Neljapäev, 29. märts 2007

Kui fotoaparaati pole kaasas

Kas Sul on ka vahest tunne, et siis, kui fotoaparaati kaasas pole, saaks teha maruilusaid ja lahedaid pilte? Mul on selline tunne alatasa, sest ikka jääb midagi ilusat silma siis, kui aparaati parajasti kaasas pole. Kui aga aparaat käepärast on, ei leia sageli midagi huvitavat ja pildistamisväärset. Näiteks on viimastel õhtutel olnud imeilusad päikeseloojangud ja eile oli Harku järv täiesti peegelsile, mis tegi vaatepildi veel eriti lummavaks, aga pildi peale mul seda püüda ei õnnestunud, sest loomulikult polnud mul taaskord fotoaparaati kaasas. Kuid võib-olla polegi ette nähtud selliseid hingeliigutavaid hetki pildimasinasse sisse püüda, vaid nad on mõeldud vaid mälestustena meie ajus?

Kolmapäev, 28. märts 2007

Kui oled endaga rahul...

Vahel juhtub, et tekib momente, kus võid endaga tõeliselt rahul olla. Kuigi üks või teine asi tundub olevat ebameeldiv või ebamugav, teed selle siiski ära ja siis saad endale õlale patsutada, et näed Sa siis, tubli olid, ära tegid. Meeldivaid asju teeme ju hea meelega, kuid kui on midagi, mis just vaimustustest kilkama ei pane, kuid siiski vajab tegemist, peame ennast sundima, kuid seda suurem on pärast rahulolu tehtu üle - et ei andnud järele mugavusele ja said iseendastki võitu.

Boriss Akunin "Teemantvanker"

Olen alati imetlenud inimesi, kes oskavad kirjutada - pikalt ja põnevalt (ka ise olen proovinud proosaga kätt, kuid mingil hetkel jooksevad mõtted lihtsalt puntrasse - lühidalt väljendamine tuleb mul enda arvates palju paremini välja). Üks selliseid kirjanikke on Boriss Akunin, kelle romaani lugema asudes võid enam-vähem kindel olla, et kirjutatu haarab Sind peagi endasse.

Eile õhtul lõpetasin Akunini järjekordse eesti keelde jõudnud romaani "Teemantvanker". Raamat oli nii põnev, et kuidagi ei suutnud seda käest panna ning toimus äge võitlus lugemissoovi ja peale tikkuva une vahel. Kuid pinge hoidmisega oli kenasti vaeva nähtud - kui hakkas juba tunduma, et lõpplahendus on käes ja otsad sõlmitakse kokku, keerati kogu lugu pea peale ja kõik algas jälle otsast peale - ja uni oli sunnitud taanduma. Kuigi teadsin, et vastus kõigile küsimustele saabub viimasel leheküljel, tuli pakutud lahendus ikkagi paraja üllatusena.

Esmaspäev, 26. märts 2007

Pipi!Nuki!Puhh!

"Estonia" teater on ikka hästi vahva, et ta näeb suurt vaeva sellega, et kasvatada endale ka tulevikuks teatrikülastajaid ja minu arvates on väga hea, et teatripisikut püütakse süstida juba väga varases lapseeas. Järjekordne näide sellisest käitumismallist on "Pipi!Nuki!Puhh!", kus omavahel on seotud "Estonia" kolme menuka lasteetenduse "Pipi Pikksukk", "Nukitsamees" ja "Puhh!" tuntumad ja armastatumad muusikapalad.

Kõigepealt peaks vist alustama sellest, et "Puhh!" oli minu jaoks täiesti tundmatu komponent selles kompotis ning esimese hooga ei õnnestunud mul arugi saada, et milline laval olevates värvikatest "Puhhi!" tegelastest õieti see karupoeg siis on. Pika arutlemise peale siis lõpuks taipasin, et see on ju see suur kollases kostüümis asjamees. Arvan, et siin on segaduse tekitamisel oma osa Disney stuudiol, kelle joonistused on väga palju mõjutanud arusaama sellest, kuidas üks Karupoeg Puhh välja peaks nägema. Kui aga selle pildi asendasin laval ringi patseeriva karuga, loksus kontekst kenasti paika.

Osatäitjatest jättis parima mulje Kelli Uustani, kes oma särtsakuse ja lapsemeelsusega sobis väga hästi Pipi rolli. Samuti esinesid hästi Nuki osa täitnud Henri Christofer Aavik ning Tommy osatäitja Hans Christian Aavik. Üldiselt tundus, et laval lustisid ühtemoodi nii "tõsised" näitlejad kui ka lavastusse kaasatud lapsed.

Kuna istusin esimeses reas, siis oli võimalik päris lähedalt jälgida dirigendi tööd - Mihhail Gerts, kes küll kavalehe järgi on kõrgharidusega klaverimängija ja alles õpib orkestrijuhtimist, võlus oma energilisuse ja entusiasmiga, tundes ilmselgelt rõõmu oma tegevusest.

Lisaks siia juurde veel, et väikesed lapsed on ilmselgelt parem teatripublik, kui teismelised - kui minu eelmise "Estonia" külastuse rikkusid suures osas ära mobiiltelefoniga etenduse ajal suhtlevad ning omavahel jutustavad teismelised, siis väikesed lapsed olid täielikult etendusele keskendunud ega tegelenud kõrvaliste asjadega.

Öölaps

24. märtsil toimus Linnahallis muusikalihittide kontsert "Öölaps 3". Läksin sellele kontserdile peamiselt Marko Matvere ja Jassi Zahharovi pärast, kes oma lauluhäälega on mind ära võlunud. Õnneks oli positiivseid avastusi laval ka teisi ja nii võib kontserdi plusspoolele kanda.

Kirjutaks esmalt kontserdi üldist positiivset muljet õõnestanud asjadest. Esiteks jäi arusaamatuks, mis oli "õhtujuhi" Andrus Vaariku eesmärk - tema vahetekstid oli justkui täis kibestumust ja pettumust, samas aga ka lünklikud ning kontserdi konteksti mitte just kõige paremini sobivad. Teiseks rikkus üldist vokaalselt kõrget taset Jakko Maltis, kes esitas lugusid, mida mina olen eelnevalt kuulnud Koit Toome esituses. Võib-olla polekski tema esitus nii talumatu olnud, kui poleks Koit Toome värvika ja võimsa hääle kõla kõrvus, kuid võrdlusmomendi olemasolul oli Jakko Maltise esitus talumatu. Tekib küsimus, miks pandi Jakko Maltis laulma laule, mida ta ilmselgelt "välja ei vedanud"?

Kontsert oli jagatud kahte ossa ning tundus, et esimeses pooles hoidsid esinejad ennast tagasi, et siis teises pooles anda endast kõik - vähemalt jäi selline mulje kuulates Kaire Vilgatsi, Marko Matvere ja Jassi Zahharovi esitusi. Esimest korda õnnestus mul näha-kuulda Nele-Liis Vaiksood, kes võitis minu poolehoiu oma suurepärase lauluhäälega ja õrna emotsionaalse olemisega. Maarja, kelle lauluoskust olen küll alati hinnanud, kuid kes pole oma olekuga mulle eriti meeldinud, esines taaskord suurepäraselt ja oli seekord päris sümpaatne. Positiivse poole pealt tuleks esile tõsta ka JZ Belle'i, Susan Lillevälit ja Bert Pringit.

Kontserdi lemmiklooks oli minu jaoks Kaire Vilgatsi ja Marko Matvere lauldud "No mis seal siis on?", milles oli särtsu ja teravust. Huvitava tegutsemisskeemi tekitasid aga "Georgi" laulud - nii, kui tundus, et järjekordne laul kuidagi väga tuttavalt kostub, haarasin kavalehe järgi ning avastasin, et loomulikult on lugu taaskord pärit muusikalist "Georg" - ju siis olid lood tuttavad ja niivõrd teistest erinevad, et selline refleks tööle hakkas.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kontsert midagi erikordset ei olnud ja vaimustusest kilkama ei pannud, kuid meelelahutuseks sobis küll.

Reede, 23. märts 2007

Sinililled

Eile nägin metsa all esimesi sinililli, lehed kasvuhoos. Seda, et nad oleksid juba õitsenud, veel öelda ei saa, sest "õite" nägemiseks pidi kuivanud leherisu pealt ära korjama ja pungad ise üles otsida. Kuid siiski olid õiepungad ennast juba maapinnast välja ajanud ning kui jätkuvad soojad ilmad, siis uue nädala alguses on sinililled kindlasti juba täies õieehtes. Ja kaugel pole ka see aeg, kui metsaalune sinetama hakkab - sinilillede õielehed varieerumas tumelilla ja helesinise vahel. Seda aega ootan suure ootusärevusega, sest metsaaluse halli ja ilmetusse ilmesse on hädasti värvi vaja.

Neljapäev, 22. märts 2007

Soov õhku katsuda

Tõsiasi, et ilm on soojaks läinud, tekitab minus vastupandamatut soovi õhku katsuda. Seda ei oska ma öelda, miks mul selline soov tekib, kuid kuidagi taltsutada ma ennast ka ei oska. Ja nii käingi õues ringi ja sõna otses mõttes katsun õhku - haaran õhku käega ja proovin, kas on ikka mõnus. Endalegi üllatuseks avastan, et väljas leiduv mahe kevadõhk puudutab õrnalt vastu nahka ja tekitab pehmet ning silitavat tunnet.

Ma tean küll, mida te mõtlete - et mulle on märtsipäike pähe hakanud (võib-olla see ongi nii, aga häbeneda pole midagi, sest kevad ongi selline natuke segamini olemise aeg)!

Kolmapäev, 21. märts 2007

Kevad!

Täna öösel algas siis kevad, viimaks ometi! Oma lahket ja mõnusat palet on see kevad meile juba mitmel korral näinud, kuid tundub, et õige hoo saab ta sisse alles nüüd, oma tegelikku võimuaega alustades. Lubatakse ju alates homsest tõeliselt sooja ilma, mis kisub hinge tõeliselt rõõmust rõkkama - üle 10. kraadi sooja on juba midagi sellist, mida märtsikuult just eriti oodata ei oskaks. Aga tuleb ennast tagasi hoida (jättes endale piisavalt riideid selga), et mitte lasta ennast petlikust soojusest kaasa haarata, sest teadagi võib salakaval kevadtuul oma vallatustega palju pahandust teha. Kui natuke endast hoolida ja mõistlikult riidesse panna, on parim ajaveetmise viis aga värskes õhus viibimine ja ärkamisaja jõu endasse ammutamine! Vahvat ja rõõmsalt nauditavat kevadet!

Lubadus täidetud

Olin siis lõpuks nii tubli ja sain oma luuletused paar päeva tagasi trükikotta ära saadetud ning täna anti mulle teada, et trükised on valmis. Hetkel pole mul aega neile järele minna, kuid homme saab olema üks ütlemata ärev päev - vaimustav tunne, et pikalt venitatud projekt on viimaks lõpule viidud ja valmis "toodangu" lehed vastkuivanud trükivärvi lõhna levitamas. Kujutan juba ette, kuidas lähen, liblikad kõhus, oma "teost" kätte saama ning milline võib olla see võidukas tunne, et sain sellega hakkama - üle oma valehäbist, häbelikkusest ja soovist jätta need "lapsed" vaid endale.

Teisipäev, 20. märts 2007

Üks heategu päevas

Mulle on alati meeldinud skautide põhimõte (ise küll kunagi skaut olemata), et päevas tuleb teha vähemalt üks heategu. Olen püüdnud seda põhimõtet järgida ka oma igapäevatoimetuste juures ja tõeliselt vahva on näha naeratavaid ja vahel ka üllatunud nägusid, kui kellelegi head oled teinud. See on mõnusalt südantsoojendav ja väärt vaatepilt.

Kuid vahel tundub, et mööduvad päevad ja seda ei mäleta, kas oled midagi head teinud või ei. Siis tekib tühi tunne hinge ja midagi on justkui puudu. Seepeale püüad ennast parandada ja ajendada ennast häid tegusid tegema ning võimalusi oma abi pakkumiseks otsima - see toob taaskord päikese välja ja muudab tuju paremaks.

Aga mida teha siis, kui vahel tahaks midagi halba teha ja teedki seda? Kuhu panna või mida hakata peale tundega, et ei suuda ennast talitseda ja kurjad jõud pääsevad Su seest valla? Millega ehmatada endast eemale õelaid mõtteid ja musti tegusid? Eks ikka enesekasvatusega! Kuid tunnistan ausalt, et vahel ei saa ma sellega hakkama ja siis teengi ühe halva teo päevas ja tundub justkui oleks päev korda läinud. Aga kas tegelikult ka on? Pärast muidugi südametunnistus vaevab, et oli mul seda nüüd siis vaja teha. Ja hingerahu tagasisaamiseks pean tegema rohkem kui ühe heateo päevas!

Esmaspäev, 19. märts 2007

Tantsusõltlane

Avastasin möödunud nädalavahetusel, et mulle meeldib ikka tohutult tantsida. Tõeliselt mõnus on ennast unustada unelema rütmi sisse ning lasta ennast täiesti kaasa kiskuda helidemöllust. Sulgeda silmad, unustada ümbritsev ja usaldada ennast pakutud (ladina) rütmi kätte. Ka ülikiire tempoga võib hakkama saada, kui on veidi treenitust all. Kuid pean lisama, et kui kiirus maha keeratakse (nt aeglase valsi ajal), tunnen, et see pole minu jaoks - ma lihtsalt ei jaksa liikumist nii pikalt venitada. Siiski tunnen ennast tantsusõltlasena - vähegi hea tantsumuusika ajal ei suuda ma ennast sundida paigal istuma, vaid ikka kisub mind tantsupõranda poole.

Reede, 16. märts 2007

Mõtted

Selle blogi kirjutamise ajal olen avastanud, et pole sugugi mitte lihtne kirja panna seda, millest ja kuidas mõtled. Kuidagi keeruline on haarata kõike neid mõttelõngu, mis ajus tekivad, kui mingi konkreetne teema "mõtlemisel" on. Kui ise veel mõistad, millest kirjutad (sest Sulle on teada iseenda mõtted antud teemal), siis teised peavad arvatavasti kõvasti mõistatama (ja "ridade vahelt" lugema), et asja tuumani jõuda. Ilmselt on asi sutsu lihtsam, kui Sul on antud inimesega "ajalugu" ja ta on harjunud Sinu mõttekäikudega. Küll aga pole midagi imestada, et võhivõõrale jäävad Su mõtted kaugeks ja kättesaamatuks, sest Sa ei oska neid piisavalt hästi enda seest välja kirjutada.

Neljapäev, 15. märts 2007

75 % Eesti elanikest on õnnelikud

Tänases Eesti Päevalehes oli uudis, mille kohaselt 75 % Eesti elanikest on õnnelikud. Hakkasin siis selle peale kohe mõtlema, et kuidas siis on sedasi, et seda õnne kuskilt eriti välja ei paista. Ja jõudsin järeldusele, et kui keegi küsib, kas oled õnnelik, on Eesti elanike vastus: "Jah!" Või on teine, veel tõenäolisem variant - me ei julge teistele tunnistada, et meil just kõige paremini ei lähe. Seda on märgata tänavatel vuravatest uhketest autodest, kerkivatest uhketest majadest - oluline on väline mulje - näidata, et mul läheb imehästi. Samas aga selline mulje loomine teeb ju inimese seda enam õnnetuks.

Tõeliselt õnnelikku eestlast (säravail silmil laialt naeratamas ja tõeliselt rõõmu tundmas elust ja olemisest) kohtab ilmselt harva - meie kliima nõuab meilt võitlust oma elutingimuste eest suurema osa ajast (kuigi, kui nüüd meelde tuletan, siis oli õnnelikkuse skaala üleval otsas just Põhjamaades elavad inimesed). Samuti on meie riigi majanduslik seis selline, et kindlustunne tuleviku ees on vist ainult väga rikastel inimestel. Ülejäänud peavad igal hetkel olema valmis selleks, et neil jalad alt niidetakse. Aga võib-olla mõistan ma õnne valesti? Võib-olla on eestlased õnnelikud selle üle, et nad vaatamata kõigele veel elus püsivad? Ehk teeb neile rõõmu see, et lähedastega on kõik hästi? Või hoopiski leiavad tohutu positiivse laengu sellest, et meil leidub veel puutumata loodust ja kaunist merd? Ning kõige selle juures jätan ma ehk kahe silma vahele, et eestlastele pole omane oma emotsioone välja näidata.

Eestlaste "õnnelikkus" on juba meie sõnavaras sees - kui räägime millegi soetamisest, hankimisest, kasutame sõna "muretsema" - muretsetakse lapse, elukaaslasi, kodu. Ise olen viimastel aegadel sõna "muretsema" püüdnud oma sõnavaras asendada sõnaga "rõõmustama", sest kuidagi häirib see, et kõik käib läbi mure. Ehk on siis nii palju "muud" muret (justkui iseenesest ronis sõna "mure" siia lausesse sisse), et igapäevaste toimetuste sees ei tahaks veel lisaks muretseda?

Kui nüüd aga keegi küsiks minu käest, kas ma olen õnnelik, siis praegusel hetkel oleks vastus selge: "jah", kuid lisandusega, et mõned asjad võiksid olla paremini - mul on katus peakohal, leib laual, meeldiv töö, võimalus tegeleda hobidega, piisavalt vaba aega, hästi hakkamasaavad pereliikmed ja väga vahvad sõbrad. Ja see, mis puudu on, tuleb ka omal ajal - vähemalt sedasi ma loodan!

Ja õitsebki!

Kirjutasin peaaaegu kolm nädalat tagasi, kuidas peagi kevad kätte jõuab ja aknalaual olev lill (amarüllus) oma õienupu kenasti välja on ajanud. Ennustasin tookord, et täieliku õidepuhkemiseni jääb veel paar-kolm nädalat. Eile sai täpselt kolm nädalat sellest ajast mööda ning tänaseks hommikuks oli imeilus erepunane õis minu rõõmuks täies hiilguses õitsemas. Päris meeldiv tunne on, kui "koduaias" on õitsemise aeg kätte jõudnud!

Kolmapäev, 14. märts 2007

Jaan Tätte "Kaev"

Enne kui minna etenduse enda juurde, tahaksin rääkida kohast, kus seda mängitakse - Hobuveskist. Maailmas võib ju olla suuri ja uhkeid teatreid, samamoodi ka Eestis, kuid siiski on Linnateater mõnes mõttes ikka täiesti iselaadses olukorras. Palju on selliseid teatreid, mis võiksid oma mängupaigaks valida 14. sajandist pärit hooneid? Ilmselt mitte väga palju. Aga Linnateatril on just selline võimalus ning on äärmiselt vahva, et sellist võimalust ka agaralt kasutatakse.

Näidendi juurde minnes alustan autori enda sõnadega: "Mõtlesin, et kirjutan siis sellel teemal (kuidas vett pole kõikjal piisavas koguses saada) ühe näidendi, aga mulle tundub, et see, mis valmis sai, võib rääkida igaühele hoopis ise juttu. Ma loodan."

Minule jutustas see näidend elu ja surma vahelisest piirist, kui pole eluks nii vajalikku vett. Samas ka sellest, milliseks võivad inimesed muutuda ja mida teha, kui tunnevad, et nende elu sõltub sellest, kuidas nad konkreetsel hetkel käituvad - see tundus ühest küljest väga naljakas, kuid teisest jälle täiesti inimlik. Näidend pani mind mõtlema sellele, et asju, mida me nii iseenesestmõistetavalt võtame, peaksime oskama rohkem hinnata. Ja lõpuks sellest, et igal hommikul tõusma ja uuega päevaga alustama panevad meid ikka usk, lootus ja armastus. Nende kolme tunde najal veame me ennast ju tegelikult elust läbi. Ja kuniks me neid tunneme, on ka elu.

Allan Noormets ja Andres Raag esitasid oma rollid veenvalt ja sisukalt, väljendades kogu oma olemusega situatsioone ja emotsioone, millesse nad sattusid. Nendevahelise dialoogi ajal oli näha suhtluspalli intensiivset liikumist kahe tegelase vahel isegi siis, kui valitses vaikus. Kuid dialoogidest enam avaldasid mulle muljet nende peetud monoloogid - sisevaade inimesi elule ja selle elu valule. Monoloogid jõudsid sügavale mu hinge ja elasin tegelastele kogu hingest kaasa, et lõpplahendus oleks ikka hea. Näidendi kolmanda osatäitja, Ursula Rataseppa (EMTA lavakunstikoolist), lavaleilmumine tekitas ilmselgelt õhus elektrit ja pani ruumi mõnusalt intriigist särisema. Tema rollikäsitlus tundus küll veidi kammitsetud, kuid siiski pani ta ennast jälgima.

Teisipäev, 13. märts 2007

Täiuslik kombinatsioon

Möödunud naistepäeva puhul saadud imeilusa (peaaegu musta) roosi koju viinud, otsisin kapist sobilikku vaasi ja leidsin ühe, mille Janno&Signe mulle eelmisel aastal sünnipäevaks kinkisid - selline beežikas-valge, alt hästi ümmargune ja kaela juurest sujuvalt sihvakas (kinkimise hetkel olid seal sirelioksad sees, mis vaasi kapist välja võttes mu silme ette kerkisid). Kui vesi vaasi sisse sai ja lill vaasi, siis vaatasin, et köögi laud on kuidagi tühi ja otsustasin, et paigutan vaasi keset köögilauda. Tulemus oli täiuslik - must roos, hele vaas ja tumesinine laud sobisid omavahel suurepäraselt kokku!

Kas on siis asi rahvuses?

Täna sain taaskord võrdleva momendi, milline on erinevus eestlase ja mõne muust rahvusest teenindaja vahel. Kui eestlane on enamasti tõre, kuri ning rahulolematu, siis teiste rahvuste esindajad on kuidagi lahkemad, mõnusamad ja sõbralikumad. Kas on see siis eestlase pimedas loomuses kinni (kindlasti on ka rahvuskaaslaste hulgas suurepäraseid inimesi, kes töötavad teenindussfääris, kuid kahjuks tundub see pigem erand olevat) või peavad teiste rahvuste esindajad rohkem vaeva nägema - mine võta kinni. Igal juhul arvan, et lahke naeratus ja sõbralik sõna muudavad ka inimese enda päeva paremaks ning tuju lõbusamaks. Eks ma püüan ka ise sellele igapäevaselt kaasa aidata, öeldes midagi ilusat siis, kui seda oodata ei osata ja uskuge mind, positiivne reaktsioon, mis järgneb, on seda väärt!

Kui pole ajaga midagi peale hakata?

Kas Sul on vahel selline tunne, et aega kipub üle jääma? Kui on, siis suurepärane koht, kus seda üle jääma kippuvat aega rakendada, on arstikabineti ukse taga. Oma kahepäevase kogemuse põhjal peaksin ütlema, et see on tõesti koht, kus aeg "lendab". Olgu, ma ei satu sellistesse kohtadesse ootama just tihti ja korra-paar aastate jooksul on selline situatsioon täiesti väljakannatatav. Aga mida peavad tegema inimesed, kelle tervis on kehv ning arstide vahet käimine tundub olevat elutöö? Neil peavad olema raudsed närvid ja lõpmatu kannatus. Ning lisaks veel ka tohutult vaba aega.

Kuid siiski on parem, et Sa ootad kabineti ukse taga ja tead, et vähemalt samal päeval saad oma hädadele leevendust, kui et pead mitmeid päevi kannatama ja siis lastakse Sind alles ukse taha ootama.

Esmaspäev, 12. märts 2007

Kihutaja!

Te ju kõik teate, et ma olen ikka päris korralik ja liikluseeskirju arvestav liikleja (meie üldise liikluskultuuri(tuse) taustal)? Aga ühel kaunil kevadpäeval õnnestus mul Tallinna liikluses kihutada. Ei, ärge arvake, et olen oma kombeid muutnud ja korraga liiklushuligaaniks hakanud - asi seisnes hoopis selles, et tee ääres mõõtis politsei kiirust ning mina, kes ma kulgesin oma tavalises tempos (so lubatud kiirusega), sõitsin kõige kiiremini, kuna kõik ülejäänud autojuhid jalga kohe märgatavalt gaasipedaalilt tõstsid. See oli minu jaoks täiesti ootamatu kogemus - olla autoderivi eesotsas ja kohe kogu kahe ristmiku vahelise maa - tavaliselt võin ju valgusfoori tagant esimesena minema saada, kuid peagi avastan, et kõik minu taga olnud autod on juba kaugele ette ära tormanud.

Päris vahva oli olla lubatud sõidukiirusega kihutaja!

Saatuse lemmiklaps

Avastasin, et saatus hoiab ja kaitseb mind. Kui soovin hakkama saada mõne lollusega, millest ma ise arugi ei saa, siis juhib ta mind õrnalt valitud teelt kõrvale ning ma võin küll esialgu vihastuda ja kuri olla, kuid hiljem selgub, et seda on tehtud vaid mu enda heaolu jaoks.

Ja nii ongi saatus mu teele saatnud just õigel ajal õiged inimesed ja õiged asjad - siis, kui olen olnud emotsionaalse kokkukukkumise äärel või ees on olnud rasked ajad, on kohale ilmunud üle ootuste head emotsioonid, et leevendada mu valu ja kannatusi.

Suur tänu, Sulle, saatus, nende "õlekõrte" eest, mis Sa oled vajalikul hetkel mulle ulatanud!

Tarmo & Toomas Urb - "Päikesekontsert"

10. märtsil kandsid Tarmo & Toomas Urb "Estonia" kontserdisaalis ette "Päikesekontserdi". Alustuseks pean ausalt tunnistama, et kontserdi alguses olin ma täielikus masenduses - mõtlesin: "Appi! Nii igav! Saaks see juba ükskord läbi!". Kuid aeg läks edasi ja igavus kadus ning umbes poole tunni möödudes avastasin, et olen ennast suutnud häälestada kontserdil pakutava muusika lainele ning etteantud tempo, rütm ja meloodia sobivad mulle päris hästi. Võib-olla aitas kaasa, et teemad, millest lauldi, on mind väga lähedalt puudutanud ja nendega seotud emotsioonid alles väga värsked.

Laulud olid kõlaliselt hardad ja ilusad, kuigi vahel kantud väga kurbadest ja igavikulistest mõtetest, puudutades sel moel arvatavasti iga kuulaja hinge. Taaskord leidis kinnitust minu ammune arvamus, et muusikud peaksid kirjutama laule endi eludest ja vaid nad ise on oma lugude parimad ettekandjad, sest siis langevad rõhuasetused paika ja laulu tagant paistab muusiku hing välja.

Häälematerjali, mida kasutada, on vendadel Urbidel küll ning ütleks, et selle pealt nad kokku ei hoidnud. Hämmastav on, kuidas saalis valitses täielik vaikus, kui järjekordne laul ettekandmisele tuli, ning laulja hääl saalis vaikse, kuid võimsana ringi lendles.

Lisada sooviksin veel, et "Estonia" kontserdisaal tundus antud kontserdi jaoks liiga formaalne - minu arvates peaks selline muusika kõlama mõnes hubasemas ja õdusamas kohas, et sisu ja vorm omavahel kooskõlas oleksid.

Kokkuvõtvalt: mõnus muusika laupäevaõhtus!

Reede, 9. märts 2007

Sõltuvus internetist või internetisõltuvus?

Ma olen nii laisk - olen praktiliselt kogu oma elukorralduse kandnud üle internetti. Kui on vaja kontserdipileteid osta, leian imekiiresti üles piletimüügiga tegelevate firmade leheküljed. Kõik rahaülekanded teen internetipangas. Ka plaadipoodi minek tundub üksjagu keeruline tegevus ja nii ongi lihtsam heliplaadid endale internetist kodusesse postkasti tellida. Reisile minnes otsan piletid internetist, samuti broneerin sealt öömaja. Seltskondliku transpordi piletid omandan jälle, üllatus-üllatus, internetist. Ajalehti näen paberkujul haruharva ja peamised uudised saan taaskord sellestsamast internetist. Kõige selle krooniks kasutasin viimati ka e-valimiste võimalust - e-valimiste mugava ahvatluse kõrval tundus kohalik valimisjaoskond liiga kaugel olevat.

Ja nii see sõltuvus iga päevaga aina suureneb. Ilmselt olen peagi suhteliselt saamatu, kui peaksin kusagil "reaalselt" midagi tegema. Interneti vahendusel on kõik tegevused tehtud lihtsaks ja mugavaks ilma laua tagant tõusmata.

Kuid interneti meie igapäevaellu trügimisel on ka oma varjuküljed. Mina võin ju lasta ennast internetisõltuvusest kanda, sest ühenduse võimaluse leian alati. Kuid millegipärast arvab enamus kohalikke äritegelasi, et kõik inimesed ongi kogu aeg otsapidi internetti ühendatud ja nii leiabki nende tegemiste kohta infosaamise peamise allikana interneti. See, mida silmas pean, on, et võiks kaaluda ka alternatiive meile nii igapäevaseks saanud internetile, sest VEEL ei ole me kõik internetiga ühendatud!

Neljapäev, 8. märts 2007

Kevad!

Ärkasin hommikul linnulaulu peale ja tundsin, et nüüd on tõesti kevad käes (formaalselt on kevade alguseni küll 2 nädalat aega, aga see pole oluline). Tunnet süvendasid veelgi tõusva päikese kiired naabermajadel.

Nalja tegid YLE1 hommikused ilmateateuudised, mis näitasid, kui palju kuskil Soomes veel lund on - Põhja-Soomes oli vastav näit üle poole meetri. Selle uudise peale viskasin siis pilgu mu koduaknast nähtava mäe peale ja pidin kõva häälega naerma hakkama - mäel olnud lumest polnud peaaegu midagi alles jäänud. Ja nemad räägivad lumepaksusest!

Kui lõpuks õue jõudsin, tundes, et väljas on mõnusalt soe, hiilis kevadetunne ka südamesse. Päike säras juba kõrgel taevas ja kevadetunne muudkui süvenes. Ja kui jõudsin meie kohaliku ojani, siis sai kevad minust täielikult võitu - pardid lasid ennast möllavatest kevadvetest kanda ja paistsid täiel rinnal nautivat pakutavat atraktsiooni.

Nõmmel bussi oodates mõistsin aga, millest see Soome ilmateade rääkinud oli - bussipeatuse taga oleva maja hoov oli täielikult lumekatte all ja kuskilt otsast ei paistnud, et lumi sulama hakkaks. Siit ka moraal - ei tasu teha ennatlikke järeldusi, kui pole olukorraga põhjalikult tutvunud.

Aga pea see lumi sealt ka ei sula ja minu kevadetundele ei teinud see teadmine midagi - hingasin sügavalt sisse ja olemine oli mõnus ning kerge (nagu kevadeti ikka).

Kolmapäev, 7. märts 2007

Hetked eneseimetlusega

Loen siin praegu oma peagi trükki minevaid luuletusi (iseendale antud lubadusi võiks ju ometi mõnikord ka pidada) ja mõtlen, et küll ma olen ikka tubli ja küll ma ikka kirjutan hästi. Kõige naljakam on muidugi see, et kellele siis veel peaksid need asjad meeldima, kui mitte mulle endale? Aga eneseimetlemine on ikka väga magus teema - tunned, kuidas kõrvad liiguvad ja heameelelained Su seest läbi lähevad. Siiski ei tohi ennast sellistest tunnetest väga joovastada lasta, sest optimistlikult öeldes saabub varsti jälle hetk, mil endaga kohe täiesti rahulolematu olla!

Teisipäev, 6. märts 2007

Justkui oleks midagi puudu

Kas Sul on ka vahel selline tunne, et hing ihkab midagi, mida Sa ei oska kirjeldada? Selline tunne, justkui otsiksid midagi, aga mida, seda ei tea isegi? Viimasel ajal on minul just selline tunne - tahan, aga mida, ei tea. Kui vaid suudaksin enda jaoks selgeks teha, mis see on, millest ma niiväga puudust tunnen, siis teeksin kõik, et seda saada. Aga kuniks pole endas selgusele jõudnud, on ainult see tunne - justkui oleks midagi puudu!

Esmaspäev, 5. märts 2007

Piirivalve orkester sai 15. aastaseks

3. märtsil tähistas "Estonia" kontserdisaalis oma 15. sünnipäeva Piirivalve orkester. Vastavalt vajadusele mängis orkester täiskoosseisus või formeerus ümber big band'iks, andes sel moel ülevaate oma paidlikkusest. Kontsert oli mõnus kuulamine hõlmates nii klassikalist muusikat kui ka tänapäevasemaid muusikastiile, lõhkudes sedasi kontserdisaali veidi reserveeritud ja kammitsetud õhkkonda. Kava sisaldas ka esiettekannet - Urmas Sisaski “Piirimeeste aastaaegu”. Suurepärast häälematerjali demontsreerisid Eve Pärnsalu, Mati Palm ja Vello Orumets. Kaasa tegi ka TTÜ akadeemiline meeskoor.

Valgus keset ööd

Laupäeval, so 3. märtsil, oli päev sombune ja udu varjas vaatevälja terve päeva jooksul. Ja nii tunduski päev pime. Kui aga saabus pimedus, oli üllatus suur, sest taevas kumas valgus - endiselt oli udu, kuid taevas helendas justkui varahommikul enne päikesetõusu. Ei tea, kas oli põhjuseks kuuvarjutus, aga igal juhul tekitas kõhedust, et keset ööd, kui kõikjal peaks valitsema pilkane pimedus, kiirgas taevas kummituslikku valgust.

Ja saidki valimised läbi

Nüüd on nad siis lõpuks läbi - suured lubadused on õhku visatud, saadikutele mandaadid antud ja tulevik annab vastuse, kas tehtud valikud on õiged. Positiivne on see, et valimisreklaamide aeg on siis selleks korraks läbi (kuuldavasti kulutasid erakonnad valimisreklaami peale kokku 130 miljonit krooni) ja nüüd ehk saabub mõneks ajaks vaikus!

Loodetavasti on uus Riigikogu parem, teotahtelisem ja arukam. Igal juhul jõudu tööle saadikutele ja et Toompea hõredas õhus ei läheks meelest, kelle jaoks tööd tehakse!

Reede, 2. märts 2007

Ärevalt võimalike valimistulemuste peale mõeldes

4. märtsil on siis Riigikogu valimiste päev - jah, lõpuks jõuab ta siiski kätte (ning saab läbi see lõputuna tunduv valimisreklaamide aeg). Ärevalt mõtlen selle peale, milline võiks küll olla valimiste tulemus - ei usalda ma eriti uuringufirmade poolt tehtavaid küsitlusi, sest küsitletud ei ole ju kõiki neid, kes valima lähevad. Aga praegu on uuringud ainsad, mis annavad veidigi ülevaadet sellest, millised võiksid olla erakondade tulemused nendel valimistel.

Loodan, et kõik vähegi teotahtelised inimesed lähevad valima ja teevad valiku laskmata ennast kaasa haarata üldisest populismist. Ja sellise lootusega kutsun veelkord kõiki, kes veel pole valimas käinud, VALIMA!!!!

Kui aga valimiste tulemus polegi selline, nagu mina seda näha sooviksin, siis tuleb sellega leppida ja mõelda, et mina olen oma panuse andnud ja sellest peaks ju piisama.

Plirts-plärts, käes on märts

Juba üleeile, so veebruari viimasel päeval, tuli mulle meelde jupp ühest luuletusest: "plirts-plärts, käes on märts" - sest tänavad olid vett täis ja tõesti plirtsus ning plärtsus kõik ümberringi. Tänaseks hommikuks on olukord juba veidi kuivemaks muutunud, kuid soojad ilmad teevad siiski oma töö ja lumest pole varsti enam midagi järel.

Kõik kisub kevade poole - hommikul ärgates on väljas juba valge ja õhtulgi ei poe päike enam nii varakult peitu. Ja ka inimeste häältest ja olekust on tajuda, et kevadine ärkamine on kohe-kohe kätte jõudmas.

Häbiga pean tunnistama, et ka see talv läheb mööda nii, et talverõõmud jäävadki nautimata - ei ole ma jõudnud suusarajale, ei ole ma kelgule saanud, et mäest alla lasta. Lohutuseks jääb hinge vaid lubadus, et järgmisel talvel olen tublim ja käin nii kelgumäel kui ka suusarajal. Seda, kas lubadusest kaugemale jõuan, näitab vaid aeg!

Neljapäev, 1. märts 2007

Unekootud muusikavideo

"Kaks lõbusamat selli"

Meie oleme kaks lõbusamat selli,
mu sõber Villi ja mina ka.
Ei meiesarnast teist ei ilmas leidu
kui sõber Villi ja mina ka.

Meie õppisime ühte neidu tundma,
mu sõber Villi ja mina ka
ning hakkasime teda armastama,
nii sõber Villi kui mina ka.

Neiu sinisilmast tõusis meile tuju,
mu sõbral Villil ja minul ka
ja kallistades andis Villi musu
ja vahel suudles ta mind ka.

See lugu ammu ununenud oli
mu sõbral Villil ja minul ka,
kui äkki aga Villil tuli kiri
ja teise kirja sain siis ma.

Neiu kirjutas, et asjalugu paha
on sõbral Villil ja minul ka,
et armastuse eest peab maksma raha
nii sõber Villi kui mina ka.

Kaks sõpra löövad kohtusaalis pilli
mu sõber Villi ja mina ka.
Neist üks näeb välja täpselt nagu Villi,
aga teine punktipealt kui ma.

Meie kohtuotsus selline siis oli
mu sõbral Villil ja minul ka,
et lapsed jäävad Villi kasvatada,
aga naist pean toitma ma.
/VLÜ repetruaarist/

Selline oli siis muusikapala, mis kõlas mu tänaöises unenäos aset leidnud sündmuste taustal - jalg aga tatsus rütmis kaasa ja viisijupp ketrab ennast siiani peas. Ju siis on vajadus muusikavideode järele nii suur, et tuleb neid ise enda jaoks öösiti valmis treida - aga arusaamatuks jääb, miks just see laul, kui ometi on Väikeste Lõõtspillide Ühingul toredamaid ja mõnusamaid laule. Olgu veel lisatud, et mitte miski, mis unenäos toimus, ei seostunud mitte kuidagi selle laulu sõnadega.