanud kirjanik. Selline kõnetav kirjanik on minu jaoks Tšehhov. Loen tema poolt kirja pandut ning ühel ja teisel hetkel tabab äratundmine, tabab teadmine, et selline see elu tõesti on. Seda kõike siis vaatamata sellele, et aeg oli teine. Kuid lugedes neid lugusid saan aru, et inimesed oma põhiolemuselt pole muutunud, vaid ikka on üleval samad teemad, samad intriigid, samad suhtumised.

Pühapäev, 10. oktoober 2010

Iseendale selgeks teha

Kõige keerulisem on mingeid asju iseendale selgeks teha. Nii tegelen minagi praegu sellega, et teha ise endale selgeks seda, mis ma tegelikult väärt olen. Kui olen enda jaoks juba mingi mõõtmissüsteemi valmisehitanud, siis raske on seda muuta. Nüüd siis on saabunud see hetk, mil välispidiste muutuste tulemusena peavad toimuma sisemised muutused. Ehk siis peab aset leidma see, et tunnistan enesele tõde ja ei peida ennast enam mingite kujutluspiltide taha. Ja kõige olulisem asja juures on see, et ma pean olema objektiivne, ma ei saa mingeid tundeid panna selle hinnangute andmise sisse.

Kasvamine läbi kanguse saab see olema, aga seda on vaja, sest teistmoodi ei ole see asi teostatav. Iseendaga võitlemine ongi kõige raskem asi. Kuid iseendast võitu saamine on ka kõige suurem võit.

Teise külje alt vaadatuna

Kord juhtus selline asi, et sain teada midagi, mis tundus imetlusväärne ja ületamatu. Vähemalt minu jaoks, tol hetkel. See pani kõik asjad ühte konkreetsesse valgusesse, asetas asja, millest juttu on, minu jaoks millekski kaugeks ja kättesaamatuks. See tookordne rõhuasetus on mind ikka saatnud ja selle järgi olen seadnud kogu oma suhtumist.

Nüüd, olles ise selle asjaga kokku puutunud, hakkab mulle üha enam tunduma, et see üks suur illusioon oli, et tegelikult on see, mida mina pidasin saavutamatuks, midagi lihtsat ja kerget. Võib-olla on need ennatlikud järeldused, võib-olla saab see asi tõesti olema keeruline ja raskesti kättesaadav, aga praegu tundub küll, et aukartus, mida selle asja vastu tundnud olen, on täiesti mõttetu, sest vaadates asja sisu ja läbides esimese osa, olen aru saanud, et mul on kõik eeldused selleks, et asi käiks lihtsalt ja probleemideta, kogu aeg olemas olnud ja minu jaoks ei saagi see olema midagi erakordset.

Ehk taaskord taandub kõik taustsüsteemile - kelle jaoks keeruline, kelle jaoks mitte. Kui ikka oled tegelenud asjadega, mis on kordi keerulisemad, siis mis probleemi peaks olema lihtsate asjade omandamisega? Lisaks muidugi ka see, et mul on mingites valdkondades praktiline kogemus juba täiesti olemas ja selle peale võin ju ometi kindel olla.

Teha omatahtsi

Ei tohi ennast lasta mõjutada sellest, mida teised arvavad. Tuleb teha asju nii, nagu ise õigeks pead. Ja tuleb teha neid asju, mida õigeks pead. Selline peaks olema elu õppetund. Aga ikka on meie ümber inimesed ja ikka laseme ennast mõjutada sellest, mida nad arvavad. Teiste arvamus tuleb ära kuulata, läbi analüüsida ja siis teha seda, mida õigeks pead. Omatahtsi tehtud teod on need, millega võid rahul olla, isegi siis, kui need pole välja kukkunud sedasi, nagu mõtlesid. Aga teadmine, et oled teinud seda, mida soovisid teha, annab sisemise veendumuse, et kõik on õige.

Kõik, mis vajab tegemist

Kui sai siin keset suve otsustatud, milline on edasine plaan, siis praegu läheb kõik plaanikohaselt. Kuni detsembri alguseni on plaanid selgelt paigas, selleks ajaks saab üks asi selgemaks. Ja siis tuleb asuda järgmise plaani juurde, sest kõik eeldused tuleb luua. Eks siis kevadel selgub, kus ja kuidas omandatut rakendada saab. Kindel on aga see, et kindlasti saab rakendatud, sest siht on silme ees ja tegutsemiskava täiesti olemas.

Ja minu arvates on ajastus suurepärane. Minule sobib see pakutud variant imehästi. Hea, kui keegi on minuga oma plaanid ära kooskõlastanud. Sedasi on ju väga hea!

Mitte ainult pea

Kui mingi aeg tagasi kirjutasin sellest, et mu pea on tuult täis, siis nüüd selgub, et mitte ainult mu pea ei ole tuult täis, vaid ma olen ikka täielikult tuulest mõjutatud. Ma ei mäletagi enam seda aega, mil oleksin ilmaennustust vaadanud esmalt sellise pilguga, et mitu kraadi sooja on või kas midagi sajab ka. Kõigepealt tuleb selgeks teha tuulekiirus, siis suund. Ja alles siis, kui meelde tuleb endale meelde tuletada, saab vaadatud ka seda, mitu kraadi sooja lubatakse ja kas võib vihma sadada. Harjumuse jõud on suur ja kuigi mul pole seda tuuleteadmist praegu suurt millekski vaja, siis ikka käib "automaatpiloot" tuulenäitajaid vaatamas.

Laupäev, 9. oktoober 2010

Maailmade kokkupuude

Enda ümber vaadates leidsin ennast arutlemas teemal, mida mina oluliseks pean. Leidsin ennast mõtlemas selle peale, et olen alati oluliseks pidanud seda, et mul oleksid teadmised ja oskused, saaksin tegeleda asjadega, mis mind kõnetavad. Muud asjad on olnud teisejärgulised. Nüüd vaatasin aga ringi olukorras, kus leidsin teistel inimestel olevat päris huvitavaid atribuute ja leidsin ennast mõtlemas, kas oleksin ennast samuti varustanud sääraste asjadega, nende nimel tööd teinud, kui see oleks olnud eesmärgiks. Ehk siis küsimuseks oli see, kas see, mida teistel on, oleks ka minu poolt saavutatav või mitte. Leidsin ennast sellel teemal arutlemas, aga vastust ei leidnud. Selle järgi, millised teadmised ja oskused tean endal olevat, julgen arvata, et ilmselt ikka oleks see kõik tõesti saavutatav. Aga milleks mulle need asjad, kui ma saan niigi kõik, mida ma tahan, ja need atribuudid mind minu eesmärgile kuidagi lähemale ei aita. Ja teine võluv asi on veel see, et mul on aega, mida tundub, et muidu peaksin rakendama selleks, et luua eeldused atribuutide hankimiseks.

Tegelikult on aga hea näha kõrvalt ka teistsuguseid maailmasid, mis erinevad sellest, milles ise iga päev toimetad ja elad. Sellised kokkupuuted panevadki mõtlema. Teisest küljest aga tore ka see, kui on võimalik kohtuda inimestega ilma mingite eelarvamusteta, lihtsalt puhtalt lehelt. See annab hoopis teistsuguse stardipaku neile suhetele, mis alguse saavad, sest teistsuguses situatsioonis oleksid/saaksid suhted hoopis teistsugused.

Mida mina vajan...

Siin oli siis olemas kõik see, mida ma vajasin. Seda mängulisust, seda kergust suhtlemisel, seda, et võin välja öelda kõik, mis parajasti väljaütlemist vajab. Samas ka see teine pool - et kui on vaja, siis neid õigeid sõnu, õigeid mõtteid.

Elu on huvitav, tõesti huvitav. Üllatav on avastada oma elust õigeid inimesi, kes on täpselt sellised, nagu mina vajan. See on täpselt see, millest olen mõelnud, mida olen tundnud. Seda, et peavad olema inimesed, kellega kõik on lihtne ja loomulik, ilma igasuguste pingutusteta käid teise inimesega täiuslikult kokku. Hea on see tunne!

Ja mulle meeldib see tasakaalutunne. See, et väärtustad teist inimest ja saad aru, et teine inimene väärtustab sind. Ja kogu see väärtustamine käib vaid selle põhjal, mis hetkes viibite ja millised ise olete.

Õrnad inimesed

Selle peale, kuidas mind julgustati, kuidas räägiti sellest, et ei tohi ennast lasta häirida tulemusest, mis saabuda võib, leidsin ennast mõtlemast asja peale veidi laiemalt. Põhjus siis selles, et kui näed enda ees inimest, kes väidab, et elu on ta selliseks koolitanud, et ta ennast millestki eriti mõjutada ei lase, leidsin ennast mõtlemas ühe teise inimese peale, kes minu öeldud lausete peale laiali pudenes.

Kus on piir inimeste tugevuse ja õrnuse vahel? Ja kas see, kui inimene ütleb, et teda mingid asjad ei mõjuta, muudab ta tugevaks või on seda võimalik tõlgendada masinlikkusena või siis sellena, et inimene ongi endale nii tugeva müüri ümber ehitanud, et selle taga ennast turvaliselt tunneb?

Loo moraal on aga sootuks see, mida pean endale ikka ja jälle meelde tuletama: ära jäta midagi tegemata seetõttu, et kardad läbi kukkuda, kui jätad läbikukkumishirmus midagi tegemata, siis see ongi suurim läbikukkumine, tuleb olla julge ja proovida ja riskida, eks pärast paistab, mis välja tuleb.

Ja kogu selle loo muutis lummavaks see hoolimine, mida teine inimene välja näitas - see on väga liigutav. Suur tänu!

Iroonilis-sarkastiline suhtumine

Mõni asi kohe kutsub esile selle, et iroonia ja sarkasm minu seest välja voolab. Olgu selleks siis öeldud repliik või väljendatud põhimõte. Kõike, mis juba välja öeldud, saab kasutada kellegi "vastu". Kui selline võimalus aga juba tekib, siis ei saa seda ju ometi kasutamata jätta.

Ja nii leidsingi ennast ironiseerimas ja sarkastilise märkusi tegemas teemadel, millest mina tegelikult midagi ei tea. Sellega, et ma neist asjust suurt midagi ei tea, olen aga väga rahul. Kuid see ei takista mul inimeste kallal nöökimast.

Hea, kui inimesed aru saavad, et see on kõik üks paras lõõpimine ja pole mõeldud tõsiselt. Kuigi-kuigi, kusagil pinna all on ehk siiski peidus väike torge - milleks muidu teemat üleval hoida?

Kolmapäev, 6. oktoober 2010

Poliitiline korrektsus

Jah, me oleme selles osas ikka väga nõrgad. Me ei oska veel igast lausest ja sõnast välja lugeda seda, mida sealt loeb välja poliitiliselt korrektse kasvatuse saanud inimene. See kõik tuli mulle taas meelde, kui mõtlesin selle peale, mis ma siia kirja panin selle kohta, et ma normaalne naisolevus olen ja huvitun meesolevustest. See on poliitiliselt absoluutselt ebakorrektne. Ja seda vaatamata sellele, et minu arvates on igaühe täiesti isiklik asi, kas ta leiab võluva olevat mees- või naisolevused või suisa mees- ja naisolevused, sõltumata sellest, millisest soost ta ise parajasti juhtub olema.

Aga minnes nüüd tagasi poliitilise korrektsuse teema juurde tuleb mul ära rääkida see lugu, mis minuga juhtus ühes tsiviliseeritud Euroopa riigi pealinnas. Tegevuskohaks siis hotell ja selle vastuvõtt. Osatäitjateks siis hotellitöötaja ja mina. Teema käib siis selle ümber, et hotellil oleks vaja mingit garantiid, sest sellest, et hotellis ööbimise eest on juba tasutud, ilmselgelt ei piisa ja iga üksik hotellikülastaja on juba ette hotellile kahju tekitaja (ääremärkusena olgu lisatud see, et antud hotellis, selgus hiljem, pole hotellitoas isegi minibaari, mida tühjendada). Minu käest soovitakse krediitkaarti saada, mida ma, püüdes õppida teiste inimeste vigadest, ei taha kuidagi endal olevat tunnistada. Toimub pikk vaidlemine ja 20-eurose rahatähe väljapakkumine deposiidiks (nõutud 100 euro asemel).

Hotellitöötaja: "(See) ei ole normaalne!"
Mina: "Mina tõesti ei ole normaalne."
Hotellitöötaja: "Ei-ei, teiega on kõik korras, see olukord ei ole normaalne!"

Ja sellise poliitilise ebakorrektsuse õrna kahtluse peale sain üsna kohe hotellitoa uksekaardi ja ka deposiiti polnud korraga vaja.

Mängust saab elu

Kui terve elu on mäng, siis vahel tuleb mäng ellu sisse tuua, et lahendusteni jõuda. Nii sai see asi siis ka seekord tehtud. Sai tehtud, naljaviluks ja mänguks. Ja tegelikult lahenes seeläbi kõik. Mäng viis minema kõik need pained, mis olid. Mäng andis asjale uue sisu ja vormi. Mul on sellest ainult hea meel, sest mängu peab olema.

See aasta pidigi olema mängimise aasta. Vabandust, kui mul see meelest ära läks ja ma elu liiga tõsiselt võtma hakkasin. Mul on hea meel, et nüüd olen leidnud tagasi tee mänguni.

Millal ometi õiged põhjused?

Millal saabuvad need ajad, kui teen asju nende õigete põhjuste pärast? Millal ometi? Kui keegi vaid teaks neid motivaatoreid, mis mind liikuma panevad, siis hoiaks ta kahe käega peast kinni ega suudaks seda kõike ära imestada.

Tundub, et ma suudan jätta veenva mulje, et ma olen huvitatud sisust, kui tegelikult on kõrvalised asjaolud need, mis ajendavad asjadega tegelema, asjade vastu huvi tundma. Samuti on kõrvalised asjaolud need, mis suhteliselt kiiresti suudavad panna unustama eesmärke, põhjuseid ja tähelepanu kõrvale juhtida.

Ja ma olen ikka paras tuulepea. Mis teha, kui mulle meeldivad meesolevused? Mis teha, kui mulle meeldivad lõbusad ja naljalembesed meesolevused? Ma olen täiesti normaalne naisolevus ja mind huvitavadki meesolevused.

Samas ei käi ma ka vilavate silmadega ringi ega otsi meesolevusi, vaid nad peavad ise mu tähelepanu enda peale saama, siis alles võib tekkida midagi, mis mind neid märkama sunnib.

/Kui vähe on rõõmuks vaja: näha seda, keda soovid näha, saada enda kõrvale istuma seda, keda soovinud oled, kedagi, kes vaatamata sellele, et talle pakutakse teist kohta, otsustab siiski just sinu kõrvale istuda./

Kui juba unenäos, siis...

Naer tabas mind ootamatult. Eks ikka ole elus selliseid hetki, mil asjad kokku jooksevad ja neist saavad mingid täiesti uued asjad.

Nii siis oli minugagi. Oli mul siin mingi aeg tagasi unenägu, kus nägin üldsusele tuntud inimest täiesti ootamatus situatsioonis toimetamas enda elus. Inimest, keda olen näinud vaid televiisori vahendusel ja korraga oli ta minu unenäos tegemas asju, mida peaksid tegema need inimesed, keda tead ja tunned. Aga tema oli siis tegemas neid asju.

Täna aga juhtus seesama inimene mulle ette hoopis teises kohas ja ma ei suutnud naeru pidada. Kuidas on niimoodi, et asjad omavahel ühenduvad, kiiresti ja sellises ajalises järjestuses.

Pole siis imestada, et ma naerma hakkasin, täiel häälel. Kui see, mis see inimene, minu unes tegi, oli väga jabur, siis see, mis täna toimus, polnud seda üldsegi, aga lihtsalt see seos kahe asja vahel oli hämmastav.

Teisipäev, 5. oktoober 2010

Tagasi tiritud

Kui olen viimaks välja saamas sellest, millest olen juba pikalt välja tahtnud saada, siis ikka enam tekib olukordi, kus mind tahetakse tagasi tõmmata selle asja sisse. Miks olete nüüd korraga otsustanud, et peate mind sinna tagasi kiskuma? Miks te ei lase mul nüüd edasi minna, nüüd, kui viimaks olen leidnud võimaluse ja tee, mida mööda edasi minna? Aga eks ise olen süüdi - olen lasknud ennast sisse mässida ja kuigi keha on juba vabastatud, takerduvad jalad veel väätidesse. Aga küll ma neistki vabaks saan...

Silm säramas

Täna sain komplimendi osaliseks, et mu silm säravat. Tore, kui see ka välja paistab, see, mis toimub mu sees. Peabki välja paistma. Et kõik, mis arvasin, et vajub unustusehõlma ja on vaid möödunud suve imeline mälestus, polegi veel möödas, vaid hoopis uued võimalused ootavad mind. Ehk siis "suvi" jätkub. Seepärast olen saanud ka uue hoo sisse. Poleks arvanud, et see asi nii lihtsalt käia võib. Aga käis.

Tore on avastada, mis siis tegelikult ikka hinge helisema ja silma särama paneb. Et see, mis võis tunduda illusioonina, on tegelikult ikkagi reaalne soov ja tahe. Hea on ka iseendast rohkem teada saada.

Valmis, ikka valmis

Kui ees on mõni uus seiklus, mida kaua oodanud olen, siis ikka tuleb ärevus sisse. Aga eile mõtlesin, uue seikluse lävepakul, et mina olen valmis. Olen valmis vastu võtma seda, mida pakkuda on. Tore on selline enesemobilisatsiooni seis. Seis, kus tunned, et vaim on valmis ja tee võib alata.

Kõige vahvam on, kui leides oma elus uue asja jaoks aega, avastad korraga, et jaksad ka teise asju justkui rohkem teha. Vaat selline vaimuteravus on praegu mu sees.

Pühapäev, 3. oktoober 2010

Plaan paigas

Kui oled mingi mõtte oma pähe võtnud, siis ei pruugi ta olla esialgu päris selge ja arusaadav, läheb aega ja siis nihkuvad asjad oma kohale ja näed, kuidas kõik asjad olema saavad ja milline see mõte täpselt on ja kuidas ta realiseeruma peab.

Nõnda ongi mul nüüd üks plaan, uduse hommiku käigus selgeks ja lõpuni ilusaks mõeldud. Selline mõttetäius on mind sel aastal veel ühe korra tabanud, aga siis olin selgust otsinud pikemalt. Ja selle täiusliku mõtte tulemusena teoks saanud asi oligi nõnda hea või isegi parem, kui see täiuseni mõeldud mõte. Nüüd aga võttis mõtte täiustumine veidi vähem aega, kuid see ei ole kvaliteedile mõju avaldanud. Plaan, niisiis, on nüüd selgelt paigal. Ja kui on plaan, siis tuleb see ju teoks teha - nii lihtne see kõik ongi!

Ulakus minu sees

Korraga tuli see ulakus minu sisse. Ühe meeldetulnud seose kaudu leidsin tee lahenduseni, mis oli lihtne ja tõi kaasa suure vabanemise. Nüüd on ulakus minu sisse istutatud ja kuidagi ei saa ma sellest erutusest üle. Justkui uus elu on tulnud ja uued tuuled puhuma hakanud. Vanad mõtted on peast pühitud ja asendunud uute ning lõbusatega.

Vahva! Tore! Uus algus on alati hea!

Udus liikudes

Udu on midagi seesugust, mis muudab maailma. Tegelikult polegi ju palju vaja, natuke auru panna ringi lendama ja ongi korras. Nii leidsin ennast liikumas udus, kulgemas maanteel, mida olen mitmeid kordi sõitnud ja mis peaks selge olema. Aga udus nägi see kõik hoopis teistmoodi välja ja kuidagi ei suutnud aru saada, kus parajasti olen ja kui kaua veel sõitma peaks. Loodus sai hoopis teistsuguse näo - valgus ja varjud keerasid prisma paigast ära. Ja päris vägev on aru saada, mida võib teha lihtne veeaur.

Kui õigesti kõik on...

Vahel on hea, kui jääd mingitest asjadest kõrvale. Mingitest sellistest asjadest, mis peaksid olema sinu elu lahutamatuks ja loomulikuks osaks, aga mingitel põhjustel ütleb sisetunne sulle, et neid asju tõeks ei saa. Ja nii on ka minul olnud ühe sellel aastal kedranud looga, mille mitmest etapist ma teadlikult eemale hoidsin. Viimaks siiski mõtlesin, et olgu, see on oluline hetk, selleks hetkeks pean ma kohale minema. Läksin ja sain aru, et sisetunne ei petnud mind sugugi. Kuigi sel hetkel olid otsustamise põhjused teistsugused, oli mul hea meel, et tegin just niisuguse otsuse. Samamoodi see viimane otsus - tehtud küll pigem isiklikest põhjustest ajendatuna - näitas läbi selle, mis pildimasinasse jäi, väga selgesti, et ma ei oleks tahtnud seda kõike lähedalt näha.

/Ja ma siiralt imetlen inimesi, kes suudavad tervet mõistust säilitada, kui nende ümber sähvivad pidevalt kaamerate välklambid ja kogu aeg on keegi, kes tahab intervjuud teha või pilti või autogrammi saada. Kahjuks sattusin ise ootamatult sellise asja tunnistajaks ja minule kõrvalseisjana oli see ikka täiesti talumatu./

Lihtsalt fikseerimiseks

Inimene kuuleb seda, millest ta aru saab.

Toiduga ei mängita. Eestlase parim toit on teine eestlane. Ja need kaks mõttekildu kokku panna: eestlasega ei mängita. Või siis hoopis: eestlase parim mäng on teine eestlane?

Kui mõtted liiguvad kahe äärmuse vahel, siis kas tõesti on tõde kusagil seal vahepeal või ongi vastus ühe äärmuse juures.

Huumorit peab olema!

Jah, nii see on. Huumorit peab olema, sest ilma on asi igav. Nii panebki mu silma särama ja meele helisema huumor. Iseäranis selline eneseirooniale kohane, mitte väljaspoole suunatud. Nõnda siis kaks õhtut järjest, mõlemal õhtul võimalus naerda, sest tegijad pakkusid huumorit. See oli hea. See kulus ära. See tegi asjadest asjad, rohkemat kui midagi, millest õrnalt puudutades mööda lähed.