Alguse sai see kõik ühest väikesest asjast, mis katki läks. Nüüd on suund selline, et ime on see, kui mõni asi katki ei lähe. Mina aga mõtlen, et peaks ikka kõik ära parandama, kõik, mis on katki läinud. Aga kas ma jaksan, kui teisest otsast neid lagunevaid asju muudkui juurde tuleb.
Võib-olla on see mõttetu nõiaring - parandad ja läheb jälle katki, parandad, sest muidu ei ole võimalust katki minna egaole ju järgmine kord midagi parandada. Aga kusagil kuklas tiksub ikka tiibeti vanasõna: kui niit katkeb üheksandat korda, siis sõlmi ta kokku ka kümnendal korral.
Kui nõnda, siis nõnda, mis seal siis ikka. Selle teema muusikapalaks on aga:
PS Üllatav on avastada, et ma olen Singer-Vingeri repertuaariga väga hästi kursis. Tervitused siinkohal neuroteaduste doktorile Kaidole, paari kuu tagusele väga meeldivale üllatajale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar