Eelmisel sügisel juhtusin nägema ühte telelavastust, mis oli valmis tehtud Anton Tšehhovi näidendi põhjal. Vaatasin seda lavastust ja tundsin, kuidas see, mis selle tüki sees oli, puudutas mind ja kirjutasin päris mitu luuletust. Sellise tõuke andis ühe teatritüki nägemine.
Nüüd lugesin Tšehhovi jutustusi. Ja jälle tabas mind see, et ma saan aru neist tunnetest ja mõtetest, mis on teise inimese sees. Olgu selleks inimeseks siis kasvõi minevikus elanud kirjanik. Selline kõnetav kirjanik on minu jaoks Tšehhov. Loen tema poolt kirja pandut ning ühel ja teisel hetkel tabab äratundmine, tabab teadmine, et selline see elu tõesti on. Seda kõike siis vaatamata sellele, et aeg oli teine. Kuid lugedes neid lugusid saan aru, et inimesed oma põhiolemuselt pole muutunud, vaid ikka on üleval samad teemad, samad intriigid, samad suhtumised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar