Muigama paneb elu ikka. Seisad, oled omaarvates omaette, läheneb inimene, täiesti tundmatu ja siis ütleb ta: "Tere!" Kas oli põhjuseks aeg või oli põhjuseks keskkond, seda ma ei tea, aga kuidagi kentsakas oli see terede saamise koht. Erinevad keeled, erinevad inimesed, aga koht oli sama.
Ju ma siis seisin selle koha peal sellisena, et mind lihtsalt tuli teretada. Aga, püüdes õppida kaasaegsetest kommetest, tean, et ei tohi inimestega väga kontakti astuda. Just mõned päevad tagasi sain aru, et ma olen ikka liiga avatud ja suhtlen inimestega, kui nemad minuga suhelda tahavad. Ja arutlen siin omaette, et miks mina ei oska neid ignoreerida, neist mööda käia. Oleks ju pagana lihtne, olen näinud, kuidas teised seda teevad. Kas mul on mingi sisemine viisakus, mis nõuab, et kui minuga räägitakse, ma ka vastan?
Aga loo moraaliks võiks ju olla see, et see juhuslik teretamine tõi ikka naeratuse näole küll!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar