Tänane lugu räägib sellest, kuidas ma käisin poes. Vaatasin ringi allahinnatud toidukaupade hulgas, kuna oli plaan toorjuustukooki teha ja kui kohe küpsetama asuda, siis võib ju viimase kuupäevaga kaupa küll võtta - kui juba kuumutatud on, siis säilib paar päeva veel kenasti, kuigi, ma arvan, et toorjuustu puhul võiks ka ilma küpsetamata hakkama saada. Leidsingi vajaliku ja just sel hetkel astus minust mööda üks meesterahvas, kes siis teatas: "Ega praegu sõjaaeg pole!" Ma ei osanudki selle peale vist rohkem reageerida, kui puhkesin naerma. Seepeale ta tõdes veelkord, et pole sõjaaeg, aga elu on justkui selline - süüa ikka midagi pole, sest kuigi pood on kaupa täis, pole raha selle ostmiseks. Naeratasin sellegi peale ja asusin omi asju edasi toimetama, aga sain selle meesterahva endale justkui poekaaslaseks, tolknes veel tükk aega mul sabas ja seletas üsna ohtrasti.
Kui ma seda lugu siis teistele rääkisin ega osanud sellest suurt midagi arvata, oskasid teadjamad kohe tõdeda, et ju lugu oli selles, et inimene leidis endale kuulaja, kellegi, kes täiesti arusaadavalt kuulas, mis tal öelda on ja isegi reageeris sellele.
Mõeldes nüüd pikemalt oma viimase aja kogemuste peale, on see teema ikka ja aina üles tulnud - sellest, kuidas inimestel polegi kedagi, kes neid kuulaks, kes tõsiselt võtaks selle aja ja süveneks ja elaks kaasa. Igaühel on oma asjadega nõnda palju tegemist, et kuidagi ei jaksa kellegi teise asju ka veel enda sisse võtta.
Minule on seda kuulaja rolli ikka palju jagatud ja ju see tuleb mu juurde ikka ja jälle tagasi, sest taaskord leian ennast ühest ja samast olukorrast..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar