Vaatan imeliste helesiniste randade pilte ja mõtlen, et minul pole seda kõike vaja, vähemalt sel moel, et ma tahaks sel eesmärgil kaugele maale rännata või et ma isegi unistaks millestki seesugusest. Loomulikult mõistan neid inimesi, kes unistavad kaugetest maadest ja on õnnelikud, kui nad oma unistused teoks teha saavad.Selle kõige valguses hakkasin mõtlema selle peale, et ma ju tegelikult olen ise ka vaimustuses sellistest vaatepiltidest, aga selle asja juures on määravaks sootuks teine tegur - näha neid vaatepilte siin, Eestis. See on minu jaoks eriline, see on see, mis minu silmisse sära toob ja meele rõõmsaks teeb. Iseäranis, kui need asjad leiavad aset täiesti ootamatutel hetkedel - hele-helesinine meri nt kärekülmal talvepäeval.
Ja pole siis selle kõige peale imestada, et kauged maad mind väga ei tõmba, et mulle meeldib Eestis elada ja olla, tööd teha ja puhata. Meil siin on rikkust ja ilu meeletult palju, ole vaid hea ja võta ja naudi, eks selleks peab omajagu mõistmist ka olema, aga see tuleb, aegamisi, aga tuleb.
Praegu, Eesti suurmeeste mineku aegu, tundsin ma korraga, et ma tahaks osa saada ühe Eesti suurmehe tegemistest ja toimetamistest, kuulata teda kõnelemas, mõtisklemas, vaikimas - mees, keda silma pean, on Fred Jüssi. Otsisin internetiavarused läbi ja leidsin, et praegune ainus võimalus avaneks alles juunikuus. Panin selle endale kuklasse kirja, loodetavasti püsib ta seal, sest erilisi hetki tuleb kogeda, erilistest inimestest osa saada.
Ja suures plaanis olen minagi nii Fred Jüssi kui ka, tuleb välja, Lembit Ulfsakiga samal soonel - alati kevadet ootamas. Nüüd on taaskord üks kevad ukse ees ja südame sees ja see on hea tunne - hetk märgata ja kogeda erilisust, lihtsalt sellisena, nagu ta on! Eks nõnda peab see olema ka kõigi nendega, kes meid ümbritsevad - kuniks neid on, nende erilisust tähele panna ja ära märkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar