See lugu sai alguse juba tükk aega tagasi, kusagil kevadel. Teemaks oli see, et miks minul on autoriteet ja miks inimesed mind usuvad ja usaldavad. See väljendus justkui protest, kuigi ma ise polnud selle peale kunagi mõelnud ega seda ka suurt tähtsustanud, sest ma ei oska sugugi arvata, et mul võiks olla teistele inimestele selline mõju. Aga kui kolmandad osapooled selle juba niimoodi välja tõid, siis pani see mind veidi mõtlema.
Nii see aeg siis kulgenud on ja kusagil kuklas on see küsimus ikka üleval olnud. Aga nüüd sain ma korraga seista silmisti selle enda loomulikuks autoriteediks olemisega. Vanad asjad ja vanad suhted, kus minu loomulik autoriteet tuli sellest, et ma olin vanem ja ilmselt ka hoolitsesin endast nooremate eest, vaatasin, et neil kõik hästi oleks ja et nad lollusi väga palju ei teeks. See autoriteet, tuleb välja, on siiani säilinud, ilma, et ma oleks seda kuidagi kehtestama pidanud, lihtsalt on ja seda järgitakse.
Ja huvitav on see asi, sest eks ma ikka aeg-ajalt kahtlen endas ja oma arusaamades maailmast, aga siiski olen mõnel teisel hetkel täiesti kindel selles, mis on õige ja mis on väär, mida ma teen ja milliseid kompromisse ma kohe mitte mingil juhul pole valmis tegema.
Olles siin mõni nädal tagasi lugenud hulgaliselt juhtimisalast kirjandust, tean väga hästi seda, et kõige tugevam ongi loomulik autoriteet ja selline asi on mulle millegipärast enamasti ikka külge poogitud olnud. Aga ju siin on oma osa ka selles, kuidas mina maailma näen, milliseid põhimõtteid järgin - ikka sõnapidamise ja enda jaoks oluliste inimeste eest hoolt kandmise läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar