kolmapäev, 28. detsember 2016

Meil on kõik hästi!

Ma polnud ammu Schengeni viisaruumist väljaspool käinud, polnud ammu tunda saanud seda, missugune võib olla suhtumine inimestesse, kes tulevad mujalt. Nüüd siis sain selle kogemuse võrra rikkamaks, astudes Ameerika Ühendriikide pinnale.

Tegelikult ei tohi ma ju viriseda midagi - mingeid komplikatsioone sellega ju ei kaasnenud, kui jätta kahe silma vahele fakt, et kogu protsess võttis üle tunni aja aega ja enamus sellest ajast kulus järjekorras seismisele.

Pole siis ime, et pähe turgatas mõte: "Nii tore on inimesi latritesse ajada ja nii tore on neil lasta oodata!" Neli korda ühtesid ja samu küsimusi küsida on muidugi tase omaette, ei tea, kas selliste kordade arvu peale peaksid terad sõkaldes eralduma.

Samas ei näinud ma kedagi, kes poleks kontrolli läbinud, kes oleks kuhugi kõrvale tõstetud. Aga eks omaette kontroll on ju tee pealgi ja kuuldavasti ei lasta lennuki pealegi, kui dokumendid pole korras. Milleks siis veel see pikk sabatamine enne riiki sisenemist?

Muidugi, omaette arusaamatu asi on kogu tollivärk - korjatakse ankeedid kokku ja reaalset kontrolli ei näinud ma küll kedagi tegemas. Selles osas on isegi Tallinna lennujaam ja Helsingi sadam oluliselt aktiivsemad - mõlemas olen näinud, kuidas juhusliku valiku põhjal inimesi kontrolli võetakse.

Võib-olla on kogu see bürokraatia kasutusele võetud selleks, et inimesed ei tahaks enam Ameerika Ühendriikidesse tulla - minul oli kogu selle protsessi lõpuks küll selline tunne, et ma tõesti ei taha siia enam tagasi tulla. Poleks praegu ka muidu tulnud, kui poleks sõpra, keda näha tahtsin. 

Ja kui kogu sellest masinavärgist siis läbi sai käidud, oli peas vaid üks mõte: "Meil on kõik hästi!" Aga eks kusagilt mälusopist oleks hulgaliselt analoogseid kogemusi võtta küll ja veel, sellest ajast, kui Eesti veel Schengenisse ei kuulunud või oli suisa osa Nõukogude Liidust - siis olid ju asjalood täpselt samamoodi - pidevad ootamised ja hulgaliselt küsimusi. Inimene kipub lihtsalt unustama, muud ei midagi.

laupäev, 24. detsember 2016

Ju siis nõnda ongi õige...

Kirjutasin terve hulga kirju, et selgeks saada, mis seisud on. Ja tulemus oli siis selline, et kahel juhul olid asjad läinud sellesse suunda, et nüüd on nendega lõpp. Esimene lõpetamise vastus tuli kohe, teisega läks veidi aega, sest oli vaja kõik poolt ja vastu argumendid läbi kaaluda, lõpuks ikkagi tuli see lõpetamise otsus.

Mõtlesin siis nende olukordade peale tagasi ja sain aru, et ju siis ongi nõnda õige. Need asjad, mille eest mina seisan, mida oluliseks pean, tulevad sellise selgusega välja, et mõnele see lihtsalt ei sobigi. Ja ma tõesti ei arva, et infosulg on õige asi ja et peaksin oma teadmised kõik endale hoidma (nagu tundub olevat üldine rutiin).

Eks sain oma tähelepanelikkuse ja hoolivuse eest taaskord kiita ka, aga ise pean olulisemaks seda, et võib-olla oli minust veidigi abi - selleks, et noorte inimeste elu läheks nende jaoks õigemasse suunda. Ka see on ju hea teadmine, et mõni asi pole meelt mööda. Ja võib-olla õnnestus taas vanemad oma lastega rääkima, ühiselt olukordi üle vaatama ja kõigile sobivat lahendust leidma saada. Ehk andsin ka vajaliku kõrvalpilgu, sest ise asjade sees olles ei pruugi täpselt näha ja aru saada, mis toimub. Aga, need kõik on vaid lootused, kuigi ma tundsin, et tahan mõista anda, et inimesed peavad tahtma tegeleda sellega, millega nad tegelevad, ja et mina ei usu sellesse, et kedagi võib midagi jõuga tegema panna. Samuti sai ka hulgaliselt heatahtlikke ja innustavaid sõnu edasisele eluteele kaasa antud. Seda kõike oli ju nii lihtne teha!

pühapäev, 18. detsember 2016

Mõni hetk kohe on!

Kui kõik tunded said läbi tuntud ja ära katsutud, siis saabus korraga suur rahu, teadmine, et nüüd on kõik asjad taas sedasi, nagu nad olema peavad. Rööbastest tuleb välja hüpata selleks, et veelgi kindlamalt sinna tagasi saada.

Õigel hetkel ei tulnud meelde, aga parem hilja, kui üldse mitte:

neljapäev, 15. detsember 2016

Uskumatu universum

Võtab ikka pead vangutama küll, see universumi toimetamine. Tahaks ju aru saada ja mõista, aga ei saa aru ega mõista ka, päris lõpuni. Mõni asi on selgemast selgem ja tore on, kui universum seda teadmist toetab ja taaskord andis mulle võimaluse reaalselt teoks teha selle, millest olin rääkinud, mille sõnadesse pannud. Aga siis on asju, millest kohe mitte midagi pole võimalik aru saada.

Hetk rõõmustamiseks, keset suurt kurbust, et mu sees on nii palju armastust. Ja hetk rõõmustamiseks ka selle üle, et see nii õigel hetkel nii õigesti kõik kanaliseeritud sai. Muus osas sai aga valdavaks täielik ahastus, eks see lendu läinud "Olgu!" oli samuti sellest ahastusest ja meeleheitest kantud.

Kõik imeline ja hea maandus lõpuks pisaratesse, suurtesse ja valusatesse. Kui vaid oskaks iseendaga hakkama saada!

teisipäev, 13. detsember 2016

Tavaline lõunapaus

Tegin täna siis selle erandi, et ei söönud lõunat kodus. Või vähemalt oli mul selline plaan, minnes enne lõunaaega kodust välja. Tee peal aga otsustasin ümber, et pole mul vaja söögikohtades töllerdada midagi, võtan miskit poest kaasa ja ega olegi muud, kui söön kodus. Mõeldud, tehtud.

Ja tulin siis poest välja, soe toit ühes käes ja õllepudel teises käes. Ennast ajas ikka nii naerma, et üks korralik lõunaeine peab ikka õlut ka sisaldama. Oh, kuidas mulle meeldib ennast huvitavaks teha - just ju kirjutasin teemal, miks ma õlut ei joo. Aga eks see õllepudeli teema oli ikka küpsetamisega seotud - on keegi, kellele ma plaanin ühe õllekoogi küpsetada ja selleks ma selle õllepudeli siis kaasa haarasin. Õiget õlut ikka ei olnud ja pidin siis leppima lahjema alternatiiviga - Guinness oli see õlu, millest ma oma tumeda õlle joomise traditsioone alustasin, nõnda siis langes mu valik temale.

Teemakohane laul muidugi ka, mitte, et see mind kuidagi puudutaks, aga (ja taaskord on mul võimalik üllatuda kuivõrd palju ma eesti muusikast tean):

neljapäev, 8. detsember 2016

Muusika aitab alati

Oli õhtu, olin läinud välja, muusikat kuulama. Ikka oli see kuulamine päädinud sellega, et pisarad voolavad ja kõik need kurvad mõtted tulevad pähe. Ega läinud teistmoodi seegi kord. Aga ühel hetkel, väikese kursimuutuse tulemusena, tundsin korraga, et enam ei ole nii valus, et enam ei ole nii kurb.

Ja nõnda ma tean, et muusika aitab alati. Muusikal ON minu elus oluline koht ja seda ei muuda mitte miski. Eks seetõttu on vist arusaadav ka selline käitumismuster, et kui olin oma autoga üle katuse käinud ja terve päeva jagu seiklusi oli juba seljataga (õnnetuspaik -> teekond kiirabiga haiglasse -> läbivaatus haiglas -> treileriga põige autoremonditöökotta, et uurida, kas autot parandada või mitte) ja lõpuks mu mahakandmisele minev auto lammutuskoja hoovi peal maha pandi, siis palusin meestel veel korraks aku taha panna, et kätte saada plaadimängijas olev plaat.

Aga viimaste päevade mõtted on kantud ühest muusikapalast ja küsimusest, et kuidas minule ikka langeb koletise roll:

pühapäev, 4. detsember 2016

Teine pool päevast

Tuligi teine pool päevast ja sai näha ja vaadata veelgi inimesi. Ja veelgi süvenes see hommikupooliku teadmine. Nii kummaline on vaadata neid inimesi, keda oled justkui teadnud ja tundnud ja samas saad aru kuivõrd võõrad nad on. Ja nii tore on anda võimalus uuteks tutvusteks ja uute inimeste sisse vaatamiseks. Samas seda enam tajudes, et niivõrd kaugel eemal oled sellest "ühendavast" ringist. Aga, oli ka positiivseid üllatusi, iseäranis vanemate inimeste poolt. Ja muidugi päevanael, et ma polevat üldsegi vananenud ja ühtegi kortsu mul ka näos polevat. Kui selle peale naljaküsimus küsiti, et mis kreemi ma kasutan, sain ausalt vastata, et polegi mingit kreemi kunagi kasutanud ega kasuta ka praegu. Või siis kompliment sellel teemal, et mulle oleksid inimesed pakkunud vanust kümme aastat vähem, kui ma tegelikult olen.

Mis siis veel? Päev pakkus mulle ka sellise elamuse, et mind kahel korral korralikult läbi noomiti - mul läks sellest lõpuks süda korralikult pahaks, sest see tundus niisuguse sundimisena, mida ma pole juba aastaid tundnud ja see oli lihtsalt õõvastav. Siis veel sinna juurde ninapidi kokku sattumine inimesega, kes on üks ebameeldivamaid inimesi, keda ma kunagi tundnud olen, ja siis temaga jutuajamine, arusaamisega, et meil ei ole mitte millestki rääkida. Ja siis üks ootamatu õrnusehetk inimeselt, kellelt seda oodata ei oleks osanud - võib-olla vanade aegade mälestuseks, võib-olla lihtsalt niisama, sest tekkis selline hoidmise tunne (ja aastatetagune haigettegemine sai ühe hetkega pühitud, nüüd ehk said need energiad heaks).

Ja päeva üks suurimaid kogemusi seisnes selles, et oma ringis oli palju rääkijaid, aga kuulajaid sugugi mitte - missugune kontrast nädalataguse seltskonnaga! Sain taaskord tunda seda tunnet, mis tähendab see, kui poole lause pealt tuleb oma jutt lõpetada, sest mõistad, et vestluspartner ei kuula. Ja ometi tundus, et inimesed tunnevad huvi, aga sellist pinnapealsust ei oleks ma oodanud. Seda enam muidugi on heameel vaadata iseenda peale ja mõelda, et olen õppinud asju kõrvalt vaatama ja et mulle saab üsna kiiresti selgeks see, mis toimub ja mis on inimeste tegelikult eesmärgid ja sihid ja mõtted.

Ja pidu peab olema inimeses eneses ja seekord piisas ühest laululoost, et saada see õige tunne kätte:

Haige ajakirjandus

Sattusin täna vaatama pilte, mis olid tehtud Urmas Sõõrumaa 55. sünnipäevapoest ja mind pani ikka korralikult ahhetama kuivõrd haige võib ajakirjandus olla. Läbi aknaklaasi tehtud pildid, see on ikka tase omaette. Kui ajakirjanikke pidusse ei kutsutud, siis on ju aru saada, et inimese selge soov on privaatsus - ja sellist luksust võiks ju ühel sünnipäevapeol ometi olla? Aga, ma olen asjadest loomulikult valesti aru saanud, nagu alati - kõmufotograafi eesmärk on ju saada intrigeerivaid pilte, olgu siis kasvõi läbi aknaklaasi. Aga, ühtegi intrigeerivat kaardit mina küll ei näinud, pigem oli tegemist mittemidagiütleva piiluva galeriiga.

Kõige paremad pildid muidugi olid sünnipäevalapsest endast - kes ennast "osavasti" varjata püüdis. Aga, paras komejant see kõik, asi siis sedasi reageerida pole. Ja loomulikult tekib küsimus, vähemalt minul, et miks sellised pildid üles avaldatud on? Kuid mõistan, et see läheb minu eelmise, eksliku maailmavaatelise arusaamisega kokku nii ehk naa. Kuid teisest küljest jälle: ma ju ometi vaatasin neid - eks ikka selle jaoks sellise galerii avaldamine...

laupäev, 3. detsember 2016

Pool päeva möödas, pool ees...

Vaatasin, mis ma vaatasin, kuulasin, mis kuulasin, ja selgeks sai see kõik. Või mis, selge oli see asi ennegi, aga lihtsalt, praegu oli see hetk, mil kõik esile kerkis ja selgeks sai. Inimesed on, nagu nad on, teiseks neid ei tee. Ja siis polegi imestada, et soojust ja lähedust ja teineteisemõistmist leidsin sealt, kuhu ennast enam kuuluvat olin tundnud, minevikus. Ja tuleb välja, et see sobitumise tunne on asjakohane tänagi, nii kummaline, kui see ka pole.

Ja rääkigu inimesed, mida tahes, ikkagi mõjutab meid ja meie vaateid see, kus me üles kasvanud oleme ja millisest keskkonnast pärit. Mis mina sinna parata saan, kui ma ennast ikka pigem maainimesena tunnen, kuigi jah, rasket maatööd pole ma teinud, aga looduslähedaseid eluviise olen ikka harrastanud ja sealt siis ka need sisemised mõtted ja soovid - siirust ja otsekohesust, avatust ja heatahtlikkust, see on mulle omane keskkond.

Aga, pool päeva on möödas ja teine poole on veel ees. Eks siis vaatame edasi, mida sellel teisel poolel pakkuda on...

reede, 2. detsember 2016

Miks ma õlut ei joo?

Täna juhtus seesugune lugu, et mõtlesin poodi minnes, et mul oleks vaja üks kook, õllekook küpsetada. See mõte peas, astusin siis alkoholiosakonda sisse ja püüdsin leida oma lemmikõlut. Otsisin, mis ma otsisin, tulemus oli loomulikult selline, nagu viimasel ajal ikka kipub olema - see, mida soovin, on puudu. Eks ma siis mõtlesin oma kurbi mõtteid, et näed, isegi siis, kui ma ükskord tahan õlut osta, pole seda marki, mida ma soovin, olemas. Ma saan ju üsna hästi aru, et see tšehhi õlu on ja et võib-olla tõesti teised tšehhi õlled on populaarsemad, aga mind lohutab selline teadmine vähe. Ja nõnda ongi vastus küsimusele, et miks ma õlut ei joo, selline, et seda õlut, mida ma juua tahaks, ei ole saada. Sõltumata hinnast, sõltumata reklaami olemasolust või puudumisest, lihtsalt pole ja kõik. Neid analoogseid olukordi on viimasel ajal ikka juhtunud - tänases päevas osutus suureks probleemiks tossupaelte leidmine (spordipoodidest selliseid asju ei ole), kingade ostmisest ma isegi ei räägi, see on minu puhul üks isesorti teema niikuinii, sest sobiva kinga leidmine on suur õnn, nõnda mul tulebki leitud kingi kanda seni, kuni nad enam kandmiskõlbulikud pole, aga kuidagi ei saa ma leppida kingapoe kommentaariga piiratud kingavaliku teemal: "Need on meil viimased paarid, uued tulevad kevadel!" Need kaks viimast teemat - et spordipoes pole justkui hooajaliselt tossupaelu saada ja kingapoes sügis-talvisel ajal kingi - on minu jaoks arusaamatud, sest minu arvates käivad inimesed nii tossude kui ka kingadega ka talvisel ajal. Või olen ma millestki valesti aru saanud ja peakski vaid saabastega igal pool ringi trööpama (saapapaelu spordipoodides oli ja saabaste valik vist kingapoes ka sobilik, mul polnud vaja ja seetõttu ka ei uurinud)?

neljapäev, 1. detsember 2016

Imetlusväärne oskus

Ma ei tea, mis toimub, aga selgub, et mul on ikka imetlusväärne oskus küsida õigeid küsimusi ja seda ka väga õigel ajal. Või mis, praegusel juhul panna otsingumootorisse sisse kõige õigem variant otsitavatest sõnadest, et siis saada see tulemus, mida ma ei oodanud. Info, mida olin pikalt otsinud, laotus mu ette vaid seetõttu, et tegin otsingus ühe korrektsiooni. Tavaliselt oleks ma teinud seda kõike nii, nagu peab, väike mustrimuutus andis just sellise vastuse, nagu ta andis. Vaadates seda, et see kõik pidi mahtuma ühte ajaaknasse, siis seda enam on imetlusväärne see oskus. Kuigi jah, sisuliselt olin juba hiljaks jäänud, aga internet on selles mõttes tore süsteem, et ta jätab mingid asjad ka vahemäludesse ja sealtkaudu on siis võimalik infole, mis enam avalik ei ole, ligi saada. Selline detailide kokkumäng siis! Mis ma selle kõigega siis nüüd peale hakkan? Ja milleks universum mind sellises suunas suunab, sellise täpsuse mulle kätte annab? Mõned minutid hiljem: ja ma mõistan ka seda, miks on mul olnud üks suur mõte peas, tõesti mõistan, nüüd, veelgi paremini.

esmaspäev, 28. november 2016

Kõik küsimused saavad vastused

Istusin silm silma vastu ühe iludusega. Istusin ja mõtlesin, et huvitav, kas võiks see olla see iludus, mida varemalt näinud olen. Aga kuna kellegi käest midagi küsida polnud ja ma kusagilt mitte ühtegi vastust ei saanud, siis jätsin selle mõtte katki. Mõtlesin, et ju ma siis ei pea teadma, ju siis pole see teadmine oluline. Ja nüüd, kui on mõned nädalad mööda läinud, siis sain vastuse oma küsimusele kätte, sootuks huvitavast allikast, ja loomulikult oli minus tekkinud küsimus õige olnud, oli jah tegemist iludusega, mida ma varemaltki näinud olin. Nõnda ma siis vaatan nüüd seda iludust uue pilguga ja mõtlen, et mida see kõik siis tähendada võiks ja milleks mulle üldse selline informatsioon? Iseäranis aga paneb mind muigama see, et mulle selline infokild üldse mustrisse sisse joonistus, aga selleks oli vaja ka teisi tegelasi ja teisi sekkujaid...

pühapäev, 27. november 2016

Universum astub vahele

Reede õhtu, selle reede õhtu. Mina, olles ellu viinud ühe pikale veninud plaani, olin sellises meeleolus, et ei taha kedagi näha, ei taha mitte millestki mitte midagi teada. Sai pisaraid poetatud ja sai mõni mõru mõtegi mõeldud. Lõpuks leidsin lohutust kätte juhtunud raamatust, veidigi... Ja kui ma siis olin raamatusse süvenenud, ise kuskil sisemuses kogu oma kurbust läbi põdemas ja mõtlemas neid mõtteid, mis pikalt juba mu juures olnud olid, helises telefon. Kuigi telefon näitas küll, kelle numbrilt helistatakse, oli rääkijaks sootuks teine inimene ja ma ei taibanud üsna tükk aega, kellega tegu ja mis toimub. Viimaks sain siis joone peale ja aru sellest, et mind kutsutakse külla, et mis ma ikka reede õhtul üksi kodus konutan. Isegi minupoolne lause "See on minu elu!" ei osutunud veenvaks, räägiti aga sellest, et mindki oodatakse seltskonda, kus on hea ja mõnus olla. Ega siis muud midagi, kui ikka kola kokku ja rattad alla (nagu ütleb laulusalm) ja küla poole teele. Täna, pühapäevasel päeval, olin taaskord oma reedeste mõtete juurde tagasi jõudnud ja leidnud endas selle kindluse, et astuda see samm, mida olen juba pikalt kavatsenud, aga kuidagi on see siiani tegemata jäänud. Täna siis, ühel hetkel, leidsin endas selle selguse ja julguse, et ära teha see, mis kaua juba tegemist oodanud on, see reedel tehtud sammu jätk. Ja kui ma juba olin arvuti lahti võtnud ja kõik vajalikud ettevalmistused teinud, helises taaskord telefon ja mu tegutsemine jäi selle koha peal katki. Ja nõnda ma mõtlengi, et kas see on tõesti universumi viis vahele astuda sellele, mis on paratamatu. Milleks ja miks sellised sekkumised? Ja kas ma tõesti peaksin oma nüüdseks ikka suhteliselt selgeks mõeldud mõtted katki jätma? Aga miks siis ei ole vastupidiseid kinnitusi, miks ma pean ikka kahtlema ja kõhklema ja teadmatuses elama? Kui juba sellised universumipoolsed sekkumised, siis palun ka muus osas selgus majja tuua, sest mul on jaks otsas, tõesti on. Ja eks vaid ma ise tean, et ma olen ennast juba meeletult ületanud, aga mis see kõik siis üldse väärt on, kui lõpptulemus oleks samasugune ka ilma minupoolse eneseületuseta.

Kerge flirdi meister?

See pealkirjas sisalduv küsimus poleks mulle isegi pähe tulnud, kui ma ei oleks olnud sellise olukorra keskel, nagu ma parajasti olin. Minu jaoks oli huvitav kuulata ja vaadata, nalja visata ja veidi lõõpida. Selle pärast, et seda võis kerge flirdina tõlgendada, ma sugugi ei põdenud. Miks ma olekski pidanud, kui ma teadsin ja nägin kõike, seda, mis on sisu, seda, mis on vorm, ja kui ma isegi ei mõelnud enamat, kui et vaid lihtsalt suhelda ja suhtlemist nautida? Alles hiljem, kogu olukorrast juba kaugenuna, oli mul võimalik vaadata ja mõelda, kas üldse ja kuidas oleks seda võinud tõlgendada mehe ja naise vahelise vastastikuse huvitundmisena. Ja jõudsin taaskord järeldusele, et vaatamata sellele, et flirtida sai väga sümpaatse meesterahvaga, ei ulatunud minu mõtted neil hetkedel küll selleni, et tegemist on meesterahvaga või et ta kuidagi selles valguses mulle silma hakata oleks võinud, pigem oli tegemist lihtsalt suhtluspartneriga, kellega oli võimalik sama nooti tabada. Aga, muidugi, iseäranis lõbus seiklus seegi, piire tunnetades, piire kompides. Ja selles mõttes ju tore, kui flirdist kujuneb vahva manööverdamine, millele just endale omaselt - kiirelt, teravalt ja otsekoheselt - reageerisin. Elu-elukest, võib-olla oli selles kõiges ka vastus mõnele teisele küsimusele. Selles olukorras ei tulnud ma selle pealegi, et edasistest arengutest mõelda, aga kui ma analoogsetes "õigetes" olukordades olen samamoodi käitunud, siis pole imestada, et pole julgeid mehi leida. Kui iga vähegi väike püüdlus millegi poole poolelt sõnalt ära nullitakse, kust peaks see julgus siis tulema? Igal juhul hea praktiseerimisvõimalus ja hea iseendale otsa vaatamise hetk. Ja võib-olla oli see järgmise laupäeva peaproov, kuigi jah, sellise kogemuse kõrval võib see järgmine laupäev ikka väga nigelaks kujuneda. Aga, elame-näeme! PS Ja nii tore on, kui on seltskond, kus kõik inimesed on sellised, nagu nad on, vahetud ja siirad. Ei mingeid poose, ei mingit teesklemist! Märk endaga rahul olevatest ja ennast teostanud inimestest? Vahva! Äge! Tore! PPS Üks huvitav tähelepanek veel: meesterahvad kipuvad mulle instinktiivselt au andma. Eilegi jõudis ühe meesterahva käsi lahkumise hetkel kaabu juurde tõusta! Teadmine, kes oli SEE mees, annab sellele žestile veel iseäranis huvitava varjundi juurde. Võib-olla oli see aga peegeldus minu suhtumisest selle mehe tegemistesse ja toimetustesse, mine tea...

reede, 25. november 2016

Tagasi minevikku

Alati olen uskunud sellesse, et eeskuju on parim viis oma põhimõtete edasiandmiseks. Nõnda siis ka seekord - ise tegin seda, mida teistel teha soovitasin. Lihtsalt leidsin, et see on ainus õige teguviis. Ja kuna keskkond, kus kõik toimus, pärines mu minevikust, siis oli päris huvitav vaadata seda, mis ümberringi aset leiab. Kummaline on ikka vaadata nende inimeste käitumis- ja tegutsemismalle, kellega olen mingil eluperioodil väga lähedalt kokku puutunud. Iseäranis huvitav on aga see, kuidas vaatasin seda olukorda justkui kõrvalt ja huvitavad mustrid joonistusid välja, uued värvid ja varjundid tulid esile. Lisaks sellele kõigele oli võimalik mõista ka seda, et olen oma minevikust kaugele eemale liikunud ja nüüd saangi seda kõike väga eredalt ja ehedalt jälgida. Ja kõigi nende minevikuteemade juures mõistsin ka seda, et inimesed, kellest tookord pidasin, on täpselt samasugused ja samasugust lugupidamist väärt ka tänapäeval, ja soojust ja südamlikkust jagub neil, kellel seda ennegi jagunud on. Teine teema selle minekupildiga on aga veel - see on vaade iseendale, sellele, kes ma olen ja miks ma olen ja milline on olnud see vahepealne kasvamine ja areng. Lisaks muidugi ka vaade sellele, kes ma kunagi olin ja kuivõrd hea on olla siin ja praegu just selline, nagu ma olen. Ja mõista, et ma ise olen enda valitud teega väga rahul!

reede, 18. november 2016

Nädala juhtmõte

Ja et üks fraas "vaga vesi, sügav põhi" kummitab mu peas, siis tuleb ka selline muusikapala: Valesti hinnatud ja valesti mõistetud, vähe on neid, kellele on antud näha seda, mis mu sees on... Ja selle laulu sõnad saab ka kenasti veidi teise konteksti asetada ja kõik saab selgeks.

neljapäev, 17. november 2016

Nädala kompliment

Ka mina oskan, kui vaja, draamat teha. Ärge arvake sugugi, et mind sellise oskusega õnnistatud pole. Selliselt võiks kokku võtta ühe selle nädala suhete selgitamise teema. Arusaamatus tekkis ühest valesti mõistetud rõhuasetusest ja senine naiivsus ja heauskne arvamus variseski kokku, kindel olek osutus üllatavalt hapraks. Ja sellel ahastuse hetkel panin enda kohta kirja sellise väite: "Keeled suus, mõistus peas, sisu selge!" Ja kuigi see kõik läks kirja negatiivse varjundiga ja sellena, et ma justkui arvaks endast liiga palju, et ma ilmselt olen selles oma sisetundes eksinud, siis selgus õige pea, et nädala suurima komplimendi autoriks olin ma endale ise - sest tuli välja, et ma ei ole eksinud selles osas, et ma tegelikult olengi kõike seda ja et vääritimõistmine tekkis hoopis teiselt tasemelt, sest ma olin kogu olukorrast valesti aru saanud. Olukorra teeb iseäranis irooniliseks see, et kui mulle jäi mulje, et minu tehtud töö on olnud kõlbmatu, siis tegelikult selgus, et minu tehtud töö on vägagi hea ja et ma olen meeldivaks erandiks nii sisulise töö tegemise kui ka asjaajamise poole pealt. Ja komplimente pudenes veelgi. Hea oli neid sõnu lugeda ja hea on, et asjad saavad selgemaks, et suhted ja ootused saavad klaarimaks, selles mõttes oli kogu see draama vist tõesti vajalik. Võib-olla mulle endale, et ma saaks aru, et ma siiski olen väärtus, keda hinnatakse. Aga eks see nädal ongi selles valguses läinud - et mitmedki mu kliendid on saanud oma muredele ja soovidele nõnda operatiivsed lahendused, et ma arvan, et nad sellest kõigest isegi unistada ei osanud. Ja seetõttu võin ma vaid heameelt tunda, et ma ikka suudan ja oskan ja saan, isegi nende asjade puhul, mille tegemisest on möödas juba mõned aastad. Ja kuna keegi teine mind ju motiveerida ei saa, eks ma siis pean seda ikka ise tegema - ennast kiitma ja ise endale ühe pai tegema.

esmaspäev, 14. november 2016

Harjumatud keeleuuendused

Lugesin ühte raamatut ja kuidagi ei tahtnud harjuda, et seal on kasutusel sõna "tainas", uues ja kaasaegses keeles. Selle sõna uue keelereeglikohase sõnakasutusega olin kokku puutunud ju ennegi, kokaraamatute vahendusel. Seekord oli tegemist ilukirjandusliku teosega ja seal häiris see sõna mind seda enam. Ja nõnda ma mõtlengi, et seda olen ma ju kogu aeg teadnud, et ma olen konservatiiv, aga et ikka ja aina tulevad mu teele sellised keeleuuendused, mis mulle kohe kuidagi ei passi, see tundub olevat selle tundmuse kinnitus. Teine analoogne keeleuuendus on internetiavarustes kasutusel olev termin "laadi alla", tean-tean, et "lae alla" kõlas kentsakalt ja pani muigama, aga see "laadi alla" on ikka täiesti imelik, vähemalt minu jaoks, võib-olla kõik teised on sellega juba ära harjunud ja peavad seda kõike loomulikuks, minus aga tekitab see siiani suurt võõristust. Aga eks kaasajal kasutatakse juba igasuguseid tekste vähe, igale poole pannakse aga teksti asemel märke, millest kõik peaksid aru saama.

neljapäev, 10. november 2016

Alati saab!

Kui mõnel hetkel on tunne, et on mingi asi, mis ilmtingimata peab ühe inimese elus olemas olema, siis läheb aeg mööda, hakkavad puhuma teised tuuled ja selgub, et alati saab ka ilma läbi. Lihtsalt tuleb õige aeg ära oodata. Kuigi jah, tegelikult ja sisuliselt on see kõik vale, sest see konkreetne asi on selline ilma milleta hakkama ei saa, aga siiski ei kuulu see asi nende elementaarsete asjade hulka, milleta mitte kuidagi hakkama ei saa. Aga, kuidagi on ilma selleta ikkagi võimalik ja eks elu pakub alternatiive, kusjuures mõnikord suisa imelisi. Siis ununeb kõik puuduolev ja võibki taas naeratus näol ringi käia!

reede, 4. november 2016

Ühe näpuvea hind

Mul oli plaan osta lennukipileteid, aga kuidagi olin seda asja ikka edasi lükanud - ei tea isegi, miks. Kas oli otsustavus üle läinud või midagi muud, igal juhul olin juba pikalt jorutanud. Eks see sõltus ka ühest teisest asjast, kuupäevad oli vaja klappima saada. Kuupäevade osas sai kõik selgeks ja eks ma siis enne hakkasin vaatama, et kas kaardil ka piisavalt krediiti on, et piletiost ikka sooritada. Ja avastasin suureks üllatuseks, et krediiti on kaardil rohkem, kui ma arvasin. Uurisin ja puurisin siis broneeringuid ja sain aru, et teiste lennukipiletite eest, mis olin mõned päevad tagasi ostnud, raha broneeritud ei ole. Ega siis muud, kui kammisin aga lennukipiletite broneeringu lahti ja seal laius ilus kinnitus, et piletite eest on tasutud, krediitkaardiga see ja see. Kuna see olukord mind ei rahuldanud, siis helistasin lennufirmasse. Pika ootamise peale siis sain inimese liinile ja temaga pikalt vesteldes tuli välja, et minu kaardimaksel on pettuse kahtlus ja et tegelikult, vaatamata kinnitusele, mul neid pileteid ikkagi olemas ei ole. Ja senikaua, kuni on kaardipettuse kahtlus, ei saa ma sellesama kaardiga ka mingeid teisi oste teha, vähemalt nende süsteemi piires. Lõpetasin kõne ja helistasin panka, pangast uuriti asi üle ja öeldi, et nende poolt on kõik korras, mingeid probleeme ei tohiks olla. Kirjeldasin olukorda veidi pikemalt ja siis pakuti mulle välja mitu võimalikku varianti, mis juhtuda võis - et kaardi kasutaja ja piletite saaja on erinevad inimesed jne. Siis polnud teha muud, kui helistada lennufirmasse tagasi, kogu lugu otsast peale jälle ära seletada (sest ega ma ju sama teenindaja juurde ei sattunud) ja öelda, et kaardiga on kõik korras, aga et tahaks nüüd selle piletite asja ka korda ajada. Selle peale siis öeldi, et ma peaks selle kaardiga reaalselt lennujaama minema ja seal siis saaksin sellesama kaardiga maksta nende piletite eest. Hea, et ma taipasin siis küsida, et kas ehk oskavad nad mulle öelda, mis kellaaegadel lennujaamas kontor lahti on ja kuna sellist infot ei leitud, anti mulle telefoninumber, kuhu helistada. Helistasin siis lennufirmast antud telefoninumbril ja sain esmalt üllatunud küsimuse osaliseks: "Mis mõttes lennufirma andis Teile meie numbri, mis on neile antud ainult ametialaseks kasutamiseks?" Vabandasin siis ette ja taha ja seletasin siis olukorra veelkord üle. Liini teisest otsast öeldi mulle, et nemad ei saa midagi teha, sest Tallinnas selle lennufirma esindust enam pole, aga et nad saavad järgi uurida, kas lennukipiletite broneering on reaalselt olemas. Lubati uurida ja tagasi helistada. Seda ka tehti ja tuli välja, et broneering on kenasti olemas, aga et maksmata on selle eest tõesti. Anti mulle siis soovitused, kuidas ma edasi toimida võiks - et proovida uuesti läbi lennufirma seda asja ajada - et anda neile nt märku, et on soov neid pileteid kasutada ja et makstakse nende eest enne lendu, siis, kui reisile registreeritakse. Helistasin siis taaskord lennufirmasse, juba kolmandat korda. Seletasin neile olukorra uuesti üle ja siis pakuti mulle 2 varianti - 1. et teen ise uue broneeringu (kusjuures seda kahtlusalust krediitkaarti ma kasutada ei saa) 2. nemad muudavad mu olemasolevat broneeringut, 26-eurose lisatasu eest (kusjuures seda kahtlusalust krediitkaarti ma kasutada ei saa). Ma siis eelneva Tallinna lennujaama töötajaga räägitust pärineva tarkusega küsisin, et kuidas on lood sellega, et nende piletite eest makstakse enne reisi raha ära - kuna reis ise algab sellisest lennujaamast, kui on lennufirma esindus olemas? Selle peale siis öeldi, et jah, selline variant on ka võimalik ja soovitati seda teha siis võimalikult kiiresti. Küsisin siis selle lennujaama selle lennufirma esinduse lahtiolekuaegu ka - pole ju mõtet kohale minna, kui kedagi pole raha vastu võtmas (ega seal pole härra Maurusega tegemist, kes olevat alati kodus, kui raha tuuakse) - ja sain need. Lisaks küsisin selle küsimuse ka, et miks mulle ei tulnud lennufirma poolt mingit teadet selle kohta, et makse ebaõnnestus, sest minule teadaolevatel andmetel olid need piletid justkui olemas ja nende eest ka tasutud. Vastata mu küsimusele muidugi ei osatud. Kui see saaga siis otsa sai, helistasin uuesti panka ja uurisin, et mis ma siis edasi tegema peaks - et kui mu krediitkaardil on pettuse kahtlus, siis ma ei saa ju teisi lennukipileteid ostma asuda. Pangas lubati seda pettusekahtlust uurida ja tagasi helistada. Peagi helises telefon ja mulle anti teada, et olin kaardiandmete sisestamisel kogemata kaardi kehtivusaja puhul ühe kuuga mööda pannud ja seetõttu see pettusekahtlus ilmselt tekkiski. Ja et nende poolt on jätkuvalt kõik korras. Selle kõige tuules siis võtsin julguse kokku ja tegin siis ära selle lennukipiletite ostu, millest kõik alguse sai, vaatasin hoolega kõik detailid üle ja nüüd on need teised lennukipiletid mul ka olemas, samamoodi ka nende eest summa krediitkaardibroneeringus näha. Mis ma siis võin kogu selle saaga kokkuvõtteks öelda? Esmalt muidugi seda, et üks väike näpuviga maksis mulle 45 minutit aktiivset suhtlemist, inglise ja eesti keeles. Teiseks seda, et suurte firmadega on raske suhelda ja nii keeruline on nende peaaegu umbkeelsete klienditeenindajatega asjatada - kolmest lennufirma klienditeenindajast vaid viimane rääkis inglise keelt sellisest, et ma sain aru, teiste puhul oli vaja kõvasti pingutada, et mõista, millest nad räägivad - eks aitas ka see, et ma enam-vähem aimasin, mida nad mulle räägivad. Minu kiitus ja tänu siinkohal Tallinna lennujaamale ja mu kodupangale - et nad olid selles olukorras kenasti abivalmis, kuigi jah, esimene kõne panka sisaldas teravaid noote ka - et miks ma ei taha ennast tuvastada nende poolt valitud meetoditega, mille peale laususin, et mobiil-ID pärast ma küll endale nutitelefoni ostma ei hakka! Selle asja kõige positiivsem külg oli aga see, et ju elu ikka nägi ette selle, et ma pean sellest teada saama, et on ühed lennukipiletid, mille eest ma olen justkui maksnud ja mis on ka olemas, aga millega tegelikult lennuki peale ei lasta. Ahjaa, üks asi veel - kui need olematud-olevad lennukipiletid nüüd kasutatud on, siis kavatsen taaskord olla meeleheitel koduperenaine, kes esitab järelepärimise selle kohta, miks mulle ei antud teada, et makse ebaõnnestus!

esmaspäev, 31. oktoober 2016

Pühendusega kõigile Eesti isadele

Eilse õhtu ja öö tuules, pühendan kõigile Eesti isadele selle loo: Märgilise tähendusega on see, et peagi on isadepäev. Aga siiski, minu mõte ja palve selle asja juures on, et Eesti isad suudaksid ja jaksaksid ja peaksid vastu, ning otsiksid abi enne, kui murduvad, sest tegelikult on ümberringi palju inimesi, kes hoolivad ja on valmis aitama. Ja üheskoos oleme tugeva(ma)d ja saame kõigest üle!

neljapäev, 27. oktoober 2016

Üllatus minu kirjakastis

Vaatasin täna huvi pärast oma kirjakasti, sellesse, kuhu mulle ajalehed ja ajakirjad ja kaardid ja muu seesugune tuleb - enamasti mulle keegi ei kirjuta ega saada midagi ja nii on selline vaatamine peamiselt lihtsalt kontrolltoiming. Täna aga ootas mind seal ees üllatus - üks pakk, väike küll, aga siiski pakk. Ja kui ma siis selle paki kirjakastist kätte haarasin ja teda vaatasin, teda katsusin, siis ei suutnud ma oma imestust kuidagi tagasi hoida, kuigi enne paki avamist ei suutnud ma uskuda, et see siis nüüd tõesti tõsi on. Eks ma siis rebisin aga paki lahti ja saingi oma esialgsele arvamusele kinnitust - jaanipäevaeelsel ajal (!) tellitud kaabel oli lõpuks kohale jõudnud. Ja nüüd ma ei oskagi selle asjaga mitte midagi peale hakata, sest loomulikult olen ma analoogse kaabli endale teisi kanaleid pidi juba soetanud, sest see oli reaalselt vajaminev kaabel. Teisest küljest jälle olin ma ju ammu juba käega löönud, et ma selle kaabli, mis sai tellitud eBay'st ja mille eest makstud PayPal'i kontol olnud rahaga, ikkagi kätte võiksin saada. Eks ma saan ise aru, et ma olin nii pagana laisk ja ei viitsinud seda asja uurima hakata - et miks teda pole tulnud, mis siis, et kohaletoimetamistähtajad on juba ammuilma minevikku kadunud - aga summa oli liiga väike, et selle pärast oma aega raiskama hakata. Seda suurem oli minu hämmastus täna, seda pakki ja selle sisu käes hoides - kus ta nii kaua oli ja miks ta siis üldse kohale jõudis (saan väga hästi aru, et tundun sellise alalise rahulolematu kliendine, kellele ükski lahendus ei sobi, aga lihtsalt, nii kummaline tundus see kõik)? Mitte ühtegi ajatemplit selle paki peal ei olnud ja nõnda ei saanudki ma mitte midagi rohkemat teada.

pühapäev, 23. oktoober 2016

Sooneutraalsus

Lugesin sel nädalal pealkirja, et Soomes plaanitakse koolisüsteemis ära lõpetada laste poole soopõhiliselt pöördumine - et nüüd saab poiste ja tüdrukute poole pöörduda vaid nende nimesid nimetades. Eks Rootsi on sellel teemal juba kaugel eest ära läinud ja see Soomes plaanitav tegevus lihtsalt järgmine samm. Peagi ehk jõuab see asi ka meieni? Aga, mind paneb seesugune asi mõtlema, et mis siis selles nii halba on, kui lapsega suheldes viidatakse tema soole? Tundub, et asjad, mis on siiani olnud loomulikud, tuleb kõik ümber korraldada. Kellele või milleks see vajalik on? Iseäranis kummaline on see asi praegu veel Rootsi puhul, arvestades kuivõrd palju on seal pagulasi ja millised on nende tavad ja traditsioonid, selles valguses võib see asi iseäranis keeruline olla. Ja kuhu see suur sooneutraalsus välja peab viima? Ma tean, et asi on minu harimatuses, kui mina näen selle tulemusena sootuid või kesksoolisi inimesi. See on umbes sama teema, mis räägib igasugustest kvootidest sellel teemal, et mingil elualal on vaja naiste osakaalu suurendada. Ma pole kunagi seda meelt olnud, et midagi saab jõuga teha, naised peavad ise tahtma neil elualadel toimetada ja kui nad juba tahavad, küll nad siis ka tee leiavad. Tuleb meelde üks ammune jutuajamine belglastega, kes rääkisid, et Belgia kaitsesüsteemis just rakendati seesugust kvoodisüsteemi ja tulemuseks oli muidugi see, et naisterahvad, kes oma oskuste ja teadmiste poolest mingitele kohtadele sobimatud olid, pandi siis neisse ametitesse. Kas tõesti peavad need asjad sedasi olema? Aeg-ajalt on meilgi juttu sellest, et näiteks Eesti poliitikas on vähe naisi - aga mina, naisena, küll ei näe mingit soovi ega tungi poliitikasse minna, kuigi võib-olla eeldused selleks oleksid olemas. Ja siinkohal ei oska ma seda ju sugugi arvata, kas see oleks kuidagi teistmoodi, kui ma oleks mees - kuna ma mees ei ole, siis seda ma ei tea ega saa kunagi teadma. Saangi siinkohal aru, et sooneutraalsuse teema jääb minu jaoks kaugeks seetõttu, et ma seda ei mõista ja et ma ikka sookeskselt mõtlen. Aga, minu arvates on minu kui naise jaoks naiseks olemine suur privileeg! Nõndamoodi, arvan ma, nagu ka ühe mehe jaoks meheks olemine.

reede, 21. oktoober 2016

Blondid hetked igas päevas

Juhtus üle mitme aja sedasi, et hakkasin endale süüa tegema. Olin justkui kõik valmis seadnud ja oma arusaamist mööda ka pliidi sisse lülitanud, ootasin ja ootasin, mitte midagi ei juhtunud. Vajutasin aga igasuguseid lüliteid ja uurisin isegi, kas elekter ikka on olemas. Kuni siis, ühel hetkel, tegin ühe liigutusi, mis andis vastuse küsimusele, miks juba pliidile asetatud potis vesi keema ei lähe. Vastus oli imelihtne - 2 kõrvutipaiknevat juhet olid omavahel vahetusse läinud ja see juhe, mis pistikus oli, oli hoopis veekeetja oma, pliidi juhe aga vaatas ja ootas ja mõtles, et ei tea, kas mind ka kuidagi vooluvõrku ühendatakse või jätkub see nali veel pikalt. Selle avastuse peale siis sai juhtmed ära vahetatud ja peagi podises juba vesi potis. Aga iseenda üle sain ikka naerda küll - blondid hetked peavad ikka päevades olema, sest muidu oleks pagana igav vist see elu. Kuigi jah, neid blonde hetki võiks elu veidi hoolimakalt valida - kui ikka üle mitme aja endale süüa tegema asudes sellised apsakad juhtuvad, siis võib ju tahtmine ja soov taaskord üle minna ja kõik alternatiivsed lahendused kasutusele tulla. Sel korral aga oli valmistatud toit nõnda maitsev, et heal meelel teeks ja sööks veelgi - eks ikka see teada-tuntud tõsiasi, et isetehtud ikka kõige parem! Fataalsetest vigadest töövaldkonnas ei ole vist mõtet rääkida - ühel hetkel koodi üle lugedes (kuna mulle ikka veateateid ette visati) sain aru, et ma olen ikka oma mõtetega kuskil väga vasakul ära olnud, väga blondis seisus, kui seesuguseid suurepärasusi kirja olen pannud - ma arvan, et need kuuluvad koodivigade pärlite hulka, sest on võimatu aru saada, kuidas on üldse võimalik selliste asjadega hakkama saada. Aga, pole midagi, rõõmustada tuleb selle üle, et ma juba jälle viitsin ja jaksan ja tahan selle asjaga tegeleda. Fataalsed vead said õhtuks kõrvaldatud ja homme vast on see päev, mil taaskord üks etapp ühest projektist valmis saab!

neljapäev, 20. oktoober 2016

Seda ma juba tean...

Kui muidu on tööasjadega ikka niimoodi olnud, et olen peamised vastused saanud internetiavarustest, siis viimaste päevade areng on selline, et taaskord järjekordseid otsingutulemusi läbi kammides võin mõista, et seda kõike ma juba tean ja olen kasutanud ning ise oleks lahendanud asja just täpselt sedasi. Kas selline tõdemus võib anda märku mingist saavutatud tasemest, omandatud kvalifikatsioonist - et isegi, kui tundub, et lahendust oleks vaja, on tegelikult lahendus juba olemas, kuskil kuklas, olemasolevas oskuste ja teadmiste pagasis. Aga, annaks see teadmine siis seda hoogu juurde, mis oleks vaja, saaks juba üle sellest seisakust, mis kuidagi üle minna ei taha. Pea on laiali otsas ja keskendumisega on raskusi. Ja elu pakub alternatiive, mis ütlevadki, et pole vaja pingutada, pole vaja kiirustada. Kuid eks edasi ajendab tegutsema see, et tahaks juba valmis saada, tahaks juba mingitki suuremat progressi näha...

kolmapäev, 19. oktoober 2016

Küsi ja sulle antakse

Ma pole kunagi eriti uskunud sellesse, et elu võiks olla väga lihtne. Aga see, mis nüüd siis eilse ja tänase päeva jooksul toimunud on, on lihtsalt võluv. Küsi-ja-sulle-antakse on toiminud täiesti kenasti. Ma olen üllatunud, meeldivalt. Ja eks mul ole hea meel ka - et mõnikord asjad nõnda ladusalt lähevad! Vahva! Ja mõnikord võib ju õnn minugi õuel olla!

teisipäev, 18. oktoober 2016

Julgus on kadunud

Ikka olen teinud meeletuid asju ja välja käinud meeletuid mõtteid, aga eile saabus hetk, mil sain aru, et mu julgus on kadunud. Et ma enam ei julge - ei meeletusi teha ega isegi meeletuid mõtteid mõelda. Nii kaugele võib asi jõuda, kui ühestki meeletusest midagi ei saa, kui on pidev ooteasend ja ükski asi ei edene. Ja nõnda ma siis seisangi eluga vastakuti ja mõtlen, et miks see ometi nii on pidanud minema. Minagi ju vajan julgustust, et edasi minna. Ja lõputult iseennast motiveerida, iseendale hoogu juurde anda ma tõesti ei jaksa... Aga mis neist mõtetestki kasu on - eks elan oma elu edasi nii, nagu oskan. Ja kui hakkama ei saa, siis olen selles vaid ise süüdi. Ka selles, et julgus on kadunud.

pühapäev, 16. oktoober 2016

Öine kohtumine Eesti politseiga

Sõitsin mina öisel asulavahelisel teel, kui nägin vastu tulevat politseiautot. Nii, kui nad mind märkasid, tõmbasid tee pealt kõrvale ja loomikult nägin edasi sõites tahavaatepeeglist seda vaatepilti, et nad otsa ringi keerasid ja peagi olidki nad mu taga, puna-sinised tuled vilkumas.

Ega siis midagi, kui tõmbasin tee serva. Politseinik tuli politseiautost välja ja isegi minu vaatevälja täielikult sisse tulemata küsis: "Palun Teie juhtimist tõendav dokument!" Rahakoti olin endale juba kätte võtnud, nii siis ulatasingi talle väikelaevajuhi tunnistuse, sest see on mul selles "komplektis" olev isikut tõendav dokument - naisterahvana on ikka lugu seesugune, et kätekott ja rahakott ja igaühes on oma isikut tõendav dokument, et kunagi maha ei ununeks. Politseinik luges seda ja lausus: "Ma palusin Teil esitada juhtimist tõendava dokumendi, kas Te juhite praegu laeva?" Mina siis vastasin, et ei juhi, aga see on minu isikut tõendav dokument. Selle peale küsis siis politseinik: "Kas Teil ID-kaarti kaasas ei ole?" Mina siis vastu, et ei ole ja et kui Te tahate kontrollida mu juhtimisõiguse olemasolu, siis selle väikelaevajuhiloa andmete põhjal saate seda oma andmebaasist ka teha. Selle peale vastas siis politseinik: "Eks ma siis lähen ja kontrollin andmebaasist." Läks ja kontrollis.

Tagasi tulid nad aga juba kahekesi, oli see esialgne politseinik oma paarilise ka kaasa haaranud. See lisandunud politseinik küsis siis mu käest: "Kas te puhute ka meile?" Mina siis hakkasin seletama, et mul on sellega raskusi olnud ja ma pole suutnud 5 minuti jooksul vajalikku toimingut tehtud saanud, aga eks ma ikka puhun. Lükati mulle siis alkomeeter nina alla ja üllatuslikult sain kohe esimese korraga hakkama. Ja siis lükati mulle nina alla see näit (ma polnud kunagi seda ise näha saanud): 0.0. Ma ei osanud selle peale muud kosta, kui et: "See on ju selge, et see näit selline on!" Ja kui nad ennast veel päris minekule seadnud ei olnud (kuidagi väga pettunud olemisega tundusid nad olevat), siis laususin neile, et ma tean küll, miks nad mu kinni pidasid - kuna mu auto ühel kasutajal pole Eesti juhiluba ja et minu jaoks on see juba tuttav olukord. Selle peale nad veidi muigasid ja lahkusidki, hüvasti jätmata.

See asi pani mind aga mõtlema nii mitmegi asja peale. Esmalt muidugi selle peale, et kui meil on õhuke riik, kas siis ei saaks kuidagi niimoodi teha, et inimene saab ise valida, et näiteks politseiteenust liiklusjärelevalve teemal ma ei soovi - oleks ju politseinikel vähem tööd. Teine asi on see, et mind oleks võidud selle puuduva juhiloa pärast ikka karistada ka - sest ma olen aru saanud, et väikelaevajuhiluba, kuigi seal on kõik vajalikud isikut tõendava dokumendi andmed olemas, on kuidagi piiripealne dokument - seda ei taheta tunnistada (mis siis, et välja annab seda täpselt sama asutus, mis autojuhilubagi) ja eks siinkohal oleks ma pidanud muidugi iseeneserumalust kiruma, kui ma oleks trahvi saanud. Kolmandaks, oli väga kummaline see politseinike käitumine - esmalt see vaateväljast väljas olemine, teiseks on ära kadunud enesetutvustuse osa ja lisaks siis ka veel see, et suisa kahekesi tulid nad lõpuks minuga tegelema. Ja kuidagi agressiivselt passiivne tundus see nende suhtumine olevat, mingil hetkel tajusin, et ma oleks nende jaoks nagu mingi eriti ohtlik kriminaal. Eksole, andmebaasis olid kõik puha tühjad read ja see on juba marukahtlane!

Ja kogu selle olukorra juures oli minul täiesti ükskõik sellest, mis toimub, ma oleks tahtnud juba ära koju saada (sest oli öö ja oleks tahtnud juba magama saada), selline politseinikele öise meelelahutuse pakkumine polnud sugugi see asi, millega ma oleks tegeleda tahtnud. Ja tegelikult tekkis mul tahtmine küsida: "Mille vastu ma olen eksinud, et te mind üldse peatasite?"

neljapäev, 13. oktoober 2016

Mis maksab minu aeg?

Selline küsimus - mis maksab minu aeg - tekib mul alati, kui on kellegagi mingi kokkusaamine kokkulepitud ja siis, kui aeg kätte jõuab, selgub, et kokkusaamine jääb ära. Hea on, kui sellest siis teada antakse, aga hullemad on need lood, kui isegi teadaandmisest ei tule midagi välja. Kõige huvitavam on see, et need olukorrad on kõik nii sarnased - ma teen kellegi teise jaoks oma päevakava ümber, jätan nii mõnegi asja ära, sest prioriteet on eesseisval kohtumisel, ja hiljem selgub, et ma ikka oleks pidanud oma esialgsete plaanide juurde jääma. Eks lõppkokkuvõttes pean muidugi iseendale otsa vaatama ja tegelikult ei taha ma silmitsi seista sellise mõttega, et mina võiks ju samamoodi oma prioriteedid ümber mängida, miks mina seisan neil hetkedel kindel kui kalju, ootamas ja lootmas. Aga eks ma saan aru ka, milles on viga - mu elu on nii tühi, et minu jaoks on iga kokkulepitud kohtumine kui sündmus ja kuna muus osas on mu plaanid vabad, siis need graafikujärgsed kokkusaamised tekitavadki kõige muu osas seisaku. Ja eks ma saan aru ka sellest, et plaanid võivadki muutuda. Aga, kui juba muutuvad, siis võiks minu ajaga niipaljugi arvestada, et mulle sellest varakult teada anda, et ma jõuaksin neid teisi asju teha, mitte siis seistagi selles ajaaugus ja püüda välja mõelda, mis nüüd siis edasi saab, kui alternatiivsete tegevuste tegemiseks on ka juba hilja.

kolmapäev, 5. oktoober 2016

Õiged küsimused, väga õiged küsimused

Lugesin ja mõtlesin, minu peas hakkasid seosed tekkima. Leidsin põhjenduse, miks asjad läksid nii, nagu nad läksid (ja seejuures täiesti valutult). Ja läks aeg veidi edasi ja sain teada, et on ka teisi, kes täpselt samamoodi asjadele vaatavad, oskavad õigeid ja väga õigeid küsimusi esitada. Jah, eks see ole selle asja sisu, suurem ja sügavam, kuigi jah, see teadmine ei muuda mitte midagi protsessi kui seesuguse osas. Ja kui asjalood käivadki ainult selle kohaselt, kas kuulud kildkonda või mitte? Ja kui kuulud, siis on kõik teed su ees valla? Mida peaksid tegema kõik ülejäänud inimesed, kes nendesse kitsastesse kildkondadesse ei kuulu? Kas neile ei anta isegi võimalust? Ja kui vandenõuteoreetikud räägivad veel mõnest suuremast ja mõjuvõimsamast kildkonnast, siis on kihte niipalju, et huvitav oleks teada saada, kuidas nad omavahel sassi ei lähe? Aga võib-olla on ühed lihtsalt teiste alamhulgad - kui juba väiksemasse kildkonda kuulud, kas siis oled automaatselt osa ka suuremast? Eks ma saan aru, et minu suurim viga on see, et ma olen kõik oma sellelaadsed võimalused käest lasknud. Aga, ei saa öelda, et ma ennast selle võrra kuidagi kehvemini tunneks, lihtsalt, hämmastav on mõnikord vaadata ja mõista, kuidas mõni otsus võib mõjutada tervet tulevikku. Ja eks mul tuleb silme ette see stseen minu elust, kus ei minu ega kellegi teise kildkonnavälise inimesega asju ei arutatud lihtsalt sel põhjusel, et me kildkonnast väljaspool olime. Kildkondlased oli arvestatavad partnerid, kõik väljaspool asetsejad aga mitte. Kummaline tundus see asi mulle toona ja kummaline tundub mulle see olukord isegi praegu, täiesti emotsioonivabalt tagantjärele vaadatuna.

teisipäev, 4. oktoober 2016

Peab ikka tahtmist olema

Inimesed on erinevad ja erinevad on ka need asjad, mida nad oma elus oluliseks peavad. Vaatan ja mõtlen ja püüan aru saada. Üks kontrolör on nüüd siis Eesti presidendiks saanud. Aga missugune peab olema üks inimene, kes on vabatahtlikult tahtnud olla kontrolör? Kontrolöri töö pole mingi meelakkumine - vaenlasi leiab selle töö juures igal sammul ja sõpru pole loota suurt kunagi ega kusagilt. Ja peab olema sobiv inimtüüp, et tahta sellist tööd teha. Kuigi võib tunduda, et ma ei tea sellest asjast midagi, on minugi elus olnud perioode, kus olen pidanud olema see kõigiga sõjajalal olev tegelane (kuigi jah, Euroopa Liidu poliitkorrektses maailmas on elu vist veidi teisiti). Suures plaanis läks see asi minust valutult mööda - ju siis prioriteet oli mujal, asja sisu oli mujal. Aga siis saabus korraga aeg, mil ma hakkasin aru saama, et minust ikka seda kontrolöri pole, mina ei jaksa päev päeva järel olla see, kes tegeleb "lõhkumisega" - sest seda ju kontrolörid teevad. Mina olen oma olemuselt pigem ikka parandaja, abistaja. Eks kui ma nii kaugele oma arusaamistega jõudsin, siis tegin ka vajaliku muutuse oma elus. Aga jah, neil inimestel, kes sellist tööd teevad, peab ikka tahtmist olema. Ma tean, et on inimesi, kes naudivad lausa sellise töö tegemist. Kuid, minnes nüüd tagasi Eesti järgmisel nädalal ametisse asuva presidendi juurde, ei suuda ma üle saada sellest, kuidas ta ametisse sai. Sama hästi oleks see võinud olla ükskõik kes ju? Ja see asetab iseäranis imelikku valgusesse presidendiinstitutsiooni vajalikkuse - kui tulevane president ise ütleb, et tegelikult polegi presidendil suurt rolli (programmi tal ei olevat - huvitav, mille üle need teised presidendikandidaadid siis üldse vaidlesid - on vaid seisukohad ja arvamused), välja arvatud kitsaskohtade osutamise juures olemine, siis milleks selline ametikoht üldse? See tundub olevat selline asi, et kui te veel ise aru ei saanud, siis ma tulen ja ütlen teile, et näete, siin on üks kitsaskoht. Huvitav on ju mõelda ka selle üle, et president valiti meil siis lõpuks ilma igasuguse kriitikata - ehk siis, otsus tema valimise kohta tehti ära enne, kui ta oma seisukohti oli jõudnud avalikult tutvustada. Juba praegu on minu jaoks üleval mitmed teemad, mis tekitavad ohutunnet. Aga samas, ega alternatiivid ju ka eriti paremad polnud ja praegunegi president on teinud palju selleks, et presidendi ametiposti naeruvääristada, sellele ametikohale väärilist väärikust on tema juures vähe olnud. Ja arvestades, et presidendil reaalset poliitilist võimu polegi, siis pole vist põhjust muretsemiseks. Küll valitsus ja Riigikogu selle kõigega juba suurepäraselt hakkama saavad - ikka Eesti elu veelgi suuremasse kraavi lükkamisega, mille siis muuga? Ja eks muidugi on minu vaatenurga juures ka see asi, et minu jaoks tunduvad sellised asjad juba ammu suure mõtte kaotanud olevat - kogu poliitika ja suur "riigimajandus". Tean-tean, et olen ise olnud osa sellest, aga mida kaugemale ma sellest liigun, seda selgemaks mulle saab kuivõrd palju aja ja raha ja ressursside raiskamist on riigistruktuurides. Enamasti tuleb see just sellesamast eelnimetatud kontrollimise vajadusest. Võib-olla oleks neil puhkudel ka vaja sellist vanemate kogu, nagu Riigikogul on - kus tullakse kokku ja otsustatakse midagi ära. Selge efektiivsuse näide on ju siinkohal olemas - mõne kuu jooksul tegemata töö tehti ära sisuliselt 2 päevaga. Miks ei võiks see asi alati niimoodi olla? Olen aru saanud, et selle operatiivse tegutsemise taga võis olla riigikoguliikmete hirm, et läheb Riigikogu laialisaatmiseks, hirm iseenda tuleviku ees. Üks asi oli selle presidendivalimise teema juures aga hea - see avas minu silmad nii mõnegi teema suhtes, millesse ma polnud viitsinud süveneda, mida polnud oluliseks pidanud. Ja taaskord sain ma aru, kuivõrd rikkumata ma olen ja kuidas ma ikka mõne Eesti elus juba tavaliseks muutunud asja puhul pead vangutan ega suuda ära imestada, kuidas ja mismoodi asjalood käivad. Ja need sõnad, mida mulle on peale loetud mingid aastad tagasi, ei päde täna isegi avalikus ruumis enam, nõndamoodi on siis asjad muutunud...

neljapäev, 29. september 2016

Huvitavad kohtumised

Viimased nädalad on mulle pakkunud huvitavaid kohtumisi. Inimestega minu minevikust, inimestega, keda pole tükk aega näinud. Peaaegu igasse päeva üks. Ei tea, mis see toimub ja kuidas ma peaksin nendest märkidest aru saama? Kaks kohtumist olid täpselt sellised, et võib-olla mõnes teises olukorras oleksin ma teistmoodi reageerinud, aga olukorrad ise olid mind täielikult endasse haaranud ja nii ei saanud neist kokkujuhtumistest mingit seesugust asja, mida muidu vist oleks saanud. Võib-olla oli see elu viis mind kaitsta - pakkudes mulle neid kokkusaamisi just sellistel hetkedel, mil välises maailmas oli minu jaoks vähe märkamisväärset. Mõni aeg tagasi oleks ma aga seda kõik tõlgendanud hoopis teisiti ja oleks elule iroonilis-sarkastiliselt vastu karjunud: "Hästi tehtud! Väga hästi tehtud!" Ülejäänud kohtumised on aga olnud sellised, et on andnud usku sellesse, et olen oma mineviku selja taha jätnud ja et mul pole mingeid halbu tundeid ega emotsioone nendel teemadel. Inimestele, kes selliste kohtumiste osaliseks on saanud, võin ma tunduda ülevoolavalt rõõmus, aga tegelikult ka on mul olnud heameel neid näha ja tegelikult ka on mul olnud heameel neile mõni oluline sõna edasiseks kaasa anda. Kuigi jah, ma arvan, et selline minuga kohtumise kogemus on neile inimestele andnud kaasa teatud kõhkluse minu vaimses tervises. Aga, pole lugu, minu mõte ja tunne on olnud aval ja siiras ja kuidas teine pool sellele reageerib, pole sugugi enam minu asi. Ja kuigi mulle enamasti meeldib, kui väike on Eesti, et siin kõik kõiki tunnevad, siis mõnel hetkel on asjad küll nii tundlikud, et parem oleks, kui ei oleks ühtegi tuttavat nägu, aga ega siis elu seda võimalust kasutamata jäta - ikka on tuttavaid nägusid ja igal pool.

esmaspäev, 26. september 2016

Avastatud Ameerika!

Üks täna üles tulnud teema on see, et inimesed käivad haigena tööl, ei võta haiguslehte. Kummaline, et sellise tõdemuse ja teadmiseni alles nüüd jõuti, et nüüd alles selline Ameerika avastati. See kõik on ju toimunud juba pikalt, sellest uue haiguslehe korra kehtimise algusest saadik. Inimesed ei saa endale lubada, puhtmajanduslikult, haiguslehel olemist. Eks see kõik oli mõeldud ratsionaliseerimise ja kokkuhoiuna, aga lõpptulemus, nii kurb, kui seda ka mõista pole, on selles, et inimesed käivadki haigena tööl, ei saa haiguse ajal vajalikku ravi (nt ka puhkus on tervekssaamise juures väga oluline argument) ja selle tulemus on see, et esimesel hetkel küll mitte, aga ühel hetkel tulevikus annab see veelgi tugevamini ja veelgi ägedamalt tunda. Tervis on inimese kalleim vara ja kui sellega hooletult ringi käia, siis ega organism seda märkamata ja tähele panemata ei jäta. Mõnest praegusest kergemast tervisemurest võib tulevikus saada midagi väga kriitilist. Aga kelle asi see? Selle inimesi asi ikka, kes haigena tööl käib. Aga mis on alternatiiv? Võtta haigusleht ja kaotada oluline osa oma sissetulekist, mis võib omakorda uued tervisehädad kaasa tuua - kui rahaline kaotus on nii suur, et mõjub toidulauale, suurendab stressi igapäevaste asjadega hakkama saamisel. Ja eks on nende haiguste tekkimise ja haigestumiste põhjused enamasti samast valdkonnast pärit - stress ja kehv toimetulek. Ja praegu tundub olevat hea, et haigusraha saamise võimaluski on. Vaadates, mis haigekassa rahadega viimasel ajal toimub, tundub mulle, et peagi muutub midagi ka selles valdkonnas. Ja eks sellega ole veel teinegi teema seotud - eks ikka need ravijärjekorrad, kus maksu maksvale inimesele on loodud näiline turvatunne, et tal on abi käepärast, kui tal seda vaja on, tegelikkus on aga hoopis teine. Abi on käepärast, aga millal, seda ei tea sageli mitte keegi. Kuigi jah, väidetavalt on käinud ja näinud inimesed öelnud, et meil siin on asjad veel päris hästi. Kui on hästi, siis on hästi, aga alati võib ja saab ju paremini? Head tervist!

pühapäev, 25. september 2016

Oleks ise pidanud...

Vaadates, mis sellest presidendivalimisest nüüd sai, tundub ikkagi vist sedasi, et ma ise oleks ikka pidanud kandideerima. Mitte, et ma arvaks, et mul oleks võimalusi olnud, mitte, et ma arvaks, et ma oleks sellel ametikohal kuidagi eriti hea tegija, aga lihtsalt, kui mul kunagi aastaid tagasi oli juba seesugune mõte ja nüüd on selleks kõik võimalused olemas, siis miks mitte? Ja praeguste sündmuste valguses just võib-olla oleks parim variant olnud - täiesti tundmatu tegelane. Sellised on minu mõtted selle teema juures. Ja eks ole minulgi maailmaasjadest ju oma ettekujutused ja arusaamad ja taipamine ja arusaamine ka riigi toimimisest. Sellest ma muidugi ei lase ennast üldse häirida, et tegelikult võiks Eestis presidendi ametikoht üldse olemata olla, vähemalt sellisel kujul, nagu ta praegu on. Ja loomulikult ka mitte sellest, et siis oleksin kaotanud oma niiväga armastatud anonüümse elu. Ega ka sellest, et ilus olemine, mis Eesti presidendi põhiroll tundub olevat, ei tule mul sugugi hästi välja ega pole minu tugevaim külg - aga võib-olla just olekski see olnud hea võimalus tegeleda enese arendamisega ka sellel teemal? Huumorit kui palju, ka sellises, suuresti katastroofiliseks kujunevas, tsirkuses.

reede, 23. september 2016

Kuidas niimoodi saab?

Kui ma seda maailma vaatan, siis ma ikka imestan, et kuidas niimoodi saab. Peaminister soovitab arstidel ja haiglatel otsida kohti, kust kokku hoida. Jah, kindlasti tegeletakse ka seal raiskamisega (ega kõik ikka kokkuhoiu peale ei mõtle), aga peaminister, mees, kes ise riigi rahadega, vähemalt minu arvates küll, on vastutustundetult ringi käinud, hakkab nüüd kellelegi teisele rääkima sellest, et peaks veel saama kokku hoida. Tuleb meelde see soovitus, samuti peaministri suust, et inimesed ostku endale uuemad autod, mis vähem kütust tarbivad, siis ei mõjuta aktsiisitõus neid sugugi. Jah, inimesel, kes niigi oma raha loeb, viimseid veeringuid paremale ja vasakule kaalub, on tõesti seda ressurssi veel, et uut autot osta. Ja kui juba rääkida soovitustest, siis ikka ja aina tuleks alustada ikka iseendast ja eeskuju andmisest, mulle vähemalt tundub, aga kas peaministri poolt seda märgata on? Aga, eks uued üllatused ootavad veel ees, sest kui praegu tuleb kokku hoida, siis varsti tuleb veel rohkem kokku hoida, sest riigi rahakott muutub veelgi õhemaks. Nõndamoodi saan mina aru sellest, et kiideti heaks riigieelarve, mis toob järgmisel aastal taaskord kaasa aktsiiside tõusu. Ega sellest pole ju midagi õppida, et juba praegu on aktsiisitõus mõjutanud nii kütuse- kui ka alkoholiaktsiisi laekumist negatiivses suunas - eks tarbijad ikka oskavad oma raha lugeda ja kulutavad seal, kus seda vähem kulub. Aga kuidagi ei jõua see arusaamine nendeni, kes selliseid muudatusi seadustesse sisse kirjutavad. Eestile antud võimalusi ei osata ära kasutada. Aga mis mina ka sellest kõiges tean? Lihtsalt arvan teadvat ja arusaavat. Nagu ka sellest, et alkoholiaktsiisi tõus ei vähenda kuidagi alkoholi tarbimist (mis on peamine loosung aktsiisi tõstmiseks) - alkoholi oluliseks pidavad inimesed loobuvad pigem kõigest muust, kui alkoholist. Ja ühel hetkel võib see tähendada ka Lätis käimise asemel hoopis salaalkoholi tarbimist.

neljapäev, 15. september 2016

Muutused, mille vastu tahaks olla...

Ma just olin leidnud selle paiga, avastanud enda jaoks selle rõõmsa koha. Ja nüüd siis võetakse see mult ära. Jõuga, ilma, et minul oleks selles osas sõnaõigust (ja polnud sõnaõigust neilgi, kes sellele kõigele vastu seisid, siis, kui oli õige aeg - raha otsustab kõik). Eks esimesed märgid olid juba mõned nädalad tagasi näha, aga siis oli mul lootus, et need on vaid mingid ajutised toimetused, mingid esialgsed. Nüüd mõned päevad tagasi nägin, et ei ole mingeid ajutisi toimetusi, on päris alalised. Aga aru ma ei saanud, kuhu see kõik välja viima peab. Internetist sain aga üsna kiiresti vastuse - radikaalsed muutused, ikka selles suunas, et oleks kõik platsid täis ehitatud. Ja sel korral rajatakse osa ehitisi isegi merre. Ja nii vastu tahaks ma olla neile muutustele, sest ma ei mõista, miks seda vaja on. Teine küsimus on: kuidas selline asi üldse võimalik on, kuidas on lood avatud rannajoonega, kallasrajaga? Aga, kõik on juba otsustatud, kopad ja kallurid toimetavad ja kõik ilus ja imeline, mis oli, on juba lõhutud. Imelisi mälestusi on aga hulgaliselt, eks siis tuleb nendega leppida. Hea, et oli SEE suvi! Kogu selle ehitus- ja ümberehitustegevusega on seotud sel suvel veel üks teine armas paik, kus senised puud ja põõsad, rohelus ja ilu asendati kivi ja asfaldiga. Ja ka kolmandas armsas paigas lisatakse senisele looduslikule keskkonnale ikka asfalt ja elekter. Loomulik progress on see kõik, aga kas tõesti alati ka vajalik ja kohustuslik?

neljapäev, 8. september 2016

Miks?

Sain alles praegu aru, kuivõrd selge on tegelikult asjade seis. Kuni on kuidas-küsimus, siis on kõik korras. Minul on aga tükil ajal juba miks-küsimus. Mõne asjaga läheb aega ja mõned mõtted nõuavad seedimist ja settimist. Nõnda on praegu ka selle asjaga. Kui midagi toimib loomulikult, siis ei teki ühtegi küsimust, kui on soov ja tahe, siis ei teki ka üleliigseid küsimusi. Minu praegune seis on aga selline, et aina enam tuleb see miks-küsimus üles. Loomulikku jääb aina vähemaks. Ja ma seisan selle olukorra keskel ega suuda ära imestada, iseenda mõtteid ja vaateid ja tundeid. Ja ka seda, miks ma juba varem ei taibanud. Olen mina aga pikkade juhtmetega!

Moraalijünger minu sees

Tuli üks teema ja leidsin, et minu sees tekitavad need väärtushinnangud, mis esile tulevad, küsitavust. Lisandus teine teema ja reaktsioon oli täpselt samasugune. Ja siis ma tundsin, kuidas minus moraalijünger kasvama hakkas. Ma tahaks mõista, aru saada. Ja ometi ei saa. Võtsin selle teema ka ühel puhul ülesse ja kuulasin siis, mida mulle räägiti ja mõtlesin: mis minuga küll lahti on, et ma arvan, et see, kuidas asju näha tahetakse, on mulle vastuvõetamatu. Teine teema on see, et võib-olla on asi selles, et teiste inimeste jaoks on see elu lahutamatu osa, minu elu osaks see pole ja seetõttu ma ka arvan sellest asjast teisiti. Ja ometi ma tean, et mul ei ole mitte mingisugust sõnaõigust, ei ühel ega teisel teemal, isegi arvamiseks õigust mitte. Aga, see ei välista ju neid mõtteid minu peas. Eks ma saan aru ka sellest, et ühel teisel, ühiskondliku moraaliga täielikult vastuollu mineval teemal, olen ma kaugel sellest, et ühiskondlike normide järgi talitada. Olen sellest aina ja üha aru saanud, vihjete järgi, selgelt ja otseselt pole mulle seda veel ütlema tuldud. Aga ma ei lase ennast kõigutada, sest ma tean, mida ma tahan ja mina olen oma otsuse teinud. Ja kõik see kokku viib mind minu uue rollini, mille valguses olen hakanud ka iseenda väärtushinnanguid kriitilisema pilguga vaatama. Kuigi, kui järele mõelda, siis ei ole mul midagi, mida vaadata. Aga, kui minul juba praegu, sellise õrna kokkupuutega selline tunne-mõte, siis peab mul ikka midagi viga olema. PS Aastaid ja aastaid olen ma olnud tolerantne ja vägagi. Aga kas siis nüüd on mõõt lihtsalt täis saanud (väikeseid märke sellest olen ma juba pikalt tähele pannud)? Või on asi ikkagi mind ümbritsevas keskkonnas, mille ma tahan puhtana hoida? PPS Ja silme ette tuleb üks stseen, kus lihtsalt läks ja laulis, andis ahvatlusele järele ja mina lihtsalt vaatasin pealt...

Sama mõte, teine kontekst

Arutlesime kaasaegsete inimeste üle ja siis ütles üks seltskonnas viibiv inimene, et tema arvates kasutatakse kaasajal nutiseadmeid selleks, et ennast maailma eest kaitsta, et vältida suhtlemist teiste inimestega. Kuna minul on inimestega kokkupuutumist vähe ja enamasti, kui ma nendega kokku puutun, ei ole nad näppupidi nutiseadmes, siis ei ole mina selle peale sedasi vaadata osanud. See konkreetne inimene aga suhtleb selliste poolvõõrastega-pooltuttavatega ja selles valguses võib-olla tõesti ongi lihtsam hoida silmad ja näpud ekraanil, et ei peaks ümbritseva keskkonnaga, seal hulgas inimestega, tegelema. Kui ma nüüd järele mõtlema hakkan, siis ikka ja aina hakkavad võõrad inimesed minuga rääkima. Ja ma pole kunagi suurt aru saanud, miks see nõnda on. Praegu aga tabasin ennast mõttelt, et võib-olla ongi asi selles, et mul ei ole nutiseadet näpus ja kõrvaklappe, mis tunduvad ka viimasel ajal inimeste lahutamatud osad olevat, peas. Selgelt eristuv omaealiste seast, alati avatud suhtlemisele (mina, häbelik tagasihoidlik inimene...). Ja eks peab ju arvestama ka sellega, et teema, millest peamiselt räägiti, oli ikkagi see, et tegemist on põhjamaalastega - see konkreetne tähelepaneku tegija oli soomlane ja sellise tähelepaneku tegemise kohaks oli Soome, teisteks osalisteks siis soomlased. Teadagi introverdid ja omaette hoidjad. Nüüd siis üks tehniline vidin, mis seda igal hetkel võimaldab. Kogu see teema läheb nii hästi selle minu kaasaegse kaisukaru teooriaga kokku - ikkagi üks hea ja turvaline asi, mis pakub lohutust ja soojust ja hellust. Kuhu oleme me jõudnud, et seda ühest seadmest otsime, kas meid ümbritsevatelt inimestelt seda tõesti saada pole?

esmaspäev, 5. september 2016

Isegi politseid ei huvita

Sõitsin mina ühte oma alalist liiklemise rada, ikka tavapärase kiirusemustriga, arvestades, et 70 märgile järgneb 50 kohal, kus veel mõni aeg tagasi seda märki ei olnud. Nüüd see märk seal on ja kohe märgist veidi edasi märkasin politseiautot. Vaatasin, et keeravad just peatumiskohast välja, mõtlesin, et ehk tulevad mulle järele, sest tegelikult ei olnud mu auto spidomeetri seier küll sugugi 50 peal. Aga polnud ta ka 70 ega vist isegi 60. Igal juhul tekkis mul arvamus, et tulevad mind peatama. Aga, heites pilgu mõned sekundid hiljem peeglisse nägin, et nad keeravad ära, ei tule sugugi selles suunas, kuhu mina edasi sõitsin. Sel hetkel kõmas mu peas mõte: "Isegi politseid ei huvita!" Jah, nõnda võib see tõesti ollagi, aga mis neil ikka, muudkui teha tööd ja käia ja karistada inimesi. Ega nendegi elu kergete killast pole. Mina aga neid ei huvitanud. Tegelikult vist polnud ka nii sügav öö, et minu märkide enam-vähem järgimine võiks kahtlane tunduda, nagu eelmise aasta jaaniööl, mil mind ilmselt vaid seetõttu peatati ja puhuma pandi. See pole ju normaalne, et üks täiesti kaine juht sõidab keset ööd, kui maantee tühi on, märkide järgi (ja märke oli palju 50-70-60-70-90-60). Aga tookord oli asja iroonia see, et ma ei saanud kuidagi vajalikku näitu välja puhutud. Ja mind ennast ajas see ikka väga naerma. Imetlesin politseiniku raudseid närve, kes selle kõige peale rahulikuks suutis jääda. Minul aga oli seda naljakam, mida kauem see asi kestis. Kutsuti mind suisa autost välja, väikese vihma kätte. Seal, politseiauto tulede valguses sai siis vajalik puhumine lõpuks teoks ja jätsime hüvasti. Ja eks nüüd vist on registris vajalikud märkmed tehtud, muidu oli mind varemalt minu kahe erineva autoga (pealtnäha) täiesti põhjuseta peatatud. Kuigi jah, põhjus selgus siis, kui see asi juba mustriks oli kasvanud, sest ma ise taipasin küsida. Vastuseks tuli see, et ühel minu auto kasutajatest pole juhiluba. Ma siis ütlesin politseinikule, et jah, nende andmebaasid ilmselt ei sisalda seda infot, et sellel kasutajal on välismaine juhiluba. Selle peale nenditi, et välismaiste juhilubade kohta neil info tõesti puudub. Nüüd pole mind sedasi enam peatatud, ju siis on see märge andmebaasi juurde lisatud.

Enesemotivatsioon

Kuidas saada raskutest üle või teha asi, mis lõpuks tüütuks muutub, siiski ära? Kust leida see jõud, kust leida see tahe? Selle asjaga on nii, nagu eluga ikka - tuleb leida endale sobiv vaatenurk, mõelda kõik asjad heaks.

Selliseid mõtteid ketrasin ma eile oma peas, kui see, mis parajasti käsil oli, ei tahtnud kuidagi välja tulla ega õnnestuda ja aeg muudkui kulus käest ära. Ja loomulikult oli hetki, mil tajusin, et ei, selle asjaga ma hakkama ei saa, see kohe üldse ei tule välja. Aga, visadust on mulle ka ikka parajal määrel antud, niiet, võtsin ennast kokku ja muudkui aga tegin. Kuni kõik valmis sai ja tehtud.

Selline on see elu, mida praegu elan - ise pean ennast motiveerima (ja-jah, ega see kõik erine suurt mu tavapärasest elust, aga hetkel pole sellele ka mingeid alternatiive). Parimad mõtted leidsin enda seest - hoides enda juures selle mõtte, et tegelikult on see ju suur luksus, et ma saan oma tööd teha täpselt siis, kui ma tahan. Ei mingeid ajalisi piiranguid, on vaid üks suur vabadus. See mõte aitas kõvasti kaasa ja tegi ühel hetkel juba täiesti vastikuks muutunud töö tehtatavaks, eesmärgid saavutatavaks.


reede, 2. september 2016

Vorm on tähtis!

Lugesin ja vaatasin ja mõtlesin. Ja läks ikka tükk aega, kui asjale pihta sain. Sellele, mida nägin. Kuidas vormile on oluliselt rõhku pandud, aga sisu on sootuks unustatud. Või pigem, ei osata vaadata sisu selles kontekstis, nagu mina teda vaatan.

Aga, vorm on tähtis ja imeoluline, sellest ei pääse üle ega ümber. Kuna vorm on nõnda oluline, siis tulebki vormile rõhku panna, oluliselt ja eriliselt. Tühja sellest sisust, kes see ikka sinna vormi taha vaadata viitsib ja jaksab.

neljapäev, 1. september 2016

Kuhu ma olen jõudnud?

Nüüd siis on seis selline, et olles ise arenenud ja edasi liikunud, ei saa ma rahulduda enam sellega, mida mulle pakutakse. Olen siis jõudnud seisu, kus need asjad, millele ma varem sugugi tähelepanu ei pööranud ja mis mulle silma ei torganud, on nüüd esimesed asjad, mis silma torkavad ja häirima hakkavad. Tundub, et silm on oluliselt teravamaks muutunud.

Aga eks see ole ka asjade loomulik käik - kui tead ja oled näinud, kuidas võib ja saab, siis ei lepi enam millegi vähemaga. Eks olen seda ennegi kõrvalt näinud ja sellest ka ise aru saanud. Aga kummaline oli praegu see koht, kust see mõte üles tuli - ühe suurfirma mainekujundusaktsioonist. Sellises kohas ei tohiks selliseid asju sugugi lubada. Kuigi jah, eks ma saan aru, et probleem on peamiselt ikkagi minus ja minu silmades, mis vaatavad (ja näevad).

pühapäev, 28. august 2016

16 aastat

Kuulasin ja arutlesin. Kuulasin ja mõtlesin. Iga üksik lause jätab teise inimese sisse jälje, ega pääse sellest minagi. Nõnda siis saadavad mõned öeldud laused mind ikka päevi ja päevi.

Selle konkreetse asja puhul tean, et mind püüti vormida, suund kätte näidata. Ma ise ei mõistnud miks ja varasemalt oleks ma hakanud iseendas suuri vigu otsima, nüüd aga teadsin, et see kõik ei kehti minu kohta, mulle pole sellist moraalilugemist vaja (sisemuses karjus muidugi suur, humoorikas protest). Ja hakkasin siis tagasi mõtlema, et kas ja millal on olnud analoogseid olukordi. Viimane selline meenus 16 aasta tagant - ka siis tegeleti minu vormimisega, ka siis tegeleti minu suunamisega. Tookord tegin osa soovitud muutustest (suurema osa jätsin tähelepanuta, sest nii palju iseendaga vastuollu minna ma küll ei saanud), proovisin asju, mida iial varem teinud polnud, aga see läks mööda, üsna pea. Sain tagasi iseendaks ja veelgi kindlamalt. Praegusel juhul ei pane ma neid suunavaid märkusi sugugi tähele ja võtan neid pigem huumoriga.

Tere-tere!

Muigama paneb elu ikka. Seisad, oled omaarvates omaette, läheneb inimene, täiesti tundmatu ja siis ütleb ta: "Tere!" Kas oli põhjuseks aeg või oli põhjuseks keskkond, seda ma ei tea, aga kuidagi kentsakas oli see terede saamise koht. Erinevad keeled, erinevad inimesed, aga koht oli sama.

Ju ma siis seisin selle koha peal sellisena, et mind lihtsalt tuli teretada. Aga, püüdes õppida kaasaegsetest kommetest, tean, et ei tohi inimestega väga kontakti astuda. Just mõned päevad tagasi sain aru, et ma olen ikka liiga avatud ja suhtlen inimestega, kui nemad minuga suhelda tahavad. Ja arutlen siin omaette, et miks mina ei oska neid ignoreerida, neist mööda käia. Oleks ju pagana lihtne, olen näinud, kuidas teised seda teevad. Kas mul on mingi sisemine viisakus, mis nõuab, et kui minuga räägitakse, ma ka vastan?

Aga loo moraaliks võiks ju olla see, et see juhuslik teretamine tõi ikka naeratuse näole küll!

kolmapäev, 17. august 2016

Viisakas vihm

Eks ma tean seda väga hästi, et mind hoitakse, hästi ja hellalt. Kuigi, mõnel hetkel kipub see meelest ära minema ja mõnel hetkel kipun seda iseenesestmõistetavalt võtma. Aga enamasti olen õnnelik ja tänulik, selle hoidmise eest.

See lugu toimus mõned päevad tagasi ja ega suurem osa inimesi ei panekski seda tähele ega märgiks ära, aga minu jaoks oli see selge märk sellest, kuivõrd kenasti võib ka ümbritsev loodus olla minu toimetustega kooskõlas.

Toimetasin omi toimetamisi, suure tuule käes ja oma paar tundi. Siis vaatasin, et toimetused hakkavad otsa saama ja et peaks oma asjad kokku korjama. Sain siis selle kõigega ühele poole, ennast autosse seatud ja läksid vaid loetud hetked mööda, kui taevast hakkas kallama, suurt ja tihedat vihma, niimoodi, et silmapiir kadus silme eest. See oli minu jaoks ülimalt maagiline hetk ja mõtlesin: "Viisakas vihm!" Nõnda tore temast, et ta ootas kenasti ära, kuni ma autosse saan ja alles siis ennast maale laotas.


Ulmeline universum

Pruugib mul vaid mõelda ja oma küsimus-soov universumile saata, kui kohe hakkab juhtuma. Tänane küsimus oli: "Mis siis nüüd edasi saab? Saab mingit asja ka või ei saa?" Ja vaid poole tunni pärast leidsin oma postkastist kirja, mis andis kohe selge vastuse, et hakkab asja saama (küsimus on vaid, missugust asja).

Aga sellega ulmeline universum veel ei piirdunud, mõned tunnid hiljem helises telefon ja veelgi ulmelisem vastus tuli minu küsimusele.

Eks ma siis oskasin selle peale vaid tõdeda, et universum on ikka nii ulmeline ja toimib nii kiiresti, et jääb üle vaid imetleda tema operatiivsust.

Ja jätkuvalt võin tõdeda, et minu äristrateegia (kui seda asja niimoodi võib nimetada, kuigi ma ise pole seda kuidagi paika pannud, vaid see on lihtsalt nõnda kujunenud) - leida koostöövõimalusi ja -partnereid ebatavalistest kohtadest - toimib suurepäraselt, sedakorda siis sai asi alguse bowlingusaalist. Selle peale hakkasingi mõtlema, et on vist vaid üks äripartner, kes on mu juurde tulnud ärilisi kanaleid pidi, teised on mingitpidi meelelahutuskohtade ja vaba aja veetmise tegevustega seotud.

Peamine moraal on aga: räägi inimestega!

pühapäev, 14. august 2016

Punane 71

See on ju ammugi teada, et ma olen üks neist vähestest liiklejatest, kes liiklusmärkidest ka päriselt välja teeb ja nende järgi oma auto liikumiskiirust (või -suunda) reguleerib. Isegi siis, kui kiiruspiirangu märgid tunduvad tobedad või kui nende kehtivuse lõpumärgid on unustatud tee äärde paigutamata. Ja enamasti sõidan ma pigem aeglaselt, kui kiiresti.

Aga, eksimine on inimlik ja ega ma tegelikult ei sõida spidomeetrit jäigalt lubatud kiiruse peal hoides, pigem ikka üldises voolus liikudes. Samas aga, on mul enamasti, sõites omas tempos, see tunne, et minust sõidetakse läbi ja üle. Pole lugu, senini olen hakkama saanud ilma Eesti riiki selles osas toetamata.

Ja nüüd siis võite kujutada ette seda tunnet, mida ma tundsin, kui mu silme ette ilmus rahulikul öötunnil punane number 71, Tallinna linnas, Järvevana tee kiiruskaamera juures. Seda ma ei tea, kas välgusähvatus käis ja sedagi mitte, kas mul nüüd tuleb trahviteadet oodata. Eks muidugi tean ka seda, et piirkiiruse ületamise juures on mõõtevead, millega arvestatakse - spidomeetri eksimused ja muu säärane. Samas on mul justkui kuskilt meeles, et vist see kaamera sugugi trahvide väljakirjutamisega veel ei tegelevat, aga mine tea. Tulevik näitab, mis selles osas siis saab.

Tegelikult aga on selle kirjatüki ajendiks sootuks muu, sest osaliselt on selle punase 71 põhjus mujal. Bussijaama juures haakis ennast mulle sappa üks Opel ja niimoodi, et pikivahest polnud juttugi, kõik see jätkus Filtri teel ja siis veel kõigis nendes ärapööramiskohtades ja kõigis neis kurvides. Eks ma seetõttu pidingi eest ära sõitma, sest mulle sellised tihedalt taga sõitvad autod ei meeldi - on olnud halbu kogemusi, et nad ongi lõpuks tagant sisse sõitnud (eks sellepärast on mul silmad ka tahavaatepeeglis pidevalt, sest tuleb olla valvas). Seda kummalisem, võite isegi aru saada, oli see seik, et nii, kui me Järvevana teele jõudsime, jäi see Opel kaugele maha. Pärast kiiruskaamerat oli ta aga mul sabas tagasi.

See tuletab mulle meelde üht teist olukorda, kui ükskord Tallinna loomaaia ees pidin sügava punase tule alt läbi sõitma, sest minu taga oleva auto juht arvas, et on veel piisavalt aega ristmikult üle sõita. Kui ma oleksin pidurdanud, oleks ta mulle täie lauluga tagant sisse sõitnud.

Sellised olukorrad panevad mind alati mõtlema - mis siis on olulisem, kas seadusega vastuollu minemine või liiklusohutus?

PS Eneselegi üllatuseks ei leidnud ma ennast pärast seda punast 71 värisemas ega muretsemas - kui nii, siis nii, mis seal siis ikka. Ja kuidagi kriminaalselt ma ka ennast ei tundnud...

PPS Minu üldine arvamus kiiruskaameratest on see, et nad on täiesti tobedad ja pigem liiklusohtlikke olukordi loomas. Olen oma silmaga näinud, kuidas "kaamerasse sõitnud" autojuht Tartu-Tallinn maanteel täiesti närviliseks kätte läks ja pärast seda ei suutnud enam adekvaatselt autot juhtida - pendeldas 70-80-kilomeetrise tunnikiiruse vahel, iga kaamera juures kiirust veelgi alla tõmmates. Kas selliseid juhte on meile vaja? Ja kelle või mille jaoks on hea see, et kiiruskaamera ees võetakse kiirus maha, mõnikord ka pidurid blokki lüües, ja siis, kui on teada, et tee on (kiirusemõõtjatest) tühi, gaasipedaal põhja surutakse? Kõik teavad seda, aga sellest ei tehta sugugi välja. Selleks, et liiklus ohutumaks muutuks, on vaja muutust inimeste mõttemaailmas - et inimesed üksteisega arvestaksid ja üksteisest hooliksid, seda aga pole võimalik karistamisega mitte kuidagi saavutada.

PPPS Lugedes pealkirja, et Rootsis astus üks minister purjus peaga sõitmisega vahele jäämise tõttu tagasi, tekkis mul küsimus, et tegelikult peaksid moraalinõuded olema kõrgemad - purjus peaga sõitmise võiks tegemata jätta või siis astuda tagasi ilma, et vahele peaks jääma, ise ta ju teadis, et ta purjus peaga sõitis. Aga seda oleks vist liiga palju tahetud? Tean-tean, ma peaks pidevalt politseile avaldusi tegema iseenda liikluseksimuste kohta...

PPPPS Nädala jagu päevi tagasi olin selleks inimeseks, kes ei lubanud alkoholi tarvitanud inimest rooli. Ja ei lubanud autosse ka rohkem inimesi, kui tehnilises passis ette nähtud, iseäranis arvestades, et teiste hulgas oleks seal olnud lapsi, sel juhul ilma turvavarustuseta sõitmas. Selliste asjadega minu arvates nalja ei tehta...

laupäev, 13. august 2016

Juurte juures

Kuna tuli meelde üks meesolevus, kelle praegusest elust vähe tean ja tahtsin teada, mis ta praegu teeb, siis viis see mu mõtted teistegi peale ja panin internetiotsingusse sisse veel mõned nimed, et saada teada, kuidas nad toimetavad, mida nad teevad. Ja lugesin ja tundsin rahulolu, et kõigil tundub hästi minevat, kõik on tegusad ja toimekad. Iseäranis huvitav oli aga saada aru, et nad kõik on enamasti oma juurte juures - toimetamas oma sünnipaikades või nende lähedal. See tundub mulle kuidagi iseäranis sümpaatne.




PS Mulle ikka meeldib Toomas Lunge hääl, midagi pole teha - rõõm oli teda nädala jagu tagasi elavas ettekandes kuulata! Ja eks Indrek Kalda ja Jaan Söötki ole heade häälte ja sügava-sisuka esituslaadiga...

Peab kirjutama!

Lugesin uudiseid ja pealkirju ja see pani mind ikka korralikult muigama. Kuidas on niimoodi, et suured üleriigilised portaalid kirjutavad täiesti sisutuid uudiseid? Iseäranis kentsakaks on asi läinud praeguse olümpia ja meie sportlaste ja muude tegelaste sealsete toimetustega seoses.

Need uudised, mida olen lugenud, on ikka päris naljakd. See, kui õrnad on ühed tippsportlased, on juba suisa naeruväärne. Vanasti oli suur higi ja pisarad ja vaev, nüüd on asi nii teaduslik ja viimseni välja timmitud, kogu taastumis- ja puhkerežiimiga, et isegi bussi hilinemisest saab uudise teha.

Mulle tuleb aga silme ette aeg, mil sai talvel külmas saalis, kindad käes trenni tehtud ja jääkülma vee all pesemas käidud, sest sooja vett lihtsalt polnud. Nii lihtsalt oli ja selle kõigega sai hakkama, sportlaseks olemine on midagi, mis on andnud elule sellise vaate, et lepid vähesega ega lase ennast häirida viimse luksuse puudumisest - kui seda on, siis naudid, aga muidu mõistad, et saab hakkama ka ilma. Eks neid aegu sai endale meelde tuletatud veel mõned aastad tagasi, kui sai Leedus võistlustel käidud - tuli suur nostalgia peale ja sai siis vanu eksperimente taas läbi proovida, ja ega asjad Lätiski suurt paremad olnud. Ma ei tea, kas meil on selliseid spordisaale veel praegugi? Pole sellistesse juhtunud ja selles mõttes on Eesti elu ikka väga palju edasi läinud.

Teine uudistega seotud teema on see, et jälgitakse kellegi sotsiaalmeedia kontot ja siis vahendatakse seda. Tore on teada, millega inimesed tegelevad, aga selles osas võiks meedias vähemalt mingisugunegi filter peal olla. Või on asi lihtsalt selles, et mina olen niivõrd palju kaugenenud üldisest ilmamelust, et mind see häirib.

Kui nõnda, siis nõnda...

Alguse sai see kõik ühest väikesest asjast, mis katki läks. Nüüd on suund selline, et ime on see, kui mõni asi katki ei lähe. Mina aga mõtlen, et peaks ikka kõik ära parandama, kõik, mis on katki läinud. Aga kas ma jaksan, kui teisest otsast neid lagunevaid asju muudkui juurde tuleb.

Võib-olla on see mõttetu nõiaring - parandad ja läheb jälle katki, parandad, sest muidu ei ole võimalust katki minna egaole ju järgmine kord midagi parandada. Aga kusagil kuklas tiksub ikka tiibeti vanasõna: kui niit katkeb üheksandat korda, siis sõlmi ta kokku ka kümnendal korral.

Kui nõnda, siis nõnda, mis seal siis ikka. Selle teema muusikapalaks on aga:



PS Üllatav on avastada, et ma olen Singer-Vingeri repertuaariga väga hästi kursis. Tervitused siinkohal neuroteaduste doktorile Kaidole, paari kuu tagusele väga meeldivale üllatajale.

neljapäev, 11. august 2016

Tõeline diplomaat

Kunagi kuulsin sellist lugu, et diplomaatidega pidi olema sedasi, et nad vastavad ära kõik need küsimused, mida küsitud pole, ja jätavad vastamata kõik need küsimused, mida küsitud on. Enam-vähem sama lugu on vist ka poliitikutega. Kuidagi tuli see lugu mulle meelde, seoses ühe tänase situatsiooniga. Tegelikult oli lugu sootuks teine ja võiks tõmmata paralleeli sellega, et juriidiliselt oli kõik korrektne.

Lugu ise oli seesugune, et hakkas üks inimene uurima üht osa minu minevikust, et kas see on olnud nii, nagu tema teab. Ja muidugi tahtis ta saada vastust jah või ei. Ta ei tulnud selle pealegi, et peaks oma küsimuse ümber sõnastama. Nõnda saingi talle huvi pakkuvale küsimusele vastata ei ja mitmeid kordi üle korrutada, et see eitav vastus on täiesti korrektne. Ega tema ju teadnud ega ka aimanud, kuivõrd lähedal on ta tõele, aga kuna ta küsis just sellise küsimuse, nagu küsis, siis mina ei arvanud, et ma peaks teemat kuidagi laiendama, ei tundnud selleks mingisugust vajadust.

Võib-olla on mul siiski annet diplomaatiaks ja minu kunagine mõte minna diplomaatide kooli õppima võiks ehk teokski saada?

Ja enam ei usalda...

Eks ole teada eesti vanasõna: narri põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda vastu. Just sellise mõtteni jõudsin ma, kui vaatasin üht järjekordset minu ees lahti keritud draamat. Vaatasin ja mõtlesin ja arutasin. Peamiseks põhjuseks oli siinkohal see, et kas ma usun seda, mis minu silme all (näiliselt) toimub või ei usu ma seda teps mitte. Ja vaatasin iseennast justkui kõrvalt, sest teadsin ju põhjust ka, miks see asi nõnda on, miks see minu sisemine dialoog parajasti aset leiab - selleks oli eelnev kogemus ja see tegigi mind ettevaatlikuks. Nõnda ma siis saingi aru, et ma enam ei usalda, sest usaldust on kuritarvitatud. Samas aga mõtlesin ka seda, et kas see on üldse oluline, mida ma mõtlen või mida ma tunnen või mida oluliseks pean. Suurimaks teemaks muidugi oli see, et ma ei taha lolliks jääda, sealt ka siis see kahtlus ja kõhklus ja mõte, et võib-olla ongi minu osaks loll olla ja et tegelikult pole see minu lolliks olemine (või lolliks tegemine) sugugi suur katastroof.

Ise loll, ise loll, ise loll... Teada-tuntud mantra!

Kas te ise ka usute?

Lugesin, mida mulle kirjutati (ma arvan, et neid, kes sama asja lugesid, on viimasel ajal palju olnud). Lugesin veelkord ja siis mõtlesin: kas te ise ka usute, mida te kirjutate? Vaatasin asjale veelkord otsa, lugesin veel paar lõiku edasi ja siis tegin žesti, mille üle ma sugugi uhke pole. Luulusid võite ajada niisuguseid ja teistsuguseid, aga eks asja sisu ole ikka teada, seda muuta te ei saa.

Selle peale tuleb mulle meelde nädala tagune seik, mil panin inimest imestama selle üle, et iga kord, kui ma oma veebilehitseja kinni panen, kustutatakse kogu sealne ajalugu ära. Harjumuse jõud on suur, aga eks rutiinid ole seesugused. Selles valguses siis toimetasin ka seekord.

Aga, mõtlema paneb see, millise tähe all ja kui läbinähtavalt kõiki asju tänapäeval teha üritatakse - kõik ainult inimese hüvanguks ja heaoluks. Ja ega ma usugi, et nendest sammudest, mis ma tegin, võiks abi olla - eks kuhugi jäävad jäljed ikka maha. Suures plaanis aga vahel pole, vähemalt minu jaoks.

teisipäev, 9. august 2016

Kaasaegne kaisukaru

Oli öö, hulkusin internetiavarustes ringi ja kohtasin teisigi hulkujaid. Ühe sellise hulkuja peale mõeldes kerkis mu silme ette pilt sellest, kuidas nutiseadmega koos voodisse minnakse ja voodis ollakse. Kui selle asja peale veidi pikemalt järele mõtlesin, sain aru, et nutiseadmetest on saanud kaasaegses kaisukarud - need elektroonilised vidinad pakuvad tänapäevainimestele, kummalisel kombel, turvatunnet. Eks seepärast on aina rohkem inimesi nende külge ka aheldatud, ilma ei osata ega saada hakkama.

Aga mis ma siin ikka mõtisklen, endalgi mul on kaisukaru, kellelt tuge ja meelekindlust otsida, pole mina sellisest vajadusest puutumata. Nutiseadmetest aga hoian ennast veel esialgu eemale, arvates teadvat, milliste tagajärgedeni see viib...

esmaspäev, 8. august 2016

Sõbralik žest

Kui inimesed aeg-ajalt kahtlevad selles, kas ümberringi on leida hoolivaid inimesi, siis mina selliste teemadega oma pead eriti ei vaeva - eeldan ja arvan, et inimesed on head ja ilusad.

Võib-olla selle pärast, aga võib-olla ka mingil muul põhjusel juhtus ka täna pajatamisele tulev lugu. Olin just auto ära parkinud ja auto juurest lahkumas, kui minu kõrval jäi seisma üks auto. Roolis olev meesterahvas keris akna alla ja lausus mulle: "Ärge oma autot siia küll jätke, siia ei tohi parkida. Ma olen mitmeid kordi siin trahvi saanud!" Kuigi minu arusaamist mööda olid parkimise märgistus selline, et võis parkida küll, aga ajalise piiranguga, oli minu jaoks vägagi meeldivaks üllatuseks selline väike sõbralik žest, selline hoolivuse ülesnäitamine. Lihtne ja liigutav! Tänasin muidugi meesterahvast ja parkisin oma auto ümber, sest kohti, kuhu autot asetada, oli küll ja veel.

Nii vähe ongi mõnikord vaja, et tuju heaks läheks ja naeratus näole tuleks - olla hoitud, kasvõi lihtsalt ühe juhusliku inimesi poolt.

Tervitused ja head soovid sellele toredale meesterahvale:




Kuklas kumiseb

Mingil ajal oli see mu igapäevane tunnuslaul, kusagil seespool kõlamas. Täna, kui juhtus taaskord üks pilt mu kätte, tuli see mulle taaskord meelde:



Tema teab kõigist kõike...

pühapäev, 7. august 2016

Loomulik autoriteet

See lugu sai alguse juba tükk aega tagasi, kusagil kevadel. Teemaks oli see, et miks minul on autoriteet ja miks inimesed mind usuvad ja usaldavad. See väljendus justkui protest, kuigi ma ise polnud selle peale kunagi mõelnud ega seda ka suurt tähtsustanud, sest ma ei oska sugugi arvata, et mul võiks olla teistele inimestele selline mõju. Aga kui kolmandad osapooled selle juba niimoodi välja tõid, siis pani see mind veidi mõtlema.

Nii see aeg siis kulgenud on ja kusagil kuklas on see küsimus ikka üleval olnud. Aga nüüd sain ma korraga seista silmisti selle enda loomulikuks autoriteediks olemisega. Vanad asjad ja vanad suhted, kus minu loomulik autoriteet tuli sellest, et ma olin vanem ja ilmselt ka hoolitsesin endast nooremate eest, vaatasin, et neil kõik hästi oleks ja et nad lollusi väga palju ei teeks. See autoriteet, tuleb välja, on siiani säilinud, ilma, et ma oleks seda kuidagi kehtestama pidanud, lihtsalt on ja seda järgitakse.

Ja huvitav on see asi, sest eks ma ikka aeg-ajalt kahtlen endas ja oma arusaamades maailmast, aga siiski olen mõnel teisel hetkel täiesti kindel selles, mis on õige ja mis on väär, mida ma teen ja milliseid kompromisse ma kohe mitte mingil juhul pole valmis tegema.

Olles siin mõni nädal tagasi lugenud hulgaliselt juhtimisalast kirjandust, tean väga hästi seda, et kõige tugevam ongi loomulik autoriteet ja selline asi on mulle millegipärast enamasti ikka külge poogitud olnud. Aga ju siin on oma osa ka selles, kuidas mina maailma näen, milliseid põhimõtteid järgin - ikka sõnapidamise ja enda jaoks oluliste inimeste eest hoolt kandmise läbi.

Vajadus kuulatajate järele

Tänane lugu räägib sellest, kuidas ma käisin poes. Vaatasin ringi allahinnatud toidukaupade hulgas, kuna oli plaan toorjuustukooki teha ja kui kohe küpsetama asuda, siis võib ju viimase kuupäevaga kaupa küll võtta - kui juba kuumutatud on, siis säilib paar päeva veel kenasti, kuigi, ma arvan, et toorjuustu puhul võiks ka ilma küpsetamata hakkama saada. Leidsingi vajaliku ja just sel hetkel astus minust mööda üks meesterahvas, kes siis teatas: "Ega praegu sõjaaeg pole!" Ma ei osanudki selle peale vist rohkem reageerida, kui puhkesin naerma. Seepeale ta tõdes veelkord, et pole sõjaaeg, aga elu on justkui selline - süüa ikka midagi pole, sest kuigi pood on kaupa täis, pole raha selle ostmiseks. Naeratasin sellegi peale ja asusin omi asju edasi toimetama, aga sain selle meesterahva endale justkui poekaaslaseks, tolknes veel tükk aega mul sabas ja seletas üsna ohtrasti.

Kui ma seda lugu siis teistele rääkisin ega osanud sellest suurt midagi arvata, oskasid teadjamad kohe tõdeda, et ju lugu oli selles, et inimene leidis endale kuulaja, kellegi, kes täiesti arusaadavalt kuulas, mis tal öelda on ja isegi reageeris sellele.

Mõeldes nüüd pikemalt oma viimase aja kogemuste peale, on see teema ikka ja aina üles tulnud - sellest, kuidas inimestel polegi kedagi, kes neid kuulaks, kes tõsiselt võtaks selle aja ja süveneks ja elaks kaasa. Igaühel on oma asjadega nõnda palju tegemist, et kuidagi ei jaksa kellegi teise asju ka veel enda sisse võtta.

Minule on seda kuulaja rolli ikka palju jagatud ja ju see tuleb mu juurde ikka ja jälle tagasi, sest taaskord leian ennast ühest ja samast olukorrast..

Valitseda maailma!

Üks asi, mis igapäevaelus ikka ja aina silma jääb, on see, et käib võimuvõitlus, pidevalt, inimeste vahel. Eesmärgiks on valitseda maailma, olla kasvõi iseenda maailma valitseja. Enamasti tähendab selline võimuvõitlus muidugi seda, et satutakse kellegi teise territooriumile, tekivad konfliktid teiste inimestega, sest harva oleme vaid iseenda pärusmaal ringi liikumas.

Pikalt olen seda kõike kõrvalt jälginud, aga nüüd tuli see maailma valitsemise vajadus välja ühe minu küsimuse peale. Ja kuulasin ja mõtlesin, kas tõesti ilma ei saa, kas kindlasti peavad asjad olema sedasi, et ilma korraldamise ja valitsejata ei saa midagi toimuda.

Tean-tean, eks ma ise olen ka paras kontrollifriik, aga siiski on nõnda palju neid asju, mille puhul näen, et pole mõtet ja pole vajadust, tühja koha pealt draamat üles tõmmata, õigust ja õiglust taga ajada, maailma valitsema kippuda.

Kõige iroonilisem on see kõrvalpilk, mida nägin selle maailma valitseda soovija tegudest - see, kuidas oma mingite soovide ajel alustatakse asju ja siis teised peavad tagajärgede likvideerimisega tegelema hakkama, sest kui asi kontrolli alt väljub, pole algatajat enam kusagil, teised vaadaku ise, kuidas saavad.

Selline meeleolu siis...

Täna, täiesti ootamatult (või siiski mitte), käis seest läbi see lugu:



Nõndamoodi käis läbi, et sees hakkas kõik keerama (tunne, mida polnud ammu tunda saanud) ja pisarad hakkasid voolama. Justament, tuntud headuses, kui osata leida aega ja võimalust, tunda ja osa saada...

laupäev, 30. juuli 2016

Meeste hirm

Tänase päeva kogemus ütles mulle päris selgesti, et minu näol on tegemist meeste hirmuga. Mida muud ma oskan arvata, kui mulle tuttav meesolevus püüdis minuga suhtlemisest pääseda juba enne, kui me teretanudki olime. Ja kui siis veel paar lauset vahetatud sai, nägin teda kohe mitme tuule poole tüürimas.

Sugugi ei lugenud see, et meesolevuse puhul on tegemist ühe Tallinna suurhaigla osakonnajuhataja-ülemarstiga, mehega, kes ei peaks küll kellegi eest pagema. Vanad vaimud vist kummitavad, mulle tundub, sest ilmselgelt võis põgenemise põhjust otsida minevikust - meesolevuse minevikutegudest või siis sellest, mida ta arvas täna edasi juhtuvat. Aastakümnete tagused asjad, tõesti aastat vast 25 on neist aegadest möödas, aga mõned asjad mõjuvad ja toimivad. Hea, et nüüdki on aru saadud, et polnud (noor)mehe väärilised teod. Mind aga pani see kõik muigama ja veelgi võimsamalt mõjus see, et ma julgelt ja avala naeratusega ligi astusin ja heatahtlikult elu-olu kohta pärisin.

Eks selle oma praeguse tugeva olemisega olen ennegi inimesi jalust rabanud (šokeeritud on mõned neist olnud) - mitte, et minevik oleks unustatud, aga lihtsalt, mul ei ole mitte midagi, mille pärast põdeda, mul on pigem nõnda palju, mille pärast sirge selja ja heatahtliku naeratusega ringi käia, suhelda lahkelt ka nendega, kes mingitel vaid neile endile teadaolevatel põhjustel on mõnedel hetkedel mind halvasti kohelnud. Ja see kõik võib jalad alt ära lüüa küll, olen ma aru saanud. Iseäranis muidugi see, et seda inimest, kes ma kunagi olin, pole vist enam ammu näha olnud - kuigi enamasti endas kahtlev, on mu sisemine kindlus siiski väga tugev.

neljapäev, 28. juuli 2016

Ja läksingi kaasa...

Käidi mulle siin fanaatiliselt peale ühe teemaga. Ja muudkui laoti argumente ette, mina kuulasin ära ja uurisin ja vaatasin ja olin jätkuvalt skeptiline, nõnda, nagu mul ikka kombeks on, mida intensiivsemalt keegi midagi peale surub, seda skeptilisem ma olen. Asi võib muidugi olla ka selles, et ma olen ära rikutud - liiga palju õppinud, liiga palju teadmisi omandanud, pole minust mingit puhast lehte.

Kuid, kuna teema ikka ja aina üles tuli, ka teiste inimeste poolt, siis otsustasin, et püüan siis omal käel asjas selgust saada. Ega siis midagi, võtsin aga käepärased vahendid kasutusele ja omast arust sain päris veenva tulemuse. Saatsin selle tulemuse siis koos juurdekäiva küsimusega teemaalgatajale.

Targemad oskavad juba aimata, mis sellest kõigest sai. Tulemuseks oli ikka ju see, et mulle hakati veelgi intensiivsemalt rääkima mispärast minu eksperimendi tulemust kuidagi arvesse võtta ei saa - ise sealjuures, muuseas, tulemusi vaatamatagi, vaidlemine tuli tühja koha pealt, teiste inimeste ja nende eksperimentide pealt, eelneva materjali põhjal.

Minu jaoks oli aga loo moraal see, et ma poleks pidanud üldse kaasa minema, sest tundub, et tegemist on vaidlemisega vaidlemise pärast, silmaga nähtavate eksperimenditulemustega tutvumiseks pole isegi vaja vaeva näha - suhtumine on selline, et on neid ennegi nähtud ja neil asjadel pole mingit tõeväärtust. Oh, mind, rumalat küll - et läksin sedasi kaasa, kuni mõistsin, et mõistlikkuse ja argumentidega pole sellel puhul midagi peale hakata. Aga vähemalt sain ma nii palju, et ma ise nägin ja sain aru, mis värk on. Teise inimese ümberveenmiseni ma aga ilmselgelt ei küüni...

teisipäev, 26. juuli 2016

Ei oska käituda...

Viimased päevad on pakkunud mulle hulgaliselt mõistmist ja arusaamist, et käituda ma kohe üldse ei oska. Küll teen ma midagi liiga häälekalt, siis jälle võtan sõna nende kohtade peal, kus ei peaks-tohiks, siis jälle teen nalja, mis kohe kuidagi ei sobi.

Kõige selle pealt mõistan ma, et ma olen ikka inimeste keskel olemisest nii võõrdunud, et ei oska ennast üleval pidada. Või ongi siis asi selles, et ma olen ja elan nii, nagu ma tahan, teisi suurt häirimata, aga minu vahetud emotsioonid ja otsesed ütlemised on mõne inimese jaoks lihtsalt liigsed. Siinkohal tuleb meelde tuletada mõne aja tagust lauset, mis mulle öeldi: "Ära mine emotsionaalseks!" - asja iroonia oli seejuures selles, et selleks hetkeks polnud ma veel emotsionaalseks minema hakanudki...

See kõik on nüüd hea kõrvalpilk küll, aga ma ei usu, et ma seetõttu kuidagi teistmoodi nüüd käituma hakkaks või kuidagi teistmoodi olema. Võib-olla on probleem ikka suuresti selles, et enamasti pole mul ühtegi piirajat peal (ja ma ei näe sellisteks asjadeks ka põhjust)...

neljapäev, 21. juuli 2016

Kas siit jooksebki piir?

On olnud asju ja asjaolusid. Selliseid ja teistsuguseid. Juba tükk aega olen ma mõelnud, et mis on reaalne väärtus ja mis on asja sisu ja mis on asja mõte. Praegu on jälle see tunne, et siit vist jookseb piir. Minu mõistmise piir, minu arusaamise piir.

Üksaeg tagasi tegin huvitava järelduse, selle kohta, mis minu elus toimub. Et paremaks inimeseks olemine on liiga raske ja sellega hakkama saamine ei ole sugugi lihtne, minule võimetekohane. Võib-olla läheb asi samasse kapsaaeda selle lausega, mis mulle siin mõni aeg tagasi öeldi: "Sina tahad jah kõike ja kohe ja täiuslikult teha, aga teinekord on olulisemad teised aspektid."

Minu elu, minu arusaamad, minu otsused, minu valikud. Nõnda siis ka kõigil teistel. Ju ma siis olen usaldust kuritarvitanud, ju siis mu enda teod on selleni välja viinud, mis toimub.

Millegipärast tuli pähe see lugulaul:



Eks paistab, mis edasi saab...

On alles kaader!

Sattusin eile üle tüki aja taas Koplisse ja nagu minu puhul ikka, kohe sai lugu ka. Asjatasin omi asju ja vaatasin, kuidas veidi kaugemal, ühe bussi juures, kaks purjakil olemisega meesolevust püüdsid kellegagi rääkida, kellegagi, kes pidi vist bussijuht olema. Juhti aga oma kohal polnud ja nõnda nad siis minu juurde tee leidsidki. Esimene küsimus oli kohe, kas mina olen bussijuht, kas see on minu buss. Mina siis vastu, et ei, see pole minu buss ja ma pole bussijuht. Kui nad veidi lähemale jõudsid, avastasid nad, et ma naisterahvas olen ja siis vabandasid ette ja taha tülitamise pärast.

Jätsin nad siis omi asju ajama ja eemaldusin. Puude vilus seisis üks noormees, kes kohe tõttas tõdema: "On siin ikka kaader liikvel!" Mina ei osanud selle peale muud kosta, kui muiata: "See on ju Kopli!" Muidugi oli tegemist Kopli poolsaare tsiviliseerituma osaga, poolsaare tipu lähedal, ei kakerdanud ma seekord Kopli liinidel, aga elu tuli ise kohale.

See lugu pani mind veidi mõtlema. Esmalt muidugi selle peale, kuidas vene mehed, kes need kaks purjakil meesolevust olid, võivad käia keset päeva keset tänavat viinapudel käes. Teiseks muidugi see, kuidas nad ikkagi viisakalt vabandasid mu ees, tülitamise pärast. Kolmandaks ka see, et praeguses muututnud ilmaeluolus ei tea ega oskagi enam kuidagi olla, et kedagi ei riivaks, kellelegi varba peale ei astuks - minul õnnestus olukord kuidagi niimoodi lahendada, et nad veidi taltusid. Lõppkokkuvõttes aga tänan õnne, et meesolevuste agressiivsus, mida nad bussijuhi otsimisel üles näitasid, taandus minu naiseks olemise ees. Mõnes teises kultuuriruumis oleks asi läinud arvatavasti teisiti, mõnede teiste meesolevuste puhul oleks kõik lõppenud sootuks teistmoodi. 

Kurjuse mõju?

Põletasin eile ära ühe kirja. Kirja, mis pärines aastate tagant. Kirja, millega oli tahetud mulle haiget teha. Kirja, mida olin alles hoidnud selleks, et mõnikord endale meelde tuletada ühte oma suurt elumängu, etendust, mille ise korraldasin ja millega suutsin kaardid segamini paisata. Kirja, millega mulle taheti kurja teha, aga mille võttis mind hoopis muigama - kui ikka iseendas kindel olla, ega siis suuda miski inimest kõigutada.

Ja kui see kiri siis põles, avastasin üllatusega, et see põleb rohelise leegiga. Mitte punase või oranži või sinise leegiga, vaid just rohelisega. Selle peale hakkasin mõtlema, et kas see oli see kurjus, mis oli selle kirja sisse pandud, mis tule läbi sellise värvi omandas. Vaatasin ja mõtlesin, selle peale, millist kurja võib üks inimene teha, et isegi aastaid hiljem on tema kirjutatud ridadest õhkuv värv teistsugune.

Nüüd siis on see kiri läinud ja sõnad sellega koos. Ehk muudab see minu elus nüüd midagi, annab uut jõudu ja uut vabadust.

neljapäev, 14. juuli 2016

Ainult kaks varianti...

Kas see või teine, mitte midagi muud. Kuidas võivad arusaamad elust ja asjadest olla sellised, et elus on vaid kaks varianti, mida teha, millega tegeleda? Rohkem variante lihtsalt pole olemas. Aga kui minu elus on mitmeid variante veel, siis mis nende asjadega peale hakata. Jätta nad kõrvale, ignoreerida neid lihtsalt?

Tegelikult taandub kõik ikkagi sellele, et mu meelerahu sai kõigutatud. Vaatamata sellele, et polnud isegi teemat, millest ennast kõigutada lasta. Aga kummalisel kombel ei sobinud minu vastu: "Ma ei oska veel midagi öelda!"