Aega läks, aga asja sai. Sain siis viimaks hamburgerit. Loomulikult kodukohvikust, kuhu mind lahkesti hamburgeriteole kaasa elama kutsuti. Võib-olla oodati ka minu panust, aga ma ei tihanud väga, kui juba oli kaks toimetajat, minna kolmandaks sinna seltsi segadust tekitama.
Ja see hamburger ikka oli, kõik algusest lõpuni tehti ise - sai, ketšup, majonees, pihv, salat. Kõik-kõik-kõik. Ja sai ikka kokku üks suur häädus. Selline, et kõht sain triiki täis ja meel oli hea!
Ma nüüd muidugi ei tea, mis edaspidi saama hakkab, siis, kui see kodukohvik minult siit käe-jala juurest Lõuna-Eestisse ära kolib, mis peaks üsna pea juhtuma. Siis tuleb sellise eksklusiivse hamburgeri soovi peale võttagi teekond jalge alla ja minna, et aga häädust saada. Heade asjade järele minekuks pole ükski vahemaa liiga pikk.
2 kommentaari:
:)
Sinu püha kohus oligi süüa ja heaolu tunda.
Ja kui kaugemal, siis saab ju pikemaks ajaks tulla. Ruumi on. Õhku ka. Ma ei näe probleemi ;)
Ahjaa, tänusõnad muidugi ka lahketele kodukohviku pidajatele.
Ja eks ma panen kõrvataha ja võib-olla vean ennast kohalegi (igaks juhuks lubama ei hakka)...
Postita kommentaar