neljapäev, 15. märts 2007

75 % Eesti elanikest on õnnelikud

Tänases Eesti Päevalehes oli uudis, mille kohaselt 75 % Eesti elanikest on õnnelikud. Hakkasin siis selle peale kohe mõtlema, et kuidas siis on sedasi, et seda õnne kuskilt eriti välja ei paista. Ja jõudsin järeldusele, et kui keegi küsib, kas oled õnnelik, on Eesti elanike vastus: "Jah!" Või on teine, veel tõenäolisem variant - me ei julge teistele tunnistada, et meil just kõige paremini ei lähe. Seda on märgata tänavatel vuravatest uhketest autodest, kerkivatest uhketest majadest - oluline on väline mulje - näidata, et mul läheb imehästi. Samas aga selline mulje loomine teeb ju inimese seda enam õnnetuks.

Tõeliselt õnnelikku eestlast (säravail silmil laialt naeratamas ja tõeliselt rõõmu tundmas elust ja olemisest) kohtab ilmselt harva - meie kliima nõuab meilt võitlust oma elutingimuste eest suurema osa ajast (kuigi, kui nüüd meelde tuletan, siis oli õnnelikkuse skaala üleval otsas just Põhjamaades elavad inimesed). Samuti on meie riigi majanduslik seis selline, et kindlustunne tuleviku ees on vist ainult väga rikastel inimestel. Ülejäänud peavad igal hetkel olema valmis selleks, et neil jalad alt niidetakse. Aga võib-olla mõistan ma õnne valesti? Võib-olla on eestlased õnnelikud selle üle, et nad vaatamata kõigele veel elus püsivad? Ehk teeb neile rõõmu see, et lähedastega on kõik hästi? Või hoopiski leiavad tohutu positiivse laengu sellest, et meil leidub veel puutumata loodust ja kaunist merd? Ning kõige selle juures jätan ma ehk kahe silma vahele, et eestlastele pole omane oma emotsioone välja näidata.

Eestlaste "õnnelikkus" on juba meie sõnavaras sees - kui räägime millegi soetamisest, hankimisest, kasutame sõna "muretsema" - muretsetakse lapse, elukaaslasi, kodu. Ise olen viimastel aegadel sõna "muretsema" püüdnud oma sõnavaras asendada sõnaga "rõõmustama", sest kuidagi häirib see, et kõik käib läbi mure. Ehk on siis nii palju "muud" muret (justkui iseenesest ronis sõna "mure" siia lausesse sisse), et igapäevaste toimetuste sees ei tahaks veel lisaks muretseda?

Kui nüüd aga keegi küsiks minu käest, kas ma olen õnnelik, siis praegusel hetkel oleks vastus selge: "jah", kuid lisandusega, et mõned asjad võiksid olla paremini - mul on katus peakohal, leib laual, meeldiv töö, võimalus tegeleda hobidega, piisavalt vaba aega, hästi hakkamasaavad pereliikmed ja väga vahvad sõbrad. Ja see, mis puudu on, tuleb ka omal ajal - vähemalt sedasi ma loodan!

Kommentaare ei ole: