Selle peale, kuidas mind julgustati, kuidas räägiti sellest, et ei tohi ennast lasta häirida tulemusest, mis saabuda võib, leidsin ennast mõtlemast asja peale veidi laiemalt. Põhjus siis selles, et kui näed enda ees inimest, kes väidab, et elu on ta selliseks koolitanud, et ta ennast millestki eriti mõjutada ei lase, leidsin ennast mõtlemas ühe teise inimese peale, kes minu öeldud lausete peale laiali pudenes.
Kus on piir inimeste tugevuse ja õrnuse vahel? Ja kas see, kui inimene ütleb, et teda mingid asjad ei mõjuta, muudab ta tugevaks või on seda võimalik tõlgendada masinlikkusena või siis sellena, et inimene ongi endale nii tugeva müüri ümber ehitanud, et selle taga ennast turvaliselt tunneb?
Loo moraal on aga sootuks see, mida pean endale ikka ja jälle meelde tuletama: ära jäta midagi tegemata seetõttu, et kardad läbi kukkuda, kui jätad läbikukkumishirmus midagi tegemata, siis see ongi suurim läbikukkumine, tuleb olla julge ja proovida ja riskida, eks pärast paistab, mis välja tuleb.
Ja kogu selle loo muutis lummavaks see hoolimine, mida teine inimene välja näitas - see on väga liigutav. Suur tänu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar