Kunagi kuulsin sellist lugu, et diplomaatidega pidi olema sedasi, et nad vastavad ära kõik need küsimused, mida küsitud pole, ja jätavad vastamata kõik need küsimused, mida küsitud on. Enam-vähem sama lugu on vist ka poliitikutega. Kuidagi tuli see lugu mulle meelde, seoses ühe tänase situatsiooniga. Tegelikult oli lugu sootuks teine ja võiks tõmmata paralleeli sellega, et juriidiliselt oli kõik korrektne.
Lugu ise oli seesugune, et hakkas üks inimene uurima üht osa minu minevikust, et kas see on olnud nii, nagu tema teab. Ja muidugi tahtis ta saada vastust jah või ei. Ta ei tulnud selle pealegi, et peaks oma küsimuse ümber sõnastama. Nõnda saingi talle huvi pakkuvale küsimusele vastata ei ja mitmeid kordi üle korrutada, et see eitav vastus on täiesti korrektne. Ega tema ju teadnud ega ka aimanud, kuivõrd lähedal on ta tõele, aga kuna ta küsis just sellise küsimuse, nagu küsis, siis mina ei arvanud, et ma peaks teemat kuidagi laiendama, ei tundnud selleks mingisugust vajadust.
Võib-olla on mul siiski annet diplomaatiaks ja minu kunagine mõte minna diplomaatide kooli õppima võiks ehk teokski saada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar