Kui rääkisin, mida teinud olen, siis kõlas kommentaar: "Sa võtad seda asja ikka väga tõsiselt". Ja siis tekkis küll tunne, et tahaks enda kaitseks välja astuda. Eks ma siis pidin välja ütlema, millised on minu motiivid. Kuigi juba ainuüksi selle kommentaari põhjal sain aru, et suhtumine on inimestel erinev ja mina olen asja ette võtnud hoopis teisel põhjusel, kui teine inimene ning seetõttu me ei saagi teineteisest ehk aru.
Kuid kogu selle tõsiduse taga on teine teema veel - asi peab lõbus olema ja nalja peab ka ikka saama, muidu on tuim ja kange olemine. Nalja on juba saanud ja eks saab edaspidigi, sest kõik näitab selles suunas.
/Nalja aga peab oskama teha. Minu viimase aja parim naljaämber seisnes selles, kui küsisin leivadegustatsiooni läbiviijalt, kes pakkus maitsta tõsist rukkileiba, kas neil naljakat rukkileiba ka on. Kohe sinna otsa panin jalgupidi ka teise ämbrisse, kui küsisin, et kas tavalise kujuga leib on tehtud samast taignast, millest vormileibki. Teenindaja jäi mind peaaegu ammulisui vahtima ja ma tegin ruttu minekut. Oh mind ja minu suuvärki, üks paras "õnn" on see kõik./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar