Hakkan üha enam aru saama sellest, et ma ei sobi oma väärtushinnangutega praegusesse aega. Üha sagedamini leian, et ma ei saa aru, milliste põhimõtete alusel toimib see maailm, milles me parajasti elame. Ikka sagedamini hoian kahe käega peast kinni ja avastan ennast lausumas: "Ma ei saa aru!" Või siis hoopiski ahhetamas: "Ei ole võimalik!" Kõik need olukorrad on enamasti kantud väärtushinnangute lahknemisest. Neid ajendavad situatsioonid, milles kajastuvad tegevused ei lähe kuidagi kokku sellega, mida mina väärtustan.
Väärtushinnangud on need, mis panevad paika selle, kuidas me asjadele vaatame, millised on head asjad ja millised on halvad asjad, millised on lubatud teod ja millised on keelatud teod. Võiksin siinkohal tuua ehk ühe lihtsa näite. Näide siis sellest, kuidas keegi avaldas hämmeldust selle üle, et inimene, vaevalt pääsenud ühiskondlikule rahale ligi, hakkas seda kohe enda taskutesse ümber tõstma. Ehkki ka minu jaoks on igasugune selline tegevus - ehk sulle kasutada antud kellegi teise raha enda kasuks ärakasutamine - välistatud, tundub see kaasaegses ühiskonnas olevat täiesti normaalne tegevus, natuke võib-olla vibutatakse näppu, aga siis läheb kõik vanaviisi edasi. Me kõik ju teame selliseid juhtumeid nii enda elust kui ka ajakirjanduse vahendusel. Selle asja teine serv on see, et sellise tegevuse taunimise taga nähakse kadedust - et ise ei saa, et ilmselt võtaks isegi, kui saaks. Selliste kommentaaride peale oskan vaid niipalju öelda, et ma olen rumal ja ei oska kaasaegses maailmas hakkama saada, sest väärtushinnangud on teised ja selliseid asju lihtsalt ei tehta.
Nii leiangi ennast mõnikord mõtlemas selle peale, miks mulle meeldivad raamatud vanadest aegadest. Eks vist ikka sellepärast, et siis olid väärtustatud sellised iseloomuomadused, nagu ausus, sõnapidamine, otsekohesus, tõearmastus, oma põhimõtete eest seismine, tagasihoidlikkus. Kuid kaasaegne ühiskond nõuab hoopis teistsuguseid omadusi, jääb sageli mulje, ja kui enamus on nende sobivusega nõus, siis need määravad ka avaliku arvamuse.
Eks olen mõelnud ka selle peale, miks näiteks on mulle oluline mu au. Kas on see ehk tingitud sellest, et hinge taga olevat vara justkui polekski? Või siis on au just see asi, mis mind kuidagi edasi aidata võiks ja millele loota võiksin?
Vahel tekib selline tunne, et seisan üksi voolu käes ja tundub, et ühel hetkel käib vool must lihtsalt üle ja siis olengi oma väärtushinnangud tasandanud sellisteks, nagu neid elu nõuab. Kuigi see üksiolekutunne ei ole päris õige, sest oma lähikondlaste käest kuulen sageli, et ka neil tuleb ette täpselt samasuguseid olukordi. Siiski ei arva ma, et peaksime üldisele voolule järele andma - pole seda siiani teinud ja ei näe vajadust teha seda ka edaspidi.
Kuid selleteemalised kokkupõrked jätkuvad kindlasti ka tulevikus ja neist pole pääsu. Eks tuleb nendega leppida ja elada oma väärtushinnangutega edasi, nii hästi või halvasti kui see siis õnnestub. Kuid suuta iseendale ausalt silma vaadata on minu arvates kõige suurem väärtus üldse - teada, et oled talitanud selle järgi, mida õigeks pead.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar