Huvitav on ikka elu. Olen protsessi sees olnud nüüdseks juba terve kuu. Ja protsessiga on läinud sedasi, et kui mina olen optimismist tulvil, tundub teistel osalistel peale tulevat suur masendus. Ja siis, kui mina olen oma mõtetega sügavas mõõnas, on teised rõõmsameelsed ja optimistlikud. Praegu on siis seis selline, kus mina olen laineharjal ja teised on juba meelt heitmas.
Kummaline on vaadata, kuidas asjad inimestesse mõjuvad. Mina olen valmis peaaegu kõigeks - st valmis selleks, et asjad ei lähe päris nii, nagu tahaks. Tean, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja lõpuks saavad asjad ikka tehtud. Teistele aga on vist mõjunud räsivalt inimeste suurepärane oskus (või siis teisest küljest oskamatus) asjadest mitte aru saada ning vaadata mööda võimalustest, mida neile pakutakse, hakata esitama omapoolseid nõudmisi.
Seepärast ehk olengi positiivselt meelestatud, et oskan hinnata seda, mida elul pakkuda on - võimalused tekivad ise ja nende eest tuleb tänulik olla ning osata neid siis ära kasutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar