Hakkasin oma eilse päeva sündmiste peale tagasi mõtlema ja arutlesin, et kas juhtus ka midagi seesugust, millest võiks kirjutada. Esialgu arvasin, et ei juhtunud ju midagi erakordset, kõik tundus olevat justkui tavaline, aga siis meenus mulle üks seiklus, millest osa sain. Ja muidugi, mõtlesin ka selle peale, et ajakirjanduslik pealkiri peab sellel lool ka ikka olema. Nõnda siis saigi selle kirjatüki pealkirjaks: "Kahe mehega liiva sees hullamas!"
Lugu ise sai alguse sellest, et tänaseks ja homseks lubati virmalisi ja ma nüüd viimaks ikka mõtlesin, et tahaks neid korralikult pildi peale saada või vähemalt selleteemalisi katsetusi teha. Ja kuna eile lubas selget ööd, siis sai hangitud statiiv ja uuritud vajalikke fotoaparaadi seadistusi ja kui siis õhtupimedus kätte jõudma hakkas, ennast tähti pildistama sätitud.
Tee pealt oli vaja midagi söödavat ka hankida ja seetõttu sattusin ühe tuttavaga kokku, kes kuuldes, mis mul plaanis on, hakkas kahtlustama, et mis ma hull, keset pimedust ikka kuhugi metsa ronin, et ju see plaan ikka mõnda meesterahvast hõlmab - kui ühe küsimuse peale vastasin, et kui süda soe, ei siis külm hakka. Eks pärast selgus, et sõnaski mu käigu justkui ära, kuigi esialgu mul küll ühtegi metsameest mõttes ei mõlkunud.
Nõnda ma siis ennast õhtupimedus suures üksinduses siis metsa teele seadsingi, sain tähistaeva kaadridki kätte, kuid metsas oli ikka nii pime, et mõtlesin, et vahetaks veidi asukohta ja läheks prooviks linna öist panoraami ka pildistada. Mõeldud-tehtud, uus asukoht välja valitud ja sinna liigutudki.
Jõuan mina kohale ja pakin aga oma asjad lahti, sean kaamera statiivi peale ja pildistan. Silmanurgast aga näen, et sealsamas, minust mõnikümmend meetrit eemal, rannas, askeldavad kaks meesterahvast, autoga on nad kuidagi kahtlaselt kaugele sõitnud ja muudkui teevad mingeid harjutusi liiva kaevamise ja autoga toimetamise näol.
Esmalt ma muidugi ei sekkunud, sest kui mehed on otsustanud mingeid liivamänge mängida, siis las nad olla, aga kui nad juba pikemalt asjatanud olid, siis mõtlesin, et lähen siis uurin elu. Tuli välja, et olid enda auto liiva sisse kinni sõitnud ja autot sealt välja saada polnud enam sugugi nii lihtne, auto alla tuli leida vajaliku suurusega kivid, et rattad liiva sees lihtsalt niisama ringi ei käiks ja eks siis nõnda jupp jupi haaval seda autot sealt liiva seest välja toimetatigi. Kuna minul aega oli ja neil veidi lisajõudu ka vaja, siis asusin lükkamise teemal tegutsema.
Mõningate kaevamis- ja lükkamistsüklite järel sai auto viimaks liivast välja ja viimane tsükkel oli selline, et kukkusime koos selle meesterahvaga, kellega autot lükkasime, liiva sisse pikali. Selle kõige vahele ohtrasti liiva sees askeldamist, mille peale mina muigasin, et nad valisid küll väga veidra aja ja koha, kus liivalosside ehitamist katsetada.
Nõnda saigi see lugu sellise ajakirjandusliku pealkirja - öine seiklus, suures pimedas, oli ikka paras huumor küll. Eks mehed ise said ka aru, et see asi neil väheke rumalasti välja kukkus, aga arusaadav on ju see, et oli tahtmine merele lähedale saada ja muidugi mängis oma osa ka see tõsiasi, et tegemist oli nende jaoks tundmatu kandiga. Mina aga sattusin täiesti ootamatult kahe võõra mehega liiva sisse hullama, võimas meremüha ja tuulekoha ning tähti täis taevas taustaks - kui nüüd veel veidi vinti üle keerata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar