Neid kontrolle, kas olen kohal või mitte, tuleb läbi teha üsna tihti. Ja vahel satun nende kontrollide peale täiesti juhuslikult ja ilma neile suuremat tähelepanu pööramata. Kuigi-kuigi, kui juba saan aru, et olen taaskord läbinud kohaloleku kontrolli, siis taipan, et olen tähele pannud ja jälginud, mis ja kuidas.
Nõnda leidsin ennast taaskord peaaegu lausumas neid sõnu, mis ükskord kogemata ühe loengu käigus keset õppejõu kõige suuremat seletamishoogu valju häälega mu suust välja lendasid: "Ära aja lolli juttu!" Tookord polnud need sõnad küll õppejõule suunatud. Seekord olid mu täpsustavad küsimused aga küll suunatud õpetajale, kes midagi seletas ja joonistas, mina vaatasin seda joonist ja küsisin, et see küll pole see, millest räägitakse. Eks tuligi välja, et nõnda see tõesti oligi - st joonis ei vastanud sellele, millest räägiti.
Ise veel imestasin selle asja juures, et kuidas ma jõuan kogu seda infot, mida mulle pakutakse, vastu võtta, läbi analüüsida ja sellele veel reageerida ka. Kohalolek peab sellistes olukordades ikka täielik olema. Aga mulle niimoodi meeldib, sest vaid sedasi võin selle asja selgeks saada. Selgekssaamine aga ongi ju minu eesmärk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar