Pühapäev, 28. veebruar 2010

Miks pole varem märganud

Vaadates filmi "Leap Year" ja jäädes mõtisklema selle üle, miks ma pole varem märganud meespeaosatäitjat Matthew Goode'it (avastasin, et ta on mänginud filmis "Match Point", mida ometigi olen näinud), leidsin üsna kiiresti vastuse IMDb'is leiduvate piltide põhjal. Märkamiseks pole lihtsalt põhjust olnud, sest sellised kenad meesterahvad pole minu maitse. "Leap Year" on aga film, kus Matthew Goode ei näe väga iseenda moodi välja (kui nii võib öelda) ja seepärast ta nüüd silma hakkaski.

Kellel tõus, kellel mõõn

Huvitav on ikka elu. Olen protsessi sees olnud nüüdseks juba terve kuu. Ja protsessiga on läinud sedasi, et kui mina olen optimismist tulvil, tundub teistel osalistel peale tulevat suur masendus. Ja siis, kui mina olen oma mõtetega sügavas mõõnas, on teised rõõmsameelsed ja optimistlikud. Praegu on siis seis selline, kus mina olen laineharjal ja teised on juba meelt heitmas.

Kummaline on vaadata, kuidas asjad inimestesse mõjuvad. Mina olen valmis peaaegu kõigeks - st valmis selleks, et asjad ei lähe päris nii, nagu tahaks. Tean, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja lõpuks saavad asjad ikka tehtud. Teistele aga on vist mõjunud räsivalt inimeste suurepärane oskus (või siis teisest küljest oskamatus) asjadest mitte aru saada ning vaadata mööda võimalustest, mida neile pakutakse, hakata esitama omapoolseid nõudmisi.

Seepärast ehk olengi positiivselt meelestatud, et oskan hinnata seda, mida elul pakkuda on - võimalused tekivad ise ja nende eest tuleb tänulik olla ning osata neid siis ära kasutada.

60 sekundit aega

Siin on teile üks mõttemäng, mille laenasin filmist "Leap Year" - kui teie kodus puhkeks tulekahju ja teil oleks aega 60 sekundit, siis mille te otsustaksite endaga kaasa võtta? See on mõttemäng, mis annab päris selge ettekujutuse sellest, mida oluliseks peate, mida tõeliselt väärtustate.

Tegelikult võiks seda mõttemängu mängida ka teistpidi - arvan, et siis olen mina oma elu õigesti elanud, kui ma ei peagi mitte midagi päästma hakkama. Kuigi mu kodus on palju hindamatu väärtusega asju - seetõttu, et armsad inimesed on need mulle kinkinud - pean siiski olulisemaks inimesi enda ümber ja mälestusi, mida saan igale poole endaga kaasa võtta.

Uudised koju kätte

Kui ikka ise uudiseid lugeda ei taha, siis nad tikuvad koju kätte tulema. Nii olen viimase aja jooksul juba mitmendat korda sattunud olukorda, millest kollasel ajakirjandusel oleks ikka päris pikalt kirjutada. Ja eks nad ole kirjutanud ka. Aga kummaline on see, et kui vahendajad välja lülitad, siis tulevad uudised ise Sinu juurde ja pääsu nende eest pole kusagile.

Müügistrateegia

"Tulge hetkeks, ma näitan teile väikest imet," lausub särasilmne müüjaneiu järjekordse kosmeetikaleti juures. Loomulikult on minupoolne vastus eitav. Sest minu jaoks on selline müügistrateegia täiesti vale - väikesed imed on hoopis mujal ja neid õnnestub mul näha päris sageli. Samamoodi võin ka ise enda jaoks imesid luua - lihtsalt vaadata midagi sellise pilguga, et see, mis parajasti sünnib, ongi väike ime. Ja kosmeetikast käin ma nii ehk naa suure ringiga mööda...

Vastused on teel

Kui näed, et mingi asi ei taha edeneda, siis alles hiljem selgub, et põhjused on selles, et asi tahab oma õigesse kohta minna. Nõnda selgus jälle, et ühe asja juures olid valed inimesed toimetamas ja seetõttu ei tahtnud see asi kuidagi paika saada. Tulid aga õiged inimesed ja kõik läks paika. Head teod vajavad puhaste mõtetega inimesi - teistsuguseid nad enda juures ei salli, sest nad rikuvad oma mustade mõtetega hea asja ära. Ja eks ikka tuleb otsida endale tegutsemiskaaslasi omasuguste seast, nende hulgast, kes jagavad samu väärtusi.

Uudses keskkonnas

Sai siin ükspäev restoranis käidud. Polnud ammu käinud ja kuna lõunaga oli kiire, siis sai otsustatud restorani mineku kasuks. Ja kohe oli aru saada, et ega me ikka õige seltskond pole restoranis käimiseks - kui ikka inimesed on maalt ja hobusega, siis nad ei oska restorani peente kommetega kenasti hakkama saada. Ja mis peamine - ega nad seda keelt ka mõista, mida seal kõneldakse - iga meie öeldud lause peale tuli kümme küsimust ja ega me aru saanud sellestki, mida meile räägiti. Aga nalja sai kogu selle külastuse jooksul päris korralikult, sest meid ei tahetud restoranist äragi lasta - ju siis olime sellised vaatamisväärsused, et teenindajad soovisid meid ikka pikemalt oma vaateväljas hoida.

Siit moraal: kui teil on vaja tunda, et te olete väga vales kohas, siis külastage (kiirtoidu)restorani.

Neljapäev, 25. veebruar 2010

Valesti mõistetud

Igast Su sõnast saan üha enam aru, et Sa mõistad mind valesti. Sa kardad, et minu tegude taga on mingi varjatud tagamõte. Kuidas Sa küll ei taipa, et ma olen Sinuga olnud aus? Ja seda alati. Isegi siis, kui minu ausus on teinud Sulle haiget, isegi siis, kui ma olen seda ette teadnud. Sulle haiget tegemine on aga olnud viimane asi, mida teha olen tahtnud. Miks Sa mind küll ei usalda või ei usu, et ma võingi olla täpselt selline, nagu välja paistan? Tean, kui elus on olnud palju pettust ja peitust, siis ei oska enam siirusesse uskuda. Ma näen, et vajan aega, et Sind veenda. Ma saan aru, et viimaks Sa siiski taipad, et kõik see, mida rääkinud olen, on täpselt see, mida mõtlen. Ja millest tuleb siis see, et mina Sind usaldan? Miks usun Sinu sisse, kui näen, et sellel usul pole suurt väärtust?

Loodan, et on antud aega - aega saada õigesti mõistetud, aega taipamiseks, aega teineteisemõistmiseks.

Paanikaosakonna vallandaja

Kui teil on vaja näha, kuidas paanikaosakonda tööle rakendada, siis tulge mõnikord minuga koos kuhugi, kus on mõni meesterahvas, kellega täiesti hästi läbi saan, kui läheduses on mõni naisterahvas, kes millegipärast ennast ohustatuna tunneb sellest, kui mina nende mõnede meesterahvastega hästi läbi saan.

Eilne õhtu pakkus jälle ühte suurepärast näidet. Ma ei tahtnud midagi muud, kui läheneva meesterahva käest küsida, kas tal on kaasas see, mille ma tal kaasa võtta palusin. Aga see, mis mu silma all selle peale toimuma hakkas, oli ikka täielik paanikaosakond. Meesterahva rabas sõna otseses mõttes jalust, et ta mingil juhul ei jõuaks minuni, üks naisterahvas. Ma seisin muiates eemal ja jälgisin olukorda.

Ehk kui tahate näha, kuidas paanikaosakond toimima panna, siis hoidke minu lähedusse, sest iial ei või teada, millal jälle põnevaks minna võib.

Tulemust näha

Mulle meeldib, kui asjadel, mida teen, on mingisugused tulemused. Võtame näiteks küpsetamise - segad koostisosas kokku ja paned koogi ahju ning üsna pea ongi tulemus käes. Nõnda leidsin ennast mõtlemas ka selle peale, miks mulle kooli ajal nt programmeerida meeldis - eks ikka selle pärast, et tulemus oli üsna kohe näha, see, kas asi toimib ja kas ta toimib nii, nagu mina parajasti mõelnud olen. Tulemust näha on väga mõnus - siis saad aru, et oled reaalselt midagi teinud. Aga eks ikka kipub olema sedasi, et midagi tuleb teha selleks, et oleks ka mingisugune tulemus.

Teisipäev, 23. veebruar 2010

Sisetunne ei peta

Kuidagi ei tahtnud mu suu painduda neid sõnu ütlema. Ma ei mõistnud, miks see nõnda oli. Aga teha polnud midagi. Nüüd saan aru, et see oli sisetunne, mis mind nõnda kindlalt ohjes hoidis. Sisetunne teadis, kuidas on õige. Ja need ei olnud mitte need õiged sõnad. Ja kuna polnud õiged sõnad, siis ei tahtnud nad ka minu seest välja saada. Õiged olid hoopis teised sõnad ja teod. Ja neil polnud nende esialgsete sõnadega mitte mingisugust pistmist. Õiged sõnad olid sellised, milleks polegi sõnu vaja, vaid nad on arusaadavad ka ilma sõnadeta.

Kevade esimesed märgid

Kevad tuleb, kuigi ta paistab kaugel olevat, siiski tuleb ta endale omase kindlusega. Esimeseks märgiks on juba ammu valjul häälel laulvad linnud. Kodune "lillepeerangi" annab juba märku, et varsti on suur kevad käes - üks kevadine lill on hakanud lehti ajama ja teisel on ilmunud esimesed märgid peagi saabuvast õitsemise ajast.

Ideaalsed lumehelbed

Ühel päeval avastasin ühe täiesti ideaalse lumehelbe. Kui teda märkasin, muutus mu päev paremaks. Nüüd on juba üsna pikalt olnud ideaalsete lumehelveste sadamise aeg. Nii leian ennast iga päev imetlemas järjekordseid ideaalseid lumehelbeid - ikka selliseid kuueharulisi - ja meenub hetk ülemöödunud suvest, kus mind kutsuti lumehelveste õiguste eest seisjate klubisse. Selline klubi on vajalik selleks, et inimesed ikka teaksid, et lumehelbed kõik kuueharulised on.

Ja kuigi sel aastal on lund ehk liigagi palju, siis mina leidsin täna hommikul enda jaoks ühe hea mõtte - et oleks ju võinud palju hullemini minna, see kõik oleks ju võinud vihmana taevast alla sadada.

Esmaspäev, 22. veebruar 2010

Kas jaksan?

Emotsioonid seinast seina. Kuidas küll saaks sedasi, et ma ei oleks nii mõjutatav? Aga ei saa ju - kui on selline tundelisus sees, siis ei saa ka välise maailma mõjudeta kuidagi hakkama.

Endalt jääb vaid üle pärida, kas ma jaksan, kas suudan hakkama saada kõigi nende emotsioonidega, mida elu minus esile kutsub. Eks ma ikka pea jaksama, kuidas ma muudmoodi ikka saan.

Kui asja üle sügavamalt järele mõtlen, siis saan aru, et ei saagi rahulikuks jääda, kui oled millestki erutatud. Ehk teisisõnu: pean leppima - nõnda peabki asi olema.

Habras

Arvasin, et teine inimene on habras, sest tundsin ennast elevandina portselanipoes, kelle iga liigutus ja sõna järjekordse katastroofi esile kutsub. Ja valus oli, et ükski minu tegu, kuigi soovisin head, ei teinud head, aga halba tundus ta tegevat küll. Ja milline mure oli mu sees selle hapruse pärast ja selle pärast, millist mõju mina omasin.

Ja siis saabus hetk, mil sain aru, et ka mina olen habras. Hapraks tegi mind see hoolimine mu sees - see, et iga sõna võib haiget teha, oli kui paratamatus.

Miks on elus vahel sedasi, et kõige kallimate inimestega ei saa me suheldud, neid säästetud. Sellest, et need kõige kallimad saavad meile kõige rohkem haiget teha, olen juba ammu aru saanud. See lihtsalt on sedasi, sest nad on meie südame küljes.

Pühapäev, 21. veebruar 2010

Maailm ON imeline

Pühapäevahommik on sobiv aeg tegeleda üldfilosoofiliste teemadega. Täna leidsin viimaste aegade sündmuste peale tagasi vaadates, et maailm ON imeline. Ja mis väljendaks seda paremini, kui näited elust enesest.

Kui on raske aeg ja Su kõrval leidub mõni inimene, kes oskab väikeste ning lihtsate asjadega olla toeks ja abiks, siis on see ju imeline.

Kui näed, kuidas inimeste silmad säravad ja jutuvada ei taha kuidagi lõppeda, kui nad räägivad sellest, mida nad armastavad, siis on see ju imeline.

Kui inimesed, kes on midagi teinud vaid enda jaoks, satuvad ühel hetkel olukorda, kus nende tegemistest ka midagi enamat saab, ja nad oskavad sellest rõõmu tunda, siis on see ju imeline.

Kui üks laps mängib klaverit ja teised lapsed tantsivad sedasi nagu nende seest parajasti tuleb ning õues tuiskab ja möllab talv, siis on see ju imeline.

Kui üks inimene ütleb midagi sügavalt südamest, kui tema juures on armsad inimesed, ja need armsad inimesed peavad seda inimest väga eriliseks, siis on see ju imeline.

Kui üks hea inimene on leidnud teise hea inimese ja nad mõlemad säravad, siis on see ju imeline.

Kui on võimalus inimestega lugusid jagada, siis on see ju imeline.

Kui on inimesi, kes saavad aru, et kõige olulisemad on inimesed meie ümber, siis on see ju imeline.

Kui on tuisune öö ja ei ole teada, kas jõuad sinna, kuhu oled plaaninud jõuda, ning oled teekaaslasteks saanud tegudeinimesed, siis on see ju imeline.

Kui tunned, et iga päev rikastab Su elu uute positiivsete avastustega, siis on see ju imeline.

Kolmapäev, 17. veebruar 2010

Sõltuda teistest

Õppimine käib täie hooga. Seekordseks asjaks, mida õppida, on valitud oskus teistest sõltuda. Rasked on need õppetunnid ja keeruline on selline elu. Aga eks ühistegemistega asjad sedasi olegi, et ikka keegi teine teeb kusagil midagi Sinu jaoks ja Sa pead teda usaldama, sest muidu lõpeb kõik sellega, et teedki kõike ise ja üksi, asjad saavad küll tehtud, aga rõõmu ühisest õnnestunud teost Sulle osaks ei saa.

Märgid-märgid

Vaatasin, mis toimub ja suur oli mu üllatus, kui avastasin enda jaoks uudsed märgid. Märgid viitasid sellele, et kõik asjad sõltuvad minust. Ehk teisisõnu: ka mina pean omapoolse panuse andma, et asjad toimiksid. Tegelik olukord on vast veelgi radikaalsem: mina pean olukorra päästma - hea, et mul vajalikul hetkel vajalikul määral tähelepanelikkust ja ettevõtlikkust jagus, muidu olekski kõik asjad lihtsalt olemata olnud. Kummaline, väga kummaline, poleks osanud arvata, et asjad kunagi sellise suuna võtavad.

Teisipäev, 16. veebruar 2010

Jätkuvalt olemas

See aasta tundub olevat vanade tutvuste uuendamise aasta. Mõni tuttav, kellega juba mõnda aega suhelnud pole, on justkui nõiaväel välja ilmunud ja nii mõnigi tutvus uuendatud. Sellised taaskohtumised on iseäranis põnevad siis, kui oled mõne inimese enda jaoks sõnadesse talletanud. Mõnus on nüüdki avastada, et oled juba varasematel kohtumistel suutnud endale luua inimesest õige pildi, sest ka praegu on temas olemas kõik need omadused, mida hinnanud oled.

Suhtelisus

Kõik, mis Sinuga juhtub või Sulle osaks saab, sõltub sellest, mis Sa ise teed ja millise energia oma tegude sisse paned. Nõnda leidsin ennast tõdemas, et vahel on mingid asjad, mille tekkepõhjustest ma päris lõpuni aru ei saa, juba paika pandud kellegi teise tegudega. Ja kui tegijad ei hooli, siis ei hooli tegijate tegemistest ka keegi. Aga kui tegijad panevad oma tegemistesse kogu oma südame, küll siis leidub neid, kes sellistest tegemistest hoolivad.

Eelarvamused

Jälle on olnud huvitav aeg. Huvitav aeg püüda mõista iseäranis iseennast - aru saada sellest, kuidas asjadesse suhtun. Antakse mulle algandmed ja meelestatus ette, et vaadata, mida teen, kui olukord muutub keerulisemaks, kui algselt paistab. Ja siis tekib võimalus katsetada oma arusaamiste, tõekspidamiste ja paindlikkusega. Tulemus on aga ikka teada - igas inimeses on midagi head, kui seda vähegi otsida. Küsimus on ainult enda tahtes seda leida.

Rahuliku südamega

Hea on avastada, et inimesed on mõistvad ja abivalmis - isegi kui see pole päriselt nende asi, tulevad nad ikka appi, kui peaks vaja olema. Tore on leida enda ümber sellise empaatiavõimega inimesi, kes ei pea paljuks anda omapoolset panust selleks, et minu hing saaks rahulik olla.

Elu teeb trikke

Kui oled juba korra andnud elule sõrme, siis tahab ta ikka kogu kätt saada. Nõnda leidsin minagi ennast tegemas asju, mida oleks pidanud teised tegema. Aga kuna minu osalust oli toimetamistes siiski vaja, ei saanud see ka kuidagi muudmoodi olla. Ja ehk laheneb kõik peagi.

Ja kuigi minu reaktsioon kogu olukorrale võib tunduda totakana - piirdusin vaid omaette naermisega - ütles elukogemus, et kuidagi teisiti reageerida oleks olnud vaid aja ja närvide raiskamine.

Teisipäev, 9. veebruar 2010

Mida mina tahan?

Kui üks mu kallis sõber minu käest ükskord küsis, mida mina tahan või mis on see, mis mind õnnelikuks teeb, siis vastasin talle, et mind teeb õnnelikuks see, kui need inimesed, kellest pean, on õnnelikud.

Nüüd siis olen saanud õnnelikumaks teha ühe enda jaoks väga olulise inimese. Ja see tunne mu sees on ikka üks äraütlemata hea tunne. Ja tema andis mulle võimaluse õnnelikumaks saada - teha midagi, mis midagi tähendab.

Mängu alga nüüd

Kas siis on jälle käes see aeg, kui tuleb mängima hakata? Tegelikult on hea, kui pinged on mõlemapoolselt maas ja õhus on tunda vaba mängulisust. See on lihtsalt võluv, milline vallatus peab olema sisse tulnud, kui avastad ennast korraga mängimas. Ja kõik heliseb ja helgib ümberringi.

Aeg kiiresti kadunud

Kui seltskond on meeldiv ja õhkkond on toetav ning julgustav, siis saab aeg ainult kiiresti käest kaduda. Nõnda oli minulgi õnne suurepäraselt aega mööda saata, tunda ennast täisväärtusliku liikmena ühes järjekordses ettevõtmises. On ikka vahvaid inimesi ilmas, kes siiralt ja avali südamega ringi käivad ning omi asju toimetavad. Tore on, kui saab neid nende tegemistes abistada.

Kontrollpunkt

Kui oled läbi käinud kõik teed ja rajad, siis laotatakse Su ette kontrollpunkt. See on koht, kus pannakse Sind tõega vastamisi. Ja tore on see avastus, mille saad siis teha. Avastad korraga, et vaatamata sellele, et oled käinud ahvatluste juures ära, on siin keegi, kes Sind liigutab. Kontrollpunkt edukalt läbitud!

Pühapäev, 7. veebruar 2010

Kahe vahel

Ma olen kahe vahel. Kahe väga sarnase inimese vahel. Huvitavad on need olukorrad, kui oled kahe vahel, kui need kaks teineteise olemasolust suurt midagi ei tea ega arvatagi ei oska. Aga kahe sellise inimese vahel on väga hea olla.

Tuleb meelde üks veidi sarnane olukord, millest, tuleb nüüd välja, suutsin luua täiesti õige luuletuse "Ring sai täis".

Lugudega üle valatud

Kui oled korraga sattunud inimesega õige teema peale, siis võib juhtuda, et mitte kuidagi ei suuda ja ei jõua Sa ära kuulata tema lugusid. Sest korraga on tal nii palju rääkida ja huvitav, et ta arvab, et just Sina võiksid see kuulaja olla. Ei-ei, kõik on õige, lugusid kuulan hea meelega ja naeran ning elan kaasa ka.

Aga kuidagi tundub mulle, et kusagil pinna all on nende lugude taga veenmisvajadus. Ei, mind ei ole vaja veenda, ma usun niigi.

Ja kõige huvitavam on see, et justkui iseenesest olen armastama hakanud asja, mida ma pole näinudki. Armastama, hoidma ja hoolima. Selliseid trikke teeb siis elu...

Kirjutamisest

Jah, huvitav on iseennast jälgida ja tähelepanekuid teha. Leidsin uue nüansi asjade juures, mida kirjutan. Ma kirjutan tavakirju samamoodi nagu kirjutaksin mõnes programmeerimiskeeles programmi - kuigi jah, loogeliste sulgude asemel kasutan tavasulge. Aga analoogia torkas teravasti silma. Mis teha, kui kõik asjad peavad olema täpsed ja ikka on vaja mõni täiendus teksti sisse põimida, et ei oleks midagi kaksipidi mõistetavat.

Kolmekordne võit

Kui tavaliselt räägitakse, et on win-win olukorrad, siis see asi, millega olen umbes-täpselt nädala jagu tegelenud, on win-win-win (ehk siis triple win) olukord - st kõigil on sellest asjast ainult võita (kõigil kolmel asjaosalisel). Igaüks peab ainult oma võimalused ära kasutama. Eks siis püüan minagi...

Neljapäev, 4. veebruar 2010

Midagi missioonilaadset

Kui olen siin ikka päris pikalt otsinud midagi sellist, mis võiks olla minu missioon, siis tundub, et olen leidnud midagi sellelaadset, mida olen otsinud. Teha midagi kirega, hoolimata millestki, on üks ütlemata hea tunne. Kas sellest ka päris missioon välja kasvab, seda näitab aeg. Aga praegu küll silmad säravad!

Ise oskan paremini

Kui mingi aeg tagasi arvasin, et minust mingit küpsetajat ei saa, siis nüüd on asi ikka päris korralikult muutunud. Nüüd, kui kusagil väljas söömas käies satun teiste küpsetisi maitsma, pean üha sagedamini nentima, et ma ise oskan paremini. Võib-olla on asi selles, et eks igaüks ikka teeb asju oma maitse järgi ja ju siis need asjad ongi täpselt minu maitse. Kõige huvitavam on asja juures see, et isegi, kui ma pole oma järjekordse küpsetisega päris lõpuni rahul, maitsevad nad mulle siiski, mida ei saa öelda nende asjade kohta, mida olen viimasel ajal toidukohtades maitsta saanud.

Mõelda suurelt

Kui olen midagi sellel nädalal õppinud, siis see on oskus mõelda suurelt. Kui oled harjunud arvutama kümne piires, on suhteliselt hoomamatu aru saada, mida tähendab sada või tuhat. Aga peab olema oskust mõelda suurelt - see on vist vaimult suurte inimeste iseärasus. Igal juhul on mul olnud koolitundide aeg, et saada aru, et piire seab vaid inimene ise endale. Kui need ära unustada, on võimalikud ka sellised asjad, mis jäävad väljapoole tunnetuse piire.

Täiuslikkus

Ülim rahulolu saabub hetkel, kui oled selgeks saanud, et on saabunud täiuslikkus, täiuslikkus mõtetes, millele saab järgneda ainult täiuslikkus tegudes. Täiuslikkus saabub selle peale, et asjad, mis esmapilgul teineteisest üsna kauged tunduvad, asetuvad nüüd üksteise ümber nagu mosaiigitükid, et luua ühtne tervik. Täiuslikkuse loob erinevate osade omavaheline kooskõla ja sobituvus.

Asjad vajavad aega

Asi, mida olen selle viimase nädala jooksul üsna kindlalt selgeks saanud, on see, et asjad vajavad aega. Ei ole mõtet mõtlematult tormata tulevikku, ei ole vaja asju tagant lükata, sest kõik ootab lihtsalt oma aega, et siis õigel hetkel saaks kõik täiesti õigeks.

Nädalaga jõuab mõndagi

Kui ma pühapäeval leidsin mind juba pikalt vaevanud küsimusele viimaks vastuse, siis poleks ma osanud arvata, et kolmapäeva õhtuks on ideed juba üsna kaugele liikunud ja reaalsed sammud ühe mõtte tõelisuseks saamise poole astutud. Arvestades sellist asjade liikumise kiirust olid kõik osapooled ikka väga operatiivsed. Oli meeleheite hetki, oli joovastust, oli peaaegu käega löömistki, aga kui ikka jagub usku, et kõik võib õnnestuda, siis kõik õnnestubki.

Esmaspäev, 1. veebruar 2010

Teise mätta otsast

Kuidas paistab maailm teise mätta otsast? Seda ei saa Sa kunagi teada, kui Sinu enese sees pole tahtmist saada aru ja mõista. Nii leidsin minagi ennast olukorrast, kus oli vaja mätast vahetada. Ja tegelikult tuli välja, et see oli üks mu enda ammune mätas - see, millest olin unistanud. Aga oma arguse juures olin sellest mättast loobunud. Nüüd näidati mulle asju selle mätta otsast ja olles omaenda mõtete kammitsais pidin esialgu vastu punnima. Kuid kui hakkasin asja üle järele mõtlema, siis meeldis see asi mulle üha enam. Tahan teha veel rohkem, et saada selle mätta otsast maailma kaeda.

Hästi-halvasti

Kas tõesti on nii, et mõned suhted peavadki olema sellised, et nad käivad kogu aeg servast serva. Kord on asjad väga hästi. Ja järgmisel momendil on käes katastroof. Ja siis on kõik jälle hästi. Kummaline on olla sellises suhtes, mille puhul ei tea kunagi ette kustpoolt tuul täna puhub ja milleni see kõik välja viib. Aga vähemalt on huvitav ja on, mida oodata.

Mõned asjad ei muutu

Mõned asjad ei muutu. Kui mingid asjad kohe kuidagi suju, siis kuidas on nii, et ikka püüad neid toimetada. Ja ei aita siin ka see, kui näed ja saad aru, et see asi ei saa toimida.

Tegelikult on kummaline, kuidas ei toimi asjad inimeste vahel, kes teineteisele vaid head tahavad. See on selline äärmuslik olukord, kus head-teha-tahtmine on suurimaks takistuseks. Kõik, mis tuleb südamest ja mida niiväga teha soovitakse, muudab asja veelgi keerulisemaks.