Reede, 31. märts 2017

Uni nagu film

Tänane öö pakkus mulle huvitava une. Sellise, kus toimus see, mida me nüüd juba peaaegu igapäevaselt lehest lugeda saame - keegi kuskil ründab mitmeid inimesi korraga, tekitades kaose ja hävingu. Minu unenäos oli lugu siis selline, et see hõlmas endas masinaid ja plahvatusi ja vigastatud ja veriseid inimesi. See kõik oli nõnda seni, kuni kaamerasilm neid filmis. Siis, kui salvestamine lõpetati, tõusid inimesed tervena püsti, kuigi katki tehtud asjad jäid ikkagi katki.

Selle peale nüüd siis mõtlengi, et huvitav, kas minu uni on ajendatud vandenõuteoreetikute teadmisest, et sellised kaoseaktsioonid on mõnikord lavastatud, mingite uudiste puhul pole neid kohti, kus asjad aset leiavad, isegi olemas, neis osalenud inimestest rääkimata.

Muidugi võib sellel kõigel olla veel üks põhjus - üks eilne kõva pauk selle hetkel, kui ma ühe ukse kaudu ruumi sisenesin. See võis ju samamoodi olla põhjuseks, et aju selliseid seoses looma asus.

Igal juhul, selline filmilik uni...

Esmaspäev, 27. märts 2017

Kahe mehega liiva sees hullamas

Hakkasin oma eilse päeva sündmiste peale tagasi mõtlema ja arutlesin, et kas juhtus ka midagi seesugust, millest võiks kirjutada. Esialgu arvasin, et ei juhtunud ju midagi erakordset, kõik tundus olevat justkui tavaline, aga siis meenus mulle üks seiklus, millest osa sain. Ja muidugi, mõtlesin ka selle peale, et ajakirjanduslik pealkiri peab sellel lool ka ikka olema. Nõnda siis saigi selle kirjatüki pealkirjaks: "Kahe mehega liiva sees hullamas!"

Lugu ise sai alguse sellest, et tänaseks ja homseks lubati virmalisi ja ma nüüd viimaks ikka mõtlesin, et tahaks neid korralikult pildi peale saada või vähemalt selleteemalisi katsetusi teha. Ja kuna eile lubas selget ööd, siis sai hangitud statiiv ja uuritud vajalikke fotoaparaadi seadistusi ja kui siis õhtupimedus kätte jõudma hakkas, ennast tähti pildistama sätitud.

Tee pealt oli vaja midagi söödavat ka hankida ja seetõttu sattusin ühe tuttavaga kokku, kes kuuldes, mis mul plaanis on, hakkas kahtlustama, et mis ma hull, keset pimedust ikka kuhugi metsa ronin, et ju see plaan ikka mõnda meesterahvast hõlmab - kui ühe küsimuse peale vastasin, et kui süda soe, ei siis külm hakka. Eks pärast selgus, et sõnaski mu käigu justkui ära, kuigi esialgu mul küll ühtegi metsameest mõttes ei mõlkunud.

Nõnda ma siis ennast õhtupimedus suures üksinduses siis metsa teele seadsingi, sain tähistaeva kaadridki kätte, kuid metsas oli ikka nii pime, et mõtlesin, et vahetaks veidi asukohta ja läheks prooviks linna öist panoraami ka pildistada. Mõeldud-tehtud, uus asukoht välja valitud ja sinna liigutudki.

Jõuan mina kohale ja pakin aga oma asjad lahti, sean kaamera statiivi peale ja pildistan. Silmanurgast aga näen, et sealsamas, minust mõnikümmend meetrit eemal, rannas, askeldavad kaks meesterahvast, autoga on nad kuidagi kahtlaselt kaugele sõitnud ja muudkui teevad mingeid harjutusi liiva kaevamise ja autoga toimetamise näol.

Esmalt ma muidugi ei sekkunud, sest kui mehed on otsustanud mingeid liivamänge mängida, siis las nad olla, aga kui nad juba pikemalt asjatanud olid, siis mõtlesin, et lähen siis uurin elu. Tuli välja, et olid enda auto liiva sisse kinni sõitnud ja autot sealt välja saada polnud enam sugugi nii lihtne, auto alla tuli leida vajaliku suurusega kivid, et rattad liiva sees lihtsalt niisama ringi ei käiks ja eks siis nõnda jupp jupi haaval seda autot sealt liiva seest välja toimetatigi. Kuna minul aega oli ja neil veidi lisajõudu ka vaja, siis asusin lükkamise teemal tegutsema.

Mõningate kaevamis- ja lükkamistsüklite järel sai auto viimaks liivast välja ja viimane tsükkel oli selline, et kukkusime koos selle meesterahvaga, kellega autot lükkasime, liiva sisse pikali. Selle kõige vahele ohtrasti liiva sees askeldamist, mille peale mina muigasin, et nad valisid küll väga veidra aja ja koha, kus liivalosside ehitamist katsetada.

Nõnda saigi see lugu sellise ajakirjandusliku pealkirja - öine seiklus, suures pimedas, oli ikka paras huumor küll. Eks mehed ise said ka aru, et see asi neil väheke rumalasti välja kukkus, aga arusaadav on ju see, et oli tahtmine merele lähedale saada ja muidugi mängis oma osa ka see tõsiasi, et tegemist oli nende jaoks tundmatu kandiga. Mina aga sattusin täiesti ootamatult kahe võõra mehega liiva sisse hullama, võimas meremüha ja tuulekoha ning tähti täis taevas taustaks - kui nüüd veel veidi vinti üle keerata.

Laupäev, 25. märts 2017

Stressivaba elu

Täna sattusin liikluskeerises sellisesse olukorda, kus iga järgmise ristmiku juures oli terve rida närvilisi autojuhte ja kõik väljendasid oma närvilisust ka signaaliandmisega. Vaadates ja kuulates seda kõike, tõdesin omaette, et näed, nii palju närvilisi autojuhte.

Ja otse loomulikult hakkasin kohe mõtlema ka selle peale, et kas minagi olen selline närviline autojuht või et kas mul on mingeid asju, mis mind praegu endast välja viiksid, et ma peaksin seda kõike liikluses välja elama.

Mõtlesin, mis ma mõtlesin, jõudsin järeldusele, et ma olen praegu ikka igati rahulik autojuht ja mul on suhteliselt stressivaba elu - see, et on igapäevased teravaid ja vähem teravaid kokkupuuteid teiste inimestega, on üks asi, aga suures plaanis on mul elu igasugustest segajatest vaba, ükski mure pole mu juurde teed leidnud või ennast niimoodi mu sisse istutanud, et ma tema pärast stressama peaks.

Võib-olla on üksjagu abi ka sellest, et kui mingi teema hakkabki ennast üles kerima, siis vaatan asjale rahulikult otsa, tunnistan, et olen mõne koha peal eksinud ja mõtlen, kuidas saaks paremini, kuidas saaksin edaspidi selliseid olukordi vältida. Kõik see vist ongi nii eluterve suhtumise allikas, et mingit stressi mul küll pole.

Ja viimaste päevade sündmuste taustal olen endale ka liikluses toimetamiseks võtnud täiesti uue baasi - olla erakordselt tähelepanelik ja hooliv kõigi vastu (mitte, et ma seda seni poleks teinud, aga tähelepanu on vahel ikka hajunud) ning võtta aega, kiiret pole ju kuhugi!

Reede, 24. märts 2017

Elu oma mitmekesisuses

Eile sain taaskord ühe komplimendi osaliseks ja kui ma lugesin neid sõnu, et ma olevat sõbralik ja lahke ühes oma praeguses rollis, siis hakkasin ma selle peale mõtlema. Et mina küll ei kujutaks seda kuidagi teistmoodi ette, et selles praegu kõne all olevas rollis saan ma ju ise valida selle, missugune ma olen ja kõige loomulikum on mul ju olla mina ise?

Ja muidugi läksin ma siis ajas tagasi, kui olin sootuks teistsuguses rollis, kus ma oleks ka tahtnud enamasti olla sõbralik ja lahke ja eks ma mõnikord olingi, aga rolli peamine sõnum oli selline, et oli vajadus olla kuri ja nõudlik ja järeleandmatu. See oli roll, kus ma ennast hästi ei tundnud ja eks seetõttu tuli mul ka sellest rollist lahkuda, sest mina olen ikka oma sisetunnet usaldanud ja kuna olen enda peamise eesmärgina siin elus ikka näinud abivalmis ja sõbralik olla, siis astusin ainsa võimaliku sammu - rollist välja ja teistsuguse elu juurde.

Tulemus on nüüd siis näha - olen jõudnud iseenda juurde tagasi ja ka ise oluliselt enam rahul sellega, kuidas ja mismoodi ma olla saan. Aga jah, vaadates oma elule otsa, on elu ikka väga mitmekesine ja pakub iseendale ja oma toimetustelegi huvitavaid vaateid.

Neljapäev, 23. märts 2017

Milles peitub erilisus?

Vaatan imeliste helesiniste randade pilte ja mõtlen, et minul pole seda kõike vaja, vähemalt sel moel, et ma tahaks sel eesmärgil kaugele maale rännata või et ma isegi unistaks millestki seesugusest. Loomulikult mõistan neid inimesi, kes unistavad kaugetest maadest ja on õnnelikud, kui nad oma unistused teoks teha saavad.

Selle kõige valguses hakkasin mõtlema selle peale, et ma ju tegelikult olen ise ka vaimustuses sellistest vaatepiltidest, aga selle asja juures on määravaks sootuks teine tegur - näha neid vaatepilte siin, Eestis. See on minu jaoks eriline, see on see, mis minu silmisse sära toob ja meele rõõmsaks teeb. Iseäranis, kui need asjad leiavad aset täiesti ootamatutel hetkedel - hele-helesinine meri nt kärekülmal talvepäeval.

Ja pole siis selle kõige peale imestada, et kauged maad mind väga ei tõmba, et mulle meeldib Eestis elada ja olla, tööd teha ja puhata. Meil siin on rikkust ja ilu meeletult palju, ole vaid hea ja võta ja naudi, eks selleks peab omajagu mõistmist ka olema, aga see tuleb, aegamisi, aga tuleb.

Praegu, Eesti suurmeeste mineku aegu, tundsin ma korraga, et ma tahaks osa saada ühe Eesti suurmehe tegemistest ja toimetamistest, kuulata teda kõnelemas, mõtisklemas, vaikimas - mees, keda silma pean, on Fred Jüssi. Otsisin internetiavarused läbi ja leidsin, et praegune ainus võimalus avaneks alles juunikuus. Panin selle endale kuklasse kirja, loodetavasti püsib ta seal, sest erilisi hetki tuleb kogeda, erilistest inimestest osa saada. 



Ja suures plaanis olen minagi nii Fred Jüssi kui ka, tuleb välja, Lembit Ulfsakiga samal soonel - alati kevadet ootamas. Nüüd on taaskord üks kevad ukse ees ja südame sees ja see on hea tunne - hetk märgata ja kogeda erilisust, lihtsalt sellisena, nagu ta on! Eks nõnda peab see olema ka kõigi nendega, kes meid ümbritsevad - kuniks neid on, nende erilisust tähele panna ja ära märkida.

Meelelahutaja

Kuigi seda kõike võib nimetada ka teisiti, tunnen ikka ja aina, et minu ülesandeks on meelt lahutada, ikka ja aina tundide kaupa. Lihtne on nendega, kes on minuga samal lainel. Teistega, kellel kõik muu peas keerleb, on keerulisem. Aga, ma püüan hakkama saada ja kõike seda mitte liiga tõsiselt võtta. Ka seda, et mul tuleb meelelahutajana tasemel olla.

Ja eks ma mõnel hetkel astun kõrvale, kui saan aru, et meelt saab lahutada ka ilma minuta, et on olemas oma plaanid ja mõtted ja need tehakse siis teoks. Sellisel puhul lasen ma asjadel omasoodu minna.

Täna saab olema see päev, kus ma ühe oma "meelelahutusprogrammi" plaanin sisse juhatada vabandusega - sest ma olen olnud liiga tormakas ega ole oodanud, et saadaks aru ja taibataks ja mõistetaks. See on ju kohane põhjus vabandamiseks, ma arvan.

Eks paistab, mis sellest kõigest saab ja kas ma saan ja oskan ja suudan. Mõnel hetkel tundub, et jaks saab otsa, aga siis tuleb ennast nö algasendisse tagasi seada ja otsast alustada. Miskit pole teha, elu on selline!

Pühapäev, 19. märts 2017

Naistemagnet?

Seda tõsiasja, et alkoholisõbrad tantsupõrandal tee mu juurde leiavad, olen ma juba ammu tähele pannud. Ega eilnegi õhtu selles osas suurt teistmoodi olnud. Kuid siiski, oli üks teine joon, mida eilsest õhtust välja võib tuua - mulle lõid külge (muuhulgas ka) naisterahvad. See on midagi sootuks uut ja teistsugust. Ja kuigi mulle on alati mehed väga meeldinud ja ma olen selle tunde ja arusaamise järgi elanud ka, nõnda eilselgi õhtul, siis sellised suundumused toovad sootuks teistsuguseid mõtteid pähe...

Ühe avarii kroonika

Ikka on ju nii, et vaatame oma elule tagasi ja hakkame, enamasti tagantjärele, mingeid seoseid looma. Nõnda siis minagi, pärast seda, kui pauk käinud oli ja (õnneks ainult) jupid taga olid, võtsin selle loo tagurpidi lahti.

Kuigi tegemist oli laupäeva ööga vastu pühapäeva, võiks selle avarii kroonika alguseks lugeda teisipäevast päeva, kui sai käidud sõidukoolitust tegemas ja kui see siis tehtud oli ja ma oleksin tahtnud sellele punkti panna, omandatud teadmisi ja oskusi omapäi proovida, lausuti mulle: "Püüa nädalavahetus üle elada, siis vaatame edasi!"

Järgmine stseen minu silme ees on arvukad kokkukorjatud avariisalvestised, Venemaa avarustest, sellest, kuidas inimesed autoroolis vist üldse ei mõtle ega vaata ümberringi, elavad mingis täiesti omas maailmas.

Siis mina, seismas tööriistakohver näpus ja ootamas, kuni asjade laadimisega ühele poole saadakse ja siis see mulle suunatud repliik: "Sa seisad sellega nagu veterinaar või velsker!"

Ja siis see rallimine ja auto testimine, kuna kiilakas oli maas ja peagi pidi linn seljataha jääma ja maantee ees laiuma.

Viimaseks avariieelseks tähenduslikuks ütluseks repliik juhi suust: "Pange kõik turvavööd kinni, ma ei taha, et te mulle selga pudenema hakkaksite!" Tagantjärele muidugi ei mäleta enam, kas see oli mõned minutid varem või vahetult enne pauku, aga peagi hakkas see pudenemise protsess pihta küll.

Kui nüüd selle kõige peale tagasi vaadata, siis tundub, justkui olekski see asi siis õhus olnud, sõnadega loodud olukord või võimalus.

Avarii järel tundsin mina ennast suuresti kõrvalseisjana, kogu selle järgnenud protsessi juures - midagi ma teha ei osanud, mingit nõu anda (ahjaa, ainus asjalik nõu oli see, et 112 on ainus number, mis meil nüüd alles on jäänud, kuhu sellistel puhkudel helistada), millegagi abiks olla. Muidu aga seisin ja püüdsin mitte ees olla. Ja miljon mõtet käis peast läbi. Alates siis sellest teise auto juhi tervislikust seisundist kuni selleni, et mis nüüd siis edasi saab, imetlesin kõrvalt seda, kuivõrd rahulikud olid kõik inimesed ja kuivõrd otsusekindlalt ja eesmärgipäraselt toimetati. Endal mul muidugi käis mitu halba tunnet seest ka läbi - esmalt muidugi šokk, siis juba igasugused sellised mõtted, et ma ootan hommikut ja siis lähen hoopis rongiga.

Kusagil seal kõige keskel tekkis ka see küsimus, et mitu avariid on ühele inimesele ette nähtud - minule, ma olen aru saanud, neid ikka jagatakse. Eks tuli ka selliseid mõtteid, mis olid seotud sellega, et ju siis meid hoiti millegi hullema eest. Või siis sellised mõtted, et tegelikult oli tegemist ju väga õnneliku õnnetusega ja tugev masin päästis väga palju. Ja et võib-olla tuleb seda kõike võtta ikkagi kui meeldetuletust - et ela ja naudi ja rõõmusta ja ole, kuniks on, iial ei või teada, millal enam ei ole.

Ikka viin...

Vaadates enda ümber ringi ja kuulates inimeste lugusid, on laulusalm ikka ja enamasti ikka elust maha kirjutatud:



Kuigi jah, minu jaoks tundub see veidi radikaalne, minna laupäevaõhtul kõrtsi ja võtta pudel viina kamba peale. Aga arvestades kohta, kus need eluhetked aset leidsid, on ju kõik õige - Raimond Valgre kuju vaid mõnikümmend meetrit eemal, aeg on edasi läinud, elu oma põhiolemuselt ikka samasugune. Eks see elu ongi selline ja eks ikka viin aitab üle, asjadest ja olukordadest, Eesti elus vähemalt, olen ma aru saanud. Seda siis nii minevikus kui ka tänapäeval. Ja pole siis sugugi imestada, et viinateemalisi laulegi tuleb probleemideta pähe mitmeid.

Terviseks!

Ja keda petetakse sellega, et arvatakse, justkui hakkaks Eesti inimene aktsiisi tõustes vähem jooma? Joomine oli, on ja jääb. Kahjuks või õnneks on see kõige odavamalt ja lihtsamini kättesaadav lõõgastusvahend, mis annab hetkeks lohutust ja hõlpu, olgu järgmisel päeval nii paha olla, kui tahes. Ja mugavus on selle asja nimi ka - selle asemel, et midagi oma elus muuta ja teha teistmoodi, on ju nii lihtne pudel/klaas haarata ja leevendust kõrist alla kallata - vähemalt mõneks ajaks on mured ja probleemid unustatud.

Reede, 17. märts 2017

Miks Sa mind ei näe?

Ma olen selle küsimuse peale ikka tükk aega mõelnud, Sullegi ühe versiooni omapoolsest vastusest andnud, mõelnud seda asja nii endale soodsas suunas kui ka selliselt, et see justkui ei puudutakski mind. Aga tänahommikune vastus sellele küsimusele peitub selles laulus:



Ma tean, et see esialgne instinktki oli seotud sellega, et oli kõik ja otse ja südamega.

Ja tänahommikune helge hetk oli mälestuspilt minu silme ees, kus kaks hullavat inimest teineteise paljastel varvastel talluvad, sest oli suvi ja oli soe ja olime paljajalu ja just niimoodi oli lõbus... Siinkohal murdub minu süda - kuivõrd hooliv ja hell ja tähelepanelik võib olla üks mees - , sest kõik see ime ja imelisus on kadunud aegade taha. Ja nii raske on selliste sügavate jälgede järel edasi minna, mis siis, et mõistus ütleb, et peab. Võib-olla ma ühel päeval suudan ja oskan ja saan, praegu ikkagi veel mitte.

Ma võin ju vabalt rääkida sellest, et võiks kuhugi öösel lantima minna (nagu näiteks repliik ühest eilsest jutuajamisest, kui minu öiste plaanide kohta päriti) või oma peas mõlgutada mõtteid, et tegemist on hea lantimiskohaga (mõte nädalataguselt alkoholisõpradega üleujutatud ristlusturismilaeva reisilt), aga ma tean, et ma tegelikult ei tee seda, sest kui mu süda on ühe inimese juures, siis teistel polegi võimalust. Ja lollimängimises pole ma kunagi tugev olnud.

Ja eks ma saan aru, et tegelikult tuleb suurem osa minu "probleemidest" ikkagi sellest, et mehed minu juurde joogise peaga tulevad, mina aga alati kaine olen ja nõnda on meie mõttemaailmad ja nende selgus ja arusaamad, piiride tunnetamine ja nendest üle minemine oluliselt erinevatel tasemetel. Lisaks muidugi ka seesama puuduv oskus lolli mängida, mis peaks justkui naiseks olemisega kaasas käima, aga mis mulle iseäranis vastu hakkab.

Eks ma mõnel hetkel ikka mõtlen, kuulates, kuidas kõigil naistel on kas mehed või elukaaslased, et kuidas siis mina ikka niimoodi üksi ilmas ringi hulgun, kus on siis see minu kaaslane, keegi, kes tuleb ja minuga kokku klapib ja tahab olla ja tahab jääda, keegi, kes tahab mind hoida ja hellitada? Mis viib mind tagasi selle esialgse küsimuse juurde - Sinus on need omadused olemas ja mõnel harval hetkel oled Sa olnud SEE MEES minu jaoks, aga küsimus, mille Sa isegi oled küsinud, on: miks Sa MIND ei näe?

Pühapäev, 12. märts 2017

Palun, tehke midagi!

Terve hommikupoolik kulus selle peale - et pilte läbi vaadata ja neid vajalikul määral töödelda ja siis avaldada. Tunnid muudkui kulusid ja tegelikult oli see kvaliteetaeg, elades veelkord läbi neid erakordseid hetki, mis veedetud said.

Kuid, kusagil seal, kus piltide numeratsioonis jäi juba tähestikust väheks, tekkis see mõte: "Palun, tehke midagi!" Mõte selle kõige taga oli aga seesugune, et võiks olla keegi, kes mul kaamera käest ära võtaks ja peataks selle pilditegemise tuhina. Või mis seal siis ikka, kui pilditegemise tuhin tuleb peale, lase aga käia, kaameras on 250 pildi jagu ruumi, rohkem lihtsalt ei saa (olgu-olgu, teiste parameetritega saaks oluliselt rohkem, aga siis pole pärast nii palju võimalusi teha täiendusi, parandusi, korrektsiooni) ja teiseks piiranguks on muidugi see, et aku võib ka ühel hetke tühjaks saada. Hämmastaval kombel olen aga õppinud nende ressursside piires päris kenasti toimetama - pildid saavad tehtud ja aku peab vastu. Ruumi jääb ülegi ja aku kestab kauem, kui fotosessioon. Ja ometi ei tunne ma, et ma kuidagi eriti säästlik oleks selle kõige valguses - ikka lasen usinasti kätel käia ja kaamera suristab päris korralikult. Aga piirangut oleks vaja peale, sest keegi, ma ise kõige vähem, ei jaksa neid pilte ära vaadata.

Aga, ega ma ei õpi sugugi, tänanegi õhtu möödus piltitegemise tähe all, sinna kõrvale muidugi ka udu-uuringud. Kuigi mõnel juhul võiks sellise märksõna alla liigitada teadusartiklid, mida lugeda saab, siis täna tegelesin sõna otseses mõttes udu uurimise ja ootamise ja jälgimisega. Laius teine üle veteväljade ja lõpuks, umbes kolmeveerand
tunnise ootamise järel, olin ise ka udu sisse mähitud - kõik käis tasahilju ja vaikselt, nagu udule kohane. Udust oli aga võimalik välja liikuda, sest merest eemal, kesklinnas ja linna teises servas, polnud päikeseloojangujärgsel ajal udust mitte mingisugust jälge.

Mõnikord tulevad head mõtted!

Kuna mu nädalavahetuse plaanid segi löödi, siis tuli leida alternatiive oma kõige peamisele plaanile - merele minna! Tükk aega olin juba vaadanud nii laevade sõidugraafikuid kui ka hindu ja mitte kuidagi ei osanud ära otsustada, et kuidas seda asja siis ajama peaks, millised reisid peaks valima, et saada maksimaalselt hea tulemus.

Kui jõudis kätte laupäeva hommik ja kui veelkord graafikutele otsa vaatasin, sinna kõrvale veel ilmaennustust ja pilveradari piltigi, siis hakkas mu peas idanema mõte, et peaks tegema vähe pikema merereisi, kui esialgu plaanisin. Esialgne mõte oli mul reis teha päikeseloojangu ajal, aga vaatasin, et piletihinnad sellisel juhul oleksid veid kallimad. See poleks mind suurt heidatanudki ja juba olin selle mõtte vist päris selgeks ja valmiski mõelnud, kui korraga tekkis hoopis üks teine mõte - mis oleks, kui läheks hoopis päevasel ajal merele ja teeks ühe merereisiotsa hoopis aeglase laevaga.

Lõppkokkuvõttes see asi siis selliseks kujuneski - et ikka aeglase laevaga Helsingisse, väike söögi-, jalutus- ja päikeseloojangupiltide tegemise paus Helsingis ja siis tagasi Tallinnasse kiire laevaga.

Ja kogu selle reisi vältel mõtlesin, et küll on hea, kui mõnikord ikka head mõtted tulevad.

Tallinnas oli varane pärastlõuna pilves, aga peagi saime pilveserva alt välja ja oligi meretee ja taevalaotus kõik avar ja mõnus. Lisaks veel ka see eelis, et aeglase laeva välistekkidelt oli võimalik igas suunas vaadata ja seda ilu ja rõõmu kõike nautida.

Muidugi võtsin sellest võimalusest kõik, sest päikese käes olemine oli mõnus ja aeglase laeva puhul on ju merel olemiseks oluliselt enam aega, kui kiirete puhul.

Ja olemine sellel, peaaegu kõige ülemisel tekil, oli muidugi ka hea ja rahulik, eemal sellest melust, mis toimus laeva sees. Oma rumaluse tõttu sain sellestki osa, sel hetkel, kui Helsingis maale minek hakkas - ootamatult kiiresti sattusin sellesse kohta, kust maaleminek toimus ja seal oli siis terve see värvikas seltskond, kes oma 22-tunnist merereisi lõbusasti lõpetas, kenasti koos. Palju ei puudunud, et oleks ka rusikad käiku läinud ja loomulikult juhtus ka seda, et mõni vähe suurem alkoholisõber enam püsti seista ei jaksanud. Minu jaoks muidugi paras kultuurišokk, aga ju siis on selliseid kogemusi ka vaja, et aru saada kui hea ja mõnus muidu olla on.

Kuid sealt edasi läks kõik juba taaskord suurepäraselt. Väike jalutuskäik Helsingis, väike söök ja seejärel juba katuseid mööda kõndima, sest kellaaeg oli juba seesugune, et peagi oli oodata päikeseloojangut. Hea on, et Länsisatama juures on olemas selline vaateplatvorm, kust saab igasse suunda kaeda ja üle teiste katuste vaadata. Ja loomulikult oli plussiks ka see, millisesse kohta päike just praegusel ajal loojub - see oli kenasti silma all ja mõnusasti vaadatav ja pildistatav. Vaatasin ja mõnulesin mõnusasti.

Ja kui see siis kõik tehtud sai, oligi aeg ennast juba laeva peale seada. Sealtki sai kauneid vaateid nauditud ja oli väike lootus, et ehk on virmaliste nägemise võimalusigi. Aga, atraktsiooni korraldas hoopis udu - see, mismoodi udulaine üle laeva ahtri lendasid, oli vaatepilt omaette, lisaks veel kuu kuma, mis udus kulgemise rütmis kord intensiivselt säras ja siis jälle tuhmus. Mina olin selle vaatepildi keskel kui lummatud laps - ikka oli, mida vaadata, ikka oli, mida jälgida.

Niiet, mõnikord tulevad head mõtted pähe ja nende järgi talitades võib osa saada väga suurepärastest elamustest ja kogemustest!

Laupäev, 11. märts 2017

Võrdõiguslikkusest

Ma ei ole kunagi suurt midagi arvanud võrdõiguslikkusest - pidades siinkohal iseäranis silmas meeste ja naiste vahelist võrdõiguslikkust -, sest minu jaoks on see mõnes mõttes ebaloomulik asi. Ja ma arvan, et mina võiks just olla see inimene, kes võiks sellel teemal oma arvamust avaldada.

Olles suurema osa oma elust koos meestega tööd teinud peamiselt meeste erialadel, ei ole ma kordagi tajunud seda, et mind sellepärast, et ma naisterahvas olen, kuidagi teistmoodi oleks koheldud või seetõttu diskrimineeritud. Kuigi jah, tuli silme ette üks lugu, kuidas ma üks meeskolleeg rääkis loo sellest, kuidas ta oli kliendi juures käinud ja siis oli klient talt palunud, et tema juurde tuleks ikka edaspidi mõni meesterahvas, sest klient arvas, et minu, naisterahvaga, ei saa asju arutada - kogu olukorra iroonia oli selles, et minal olin meie seltskonnast just selles valdkonnas, millega kliendiga suhelda oli vaja, kõige pädevam, aga vanale mehele tuleb andeks anda, tema uskumused ilmselt ei lubanud tal leppida sellega, et noor naisterahvas võib lainete levist väga palju ja põhjalikult teada.

Ja ma tahaks mõnel juhul vastu vaielda mõnele inimesele, kui ta hakkab rääkima sellest, et naiste mõistus ei võta nii keerulisi asju, mida meeste mõistus võtab - selles valdkonnas on mul kohe hea näide tuua oma ülikooli ajast, kus ühte keerulisemat valdkonda üldse - elektromagnetlainete teooriat - andis väga kõrgelt tunnustatud professor Hiie Hinrikus. Eks muidugi siin kõrval on mul mälestus ka ühest naissoost õppejõust, kes oma valdkonda justkui tundus jagavat, aga samal ajal jäi tal ikka hulgaliselt mõistmist puudu - praegu mõtlen, et võib-olla lõi minu jaoks sellise arusaamise inimesest esimene loeng selle inimese tunnis, kus ma kohe hakkasin esitatud väidetele vastu vaidlema, sest teadsin, et saaks ka teisiti.

Ja kui ma vaatan ennast ja oma kursusekaaslasi, siis ikka mõtlen ma neist ja nende mõtlemis- ja arusaamisvõimest ikka pigem inimese põhjal, kui selle põhjal, kas inimene on mees- või naissoost. Mitmed neist teevad praegu tipptasemel teadust ja mõeldes nende peale, on mul hea meel, et just need inimesed teadusega tegelevad.

Ükspäev siin, meenutades ühe inimesega, kellega ma minevikus kokku küll pole puutunud, aga kellest ma teadsin ja kes teadis neid inimesi, kellega koos töötasin, just mõtlesin selle peale, et siin ma siis nüüd olen - telekommunikatsioonimagister - ja oma erialal ei tööta. Tegelen sootuks kõige muuga. Veel üks raisku läinud spetsialist oma erialal. Kuigi jah, ma praegu ei kujutaks isegi ette, mis oleks see töö, mida ma siis telekommunikatsiooni valdkonnas üldse teeks.

Suures plaanis ma muidugi kaduma läinud ei ole, sest ülikooli lõpetamise eriala - arvuti- ja süsteemitehnika insener - on mul ju igapäevatöös kasutusel. Sellega toimetan programmeerimise näol ise ja annan nüüd veidi oma teadmisi ka edasi. Aga, mõnel hetkel tekib lihtsalt see küsimus, et kas ei peaks ma olema ka osa suurest katlast, kuigi jah, omapäi toimetades läheb mul, vähemalt enda arvates, praegu päris kenasti. Ja selline iseolemine on mulle andnud hulgaliselt võimalusi olla avatud ja paindlik, osa saada sellistest asjadest, millest ma muidu poleks kuidagi osa saanud (rääkides siinkohal ainuüksi umbkaudu viimase aasta tegemistest - Megastar'i "häkkimine", Ajujaht, Nokia häkkimine on need kättetulnud võimalused, mida on õnnestunud kasutada).

Aga, minnes tagasi selle võrdõiguslikkuse teema ja oma kursusekaaslaste juurde, siis sattusin üks hetk kokku ühe meie kursuse naisterahvaga, kes oli taibukamate seas, ja tema jutust tuli välja, et ta oli programmeerijana töötanud päris pikalt, aga siis sai aru, et ta ei taha seda enam teha. Nüüd tegelebki sootuks teiste asjadega.

Ja nõnda olen minagi, vaadates mõnel hetkel iseendale otsa ja vaadates otsa ka neile naisterahvastele, kes meil siin Eesti elus praegu ilma teevad, alates presidendist, mõelnud, et tegelikult võiks see olla minu tase - nii vaimsete võimete kui ka kõige muu osas, ma tean, et ma saaks ja oskaks ja suudaks. Aga ma lihtsalt ei taha, mind lihtsalt ei huvita. Ja see nüüd ongi see koht, vähemalt minu arvates, miks mingid kvoodid ei aita - need teemad, millega mehed peamiselt tegelevad, ei huvita lihtsalt tavaliselt naisi ja eks see kipub ka vastupidi olema - miks siis muidu on õpetajate seas nii vähe mehi.

Sellest kõigest saan ma iseäranis hästi aru nüüd, kui mul on iganädalaselt lastega tegelemise võimalus - mina leian, et see on oluliselt kõrgema prioriteedi ja suurema sisuga tegevus, kui nt pürgimine kuhugi kõrgele või kaugele, tähtsale ametikohale, keeruliste kohustuste keskele.

Aga ühest asjast muidugi saan ma selle kõige keskel iseäranis hästi aru ja olen elule selle eest väga tänulik - sellest, et minu praegune "ajalugu" ongi mulle loonud valikuvabaduse teha seda, mida ma tahan teha.

Kuid, kui võrdõiguslikkusest üldisemalt rääkida, siis olen selle kitsaskohti täiesti ootamatult kogeda saanud. Näiteks on mul olnud võimalik saada diskrimineeritud ainuüksi selle põhjal, et ma ei ole kuulunud (ega saa ka oma soo tõttu kunagi kuuluda) ühte korporatsiooni. Ja siis toimus diskrimineerimine just selle pealt ja üllataval kombel olid diskrimineeritavateks sel juhul ka meesterahvad - just sellesama kriteeriumi kohaselt. Vaadates praegust Eesti elu, saan aru, et mul oleks olnud alternatiivina võimalik olla "vääriliseks" suhtluspartneriks ühte teise, naiskorporatsiooni kuuludes. Aga mina ju ei pidanud ülikooli ajal selliseid asju oluliseks ja sain oma asjad ka kuidagi teistmoodi toimetatud, eks ma siis nüüd peaksin ennast kiruma ja vanduma, sest ise olen endalt selle võimaluse võtnud. Kuid, pole lugu - ma ei kurvasta sugugi, elu on mulle hulgaliselt vahvaid ja toredaid seltsilisi kaasa andnud ka ilma sellise kuuluvuseta. Ja mulle on ikka meeldinud omapäi käia...

Sellised mõtted siis tekkisid, olles taaskord lugenud igasuguseid artikleid võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimise teemal ja olen rõõmsal meelel isepäine naine edasi, kandes seelikut, kui selleks tuju tuleb, ja toimetades oma oskuste ja teadmiste kohaselt infotehnoloogiamaailmas edasi, kus just sel nädalal oli mul taaskord võimalik kogeda seda, et mul on oskus suuremalt näha ja avaram vaade asjadele, kui asja sees olijatel, kes ei oska aru saada ja mõista ilma, et konkreetsed näited laua peal oleks.

Kevadet on juba tunda

Kuigi viimased päevad on olnud põhiliselt hallid, on siiski kevadet tunda. Sellest, milline on õhutemperatuur, et lõikavat tuult pole, et linnud laulavad täiel häälel. Ja see kõik annab selle kerguse, mis kevadega kaasas käib. Selle õhulisuse, selle rõõmu ja rahulolu.

Muidugi on hea meel, et talv on nüüd selja taga ja päike käib juba kõrgelt-kõrgelt. Ja naistepäeval oli meeletu pilveilu taevas - kuna oli tegus päev, siis tuli seda nautida vaid autoroolist. Ei olnud päris sedasi, nagu ühest artiklist sai loetud, et suurem osa Eesti autojuhte tegeleb roolis kõige muu, kui auto juhtimisega. Ikka oli mul silm ka sellel teel, mida mööda ma ainsana kulgesin. Aga selle kõrvalt siis ikka avar vaade ka taevasse - õnneks oli põldudevaheline tee ja taevalaotus laialt ees!

Neljapäev, 9. märts 2017

Otsitakse kaptenit

Tänane hommikuuni andis vist vastuse minu mõtetele ja soovidele. Hommikuune viimases osas nägin ajalehekuulutus, kus üks teatud laevafirma otsis kaptenit. Ma ei tea, kas sellised konkursid üldse on avalikud või käivad need ikka nii, et keegi, kes teab kedagi, kutsub kandideerima ja valikut on küll ja veel, aga sellist lehekuulutust ma oma unes siis nägin ja mõtlesin: "Näed Sa siis, Sul on põhjus tagasi tulla, Sind otsitakse!"

Ma tean, et see on vaid soovunelm ja kui oleksid asjalood teistsugused, küll siis oleks see kaptenikoht ka juba hõivatud. Aga, praegu on asjalood teistmoodi, kaptenit võib taga otsida küll, aga kapten on praegu puhkusel...

Ja siia juurde muidugi klapib kenasti mu paari päeva tagune mõte sellest, et kas võibki olla nii, et ühe kalendriaasta tipphetked leiavad aset aasta kolmandal päeval. Loodetavasti pole see nii...





Kolmapäev, 8. märts 2017

Sain viimaks hamburgerit!

Aega läks, aga asja sai. Sain siis viimaks hamburgerit. Loomulikult kodukohvikust, kuhu mind lahkesti hamburgeriteole kaasa elama kutsuti. Võib-olla oodati ka minu panust, aga ma ei tihanud väga, kui juba oli kaks toimetajat, minna kolmandaks sinna seltsi segadust tekitama.

Ja see hamburger ikka oli, kõik algusest lõpuni tehti ise - sai, ketšup, majonees, pihv, salat. Kõik-kõik-kõik. Ja sai ikka kokku üks suur häädus. Selline, et kõht sain triiki täis ja meel oli hea!

Ma nüüd muidugi ei tea, mis edaspidi saama hakkab, siis, kui see kodukohvik minult siit käe-jala juurest Lõuna-Eestisse ära kolib, mis peaks üsna pea juhtuma. Siis tuleb sellise eksklusiivse hamburgeri soovi peale võttagi teekond jalge alla ja minna, et aga häädust saada. Heade asjade järele minekuks pole ükski vahemaa liiga pikk.

Pühapäev, 5. märts 2017

Eesti Laul

See teema sai sissejuhatuse neljapäeval, kui üks laps mu käest küsis: "Kas Sa ikka vaatad ka "Eesti Laulu"?" Tuletasin siis küsijale leebelt meelde, et mul kodus televiisorit ei ole ja et ma olen ju sellest talle rääkinud. Seepeale vastas laps siis, et tema kindlasti vaatab ja ta veel ei tea, kas läheb Saku Suurhalli kohale või vaatavad nad seda perega kodus.

Nõnda siis tuletati mulle meelde, et seesugune suursündmus on siis tulemas. Eilsel õhtul, muude toimetuste vahel, sattusin siis internetis ringi hulkuma ja sain aru, et terve maailm, vähemalt siin Eestis, elabki vaid "Eesti Laulu" tähe all.

Lugusid ma muidugi rohkem kuulama ei hakanud, kui need, mis mul juba kuulatud olid - Ivo Linna lugu, kuna sõnade autor mulle tuttav oli, ja siis, üllatuslikult, olin ma kuulanud ka võidulaulu, ei tea, kas oli pealkirjas asi, igal juhul olin teda kuulanud. Suuremaid emotsioone ei tekitanud ei üks ega teine.

Aga, kuna kohustuslikku repertuaari on ikka kuulnud "Tujurikkuja" naljade teadmine, siis võtsin Avandi-Sepa seekordsed klipid ette ja sain aru, et ma ikka üldse ei saa aru. Sellest, mille kulul on nalja tehtud. Eks ma olen seda nende naljade puhul varemaltki kogenud, aga seekord läks asi minu jaoks ikka liiga kaugele ja pigem vaatasin, et kas tõesti see on see viis, kuidas meil huumorit tuleb teha.

Ma olen alati lugu pidanud peenest huumorist, millestki, mis on filigraanselt välja mõeldud ja vormistatud, ja võib-olla seetõttu ei kõnetanud need naljad mind sugugi. Pigem tekitasid nõutust ja arusaamatust. Iseäranis, kui mõelda selle peale, millise saate sisse need klipid käisid, saate, mille vaatajaskonnaks on suures osas lapsed.

Ma ei arva, et lapsed kasvaksid vati sees, aga kas tõesti peab propageerima riiklikus telekanalis ropendamist, alkoholi igapäevast tarbimist, vägivalda? Sest mida need reklaamklipid siis muud olid, kui nende teemade propageerimine.

Selle peale tuleb mulle meelde mu enda mõte sellest nädalast, kui kuulsin kahe täiskasvanu omavahelist arutelu sellel teemal, et lastele peaks ka ikka alkoholi pakkuma, sest mõnes teises kultuuris tutvustatakse veini lastele juba maast madalast ja et elu ilma alkoholita pole ikka midagi väärt: kas ma tõesti olen nii suureks karsklaseks hakanud, et ma isegi ei talu enam, kui teised inimesed alkoholist räägivad?

Ahjaa, lugedes kommentaare, saan ma aru, et ma "kõige paremast" osast - Avandi-Sepa saatejuhtimisest - osa ei saanud. Taaskord mind päästeti ja säästeti...

Mu maailm on rikkamaks saanud

Nüüd, kui olen varsti juba peaaegu aasta jagu maailma hulgaliselt läbi fotokaamera objektiivi vaadanud, võin rõõmsalt tõdeda, et mu maailm on oluliselt rikkamaks saanud. Oskust märgata ja näha ja tähele panna on oluliselt juurde tulnud, ka siis, kui kaamerat parajasti ligi pole.

Ja on tekkinud harjumus, võtta endale hetki ja vaadata ja tajuda, lindude lendu, pilvede liikumist, värvide ja valguse muutumist, elu enda ümber.

Sellest olen ma ka aru saanud, et mul ikka veab ja pidevalt, olgu siis juttu kasvõi tänasest päevast, kus mulle pakuti võimalust osa saada sellisest vaatepildist:


Mind ennast pani muidugi muigama see, et pärast pildi tegemist oli mul ikka vaja taevasse piiluda, kas halo ikka alles on ja tuli meelde üks artikkel, kus räägiti sellest, et Islandil panevad virmalised autoroolis olevaid inimesi kummaliselt käituma - lummavad juhid nii ära, et neil läheb meelest ära teele vaadata ja sõidavad sinka-vonka.

Reede, 3. märts 2017

Eelarvamustest vaba

Kui ma eelmisel suvel otsustasin ennast kirja panna "Puude taga on inimene" perepäeva vabatahtlikuks, siis oli tookord minu peamiseks mõtteks seda asja teha enesearenduseks. Sest minu kokkupuuted puuetega inimestega olid selle hetkeni väga pinnapealsed ja seetõttu tundsin, et vajan sellel teemal kogemusi ja teadmisi juurde. Ja vahva perepäev "Puude taga on inimene", toimetades lastealal (kuhu olid oodatud ka kõik täiskasvanud), oli selleks puhuks vist kõige õigem koht üldse.

See, kui suurepäraseks see päev lõpuks kujunes ja mida seal kõike korda saadetud sai, jättis väga sooja ja hea tunde südamesse. Võin julgelt öelda, et selle päeva jooksul kasvasin inimesena oluliselt.

Nüüd aga olen iganädalaselt lastega toimetamas ja päris üllatav on ennast ikka kõrvalt vaadata, kuidas ma nendega olen ja kuidas ma neisse suhtun. Ja üks peamisi avastusi selle juures on see, et ma olen eelarvamustest täiesti vaba, võtan igat last, nagu ta on, tegelen tema julgustamise ja toetamisega nii hästi, kui ma seda oskan. Ja praegu möödunud suvele tagasi vaadates saan aru, et võib-olla oli see minu jaoks teatud mõttes ettevalmistus selleks, millega praegu tegelen, tundub, et olen osanud samasuguse avatuse kaasa võtta ka oma praegustesse toimetustesse.

Mitte, et see peaks kuidagi teistmoodi olema, aga lihtsalt, saades osa ka mõnest kõrvalpilgust, mõistan, et on ka teistsuguseid vaateid ja arusaamu.

Kolmapäev, 1. märts 2017

Perevägivallast

Presidendi aastapäevakõnega tõmmati siis nüüd perevägivalla teema ülesse. Ja kõik justkui on noomival seisukohal ja kõigil on justkui midagi öelda.

Eks jah, mida tean mina sellest? Selles kontekstis, mida silmas peetakse, ei tea ma sellest kõigest sugugi midagi, vähemalt enda kogemuste läbi - ükski mu suhe pole olnud selline, et selles oleks olnud vägivalda, ei füüsilist ega vaimset. Aga ma tean perevägivallast omaenese kogemuse läbi siiski, selle läbi, mida ma kogesin siis, kui ma laps olin. Kummaline on muidugi see, et kui kogu see perevägivalla teema üles tuli, ei osanud ma kuidagi selle teemaga samastuda, kuidagi seda enda omaks võtta. Kuigi jah, oma kogemustest lähtuvalt on see ka osa minust, sellest, kes ma olen ja kuidas ma olen. Ja eks mina olen seda kõike võtnud kui paratamatust - oli selline elu, siis oli, teistel oli teistmoodi ja mõnikord ka hullemini. Kuigi jah, kuidas võrrelda erinevate inimeste kogemusi ja kannatusi - kannatused on kõik ühtemoodi halvad, ühtemoodi inimest kahjustavad.

Praeguses kontekstis sellest aga suurt ei räägita - sellest, mis toimub vanemate ja laste vahel või sellest, mis toimub ühe pere lastel omavahel. Samuti ei räägita ka sellest, millist vägivalda tarvitavad naisterahvad meesterahvaste peal. Sest see on enamasti vaimne vägivald ja seda peaksid mehed justkui taluma ja see pole midagi taunimisväärset. Eks tean ka lugusid sellest, kuidas naisterahvad on meestele ka füüsiliselt liiga teinud, neidki lugusid on.

Ja kõige selle taustal tuleb mulle silme ette see paari nädala tagune stseen ühest emast ja tema pojast, kus ema ilmselgelt arvas endal olevat hulgaliselt õigusi ja pojale ta neist ühtegi alles ei jätnud. Ja ometi oli see tema enda poeg, keda armastab, kellele turvatunde tagamine peaks justkui olema nende suhte loomulik osa. See, mida mina aga kõrvalt nägin, oli turvatunde lõhkumine, aluspinna jalge alt ära tõmbamine ja seetõttu ka reageerisin sellele.

Kõige kurvem selle asja juures on see, et seda vägivalda rakendataksegi oma kõige kallimate peal (või vähemalt mingilgi hetkel on need inimesed olnud kõige kallimad). Ja vastuseta on küsimus, miks seda tehakse? Mis on see, mis paneb inimest teisele inimesele haiget tegema? Sest kui me räägime vägivallast, siis on ikkagi tegemist tahtliku teoga. Ma ei räägi praegu afektiseisundist, kus inimene ennast enam ei kontrolli ega juhi - kuigi jah, mõnel juhul, ma täiesti kujutan ette, saavadki vägivallapuhangud just sellise alguse, kus silme eest läheb mustaks ja enam ei mäleta midagi. Aga teistel juhtudel on see ju teadlik ja tahtlik tegevus.

Nüüd, aja möödudes, on minul olnud võimalus saada vähemalt ühe sellise inimese käest, kes minu peal vägivalda rakendas, kätte vastused sellel teemal, et mis olid tema põhjused, miks ta seda tegi. Ja vastus oli minu jaoks väga üllatav - tegemist olevat olnud vihaga, mida ajendas kadedus, sest mina sain neid "asju" (seda tähelepanu), mis pidid talle kuuluma. Üllatav oli ka see, et vägivallatseja ise enamasti neid hetki ei mäletanud, mäletaski vaid pimedat viha. Mina omalt poolt aga tegin kõik, mis minu võimuses, et neid vihahooge ei tekiks, kui ma vähegi seda saavutada võisin - siis, kui olin juba õppinud. Ja tulemus oli see, nagu sellistel puhkudel see asi ikka kipub olema - mina palusin vabandust...

Mingil hetkel oma elus on mul olnud tunne, et minu elamusluba (mitte see, mida nt Eestis välismaalastele väljastatakse, vaid see luba, et ma üldse elus võiks olla) on tühistatud. Niivõrd tugev on olnud selle vägivalla mõju, et ma tõsimeeli uskusin, et mul polegi õigust elada, ma pole elu vääriline. Võib-olla siit ka minu alaline soov olla parim inimene, minu heatahtlikkus ja minu hoolivus. Kõik need omadused, milles ma mõnel hetkel, mulle tundub, olen äärmustesse kaldunud.

Aga, minnes nüüd tagasi presidendikõne juurde, siis suurest kantslist sellised loosungeid alla hüüda on kena, aga küsimus on pigem selles, mida meie ise igapäevaselt selle kõige leevendamiseks teeme (ja me ei pea seda nõudma rahvasaadikutelt või poliitikutelt või teistelt inimestelt, meil tuleb alustada iseendast). Ja siinjuures ei puuduta see sugugi vaid perevägivalda, samamoodi on ju lood ka nt töövägivallaga. Ka sellel teemal on mul ju omajagu kogemusi, kuni selleni välja, et mind on töökiusamise tulemusena tänavale visatud, selleks peaaegu füüsilist jõudu kasutades - tookordne sündmus oli minu jaoks ikka väga šokeeriv, sest minu jaoks oli arusaamatu, kuidas võib väikese tütre isa olla nii vägivaldne. Aga, inimesed suudavad üllatada ja korralikult. Tookordse kogemuse tulemusena tekkis mul kõnehäire, millest ülesaamiseks kulus ikka päris tükk aega. Sellest pole vist mõtet rääkida, et esialgse šoki tulemusena värisesin kahe teki all külmast ega suutnud öö otsa magada - selline oli füüsiline tagajärg sellele vägivallaaktile.

Ja võib-olla ongi mu enda kogemused nüüd need, mis aitavad mul paremini näha ja ära tajuda vägivallahetki, sõltmata sellest, kus nad aset leiavad, ja neile ka reageerida (ja elu pakub selleks ikka hulgaliselt hetki), sest kummalisel kombel olen ma alati olnud julgem teiste kui iseenda eest seisma.