Vahel on hea,..

...unustada. Vahel on hea, kui aeg muudab tuhmimaks need tunded, mis olid, need emotsioonid, mis pulbitsesid. Vahel on see väga hea. Aga vahel ei ole see asi nõnda mitte. Vahel oleks vaja, et suudaks värske ja ehedana hoida seda, mis on olnud erakondne, mis on liigutanud, mis on põlema pannud.

Seega on ajalgi, nagu ka kõigel muul, ikkagi kaks poolt ja neil asjadel, mida ta endaga kaasa toob (või mälestusehõlma viib), komme kas oodatult tuhmuda või hoopis tahtmatult kaduda.

Nii olen minagi praegu ajavoolus kahe erineva sooviga. Ühelt poolt tahan unustada ja see hakkab juba päris hästi õnnestuma. Teiselt poolt aga tahan mäletada, hõõguda, hingestuda.

Aeg ja ootamine käivad käsikäes. Aga kui enam ei jaksa, ei jaksa oodata, kust siis võtta see jõud, et ikka jaksaks. Tean-tean, et aeg läheb edasi hoolimata sellest, millised on mõtted ja tunded mu sees, kuid siiski on raske olla ootavas olekus, sest ootamine tähendab ju ometi seda, et soovitud tulemus pole saavutatud, soovitud seisund pole saabunud.

Aga ootamine võib ka olla kahesugune - vahel on oodata hea, siis, kui tead, mis tulemas on, kui aga ei tea, mis tuleb, siis on ootamine iseäranis raske.

Kannatlikkust! Pikka meelt! Küll saabub AEG!