Mõnikord tulevad head mõtted!

Kuna mu nädalavahetuse plaanid segi löödi, siis tuli leida alternatiive oma kõige peamisele plaanile - merele minna! Tükk aega olin juba vaadanud nii laevade sõidugraafikuid kui ka hindu ja mitte kuidagi ei osanud ära otsustada, et kuidas seda asja siis ajama peaks, millised reisid peaks valima, et saada maksimaalselt hea tulemus.

Kui jõudis kätte laupäeva hommik ja kui veelkord graafikutele otsa vaatasin, sinna kõrvale veel ilmaennustust ja pilveradari piltigi, siis hakkas mu peas idanema mõte, et peaks tegema vähe pikema merereisi, kui esialgu plaanisin. Esialgne mõte oli mul reis teha päikeseloojangu ajal, aga vaatasin, et piletihinnad sellisel juhul oleksid veid kallimad. See poleks mind suurt heidatanudki ja juba olin selle mõtte vist päris selgeks ja valmiski mõelnud, kui korraga tekkis hoopis üks teine mõte - mis oleks, kui läheks hoopis päevasel ajal merele ja teeks ühe merereisiotsa hoopis aeglase laevaga.

Lõppkokkuvõttes see asi siis selliseks kujuneski - et ikka aeglase laevaga Helsingisse, väike söögi-, jalutus- ja päikeseloojangupiltide tegemise paus Helsingis ja siis tagasi Tallinnasse kiire laevaga.

Ja kogu selle reisi vältel mõtlesin, et küll on hea, kui mõnikord ikka head mõtted tulevad.

Tallinnas oli varane pärastlõuna pilves, aga peagi saime pilveserva alt välja ja oligi meretee ja taevalaotus kõik avar ja mõnus. Lisaks veel ka see eelis, et aeglase laeva välistekkidelt oli võimalik igas suunas vaadata ja seda ilu ja rõõmu kõike nautida.

Muidugi võtsin sellest võimalusest kõik, sest päikese käes olemine oli mõnus ja aeglase laeva puhul on ju merel olemiseks oluliselt enam aega, kui kiirete puhul.

Ja olemine sellel, peaaegu kõige ülemisel tekil, oli muidugi ka hea ja rahulik, eemal sellest melust, mis toimus laeva sees. Oma rumaluse tõttu sain sellestki osa, sel hetkel, kui Helsingis maale minek hakkas - ootamatult kiiresti sattusin sellesse kohta, kust maaleminek toimus ja seal oli siis terve see värvikas seltskond, kes oma 22-tunnist merereisi lõbusasti lõpetas, kenasti koos. Palju ei puudunud, et oleks ka rusikad käiku läinud ja loomulikult juhtus ka seda, et mõni vähe suurem alkoholisõber enam püsti seista ei jaksanud. Minu jaoks muidugi paras kultuurišokk, aga ju siis on selliseid kogemusi ka vaja, et aru saada kui hea ja mõnus muidu olla on.

Kuid sealt edasi läks kõik juba taaskord suurepäraselt. Väike jalutuskäik Helsingis, väike söök ja seejärel juba katuseid mööda kõndima, sest kellaaeg oli juba seesugune, et peagi oli oodata päikeseloojangut. Hea on, et Länsisatama juures on olemas selline vaateplatvorm, kust saab igasse suunda kaeda ja üle teiste katuste vaadata. Ja loomulikult oli plussiks ka see, millisesse kohta päike just praegusel ajal loojub - see oli kenasti silma all ja mõnusasti vaadatav ja pildistatav. Vaatasin ja mõnulesin mõnusasti.

Ja kui see siis kõik tehtud sai, oligi aeg ennast juba laeva peale seada. Sealtki sai kauneid vaateid nauditud ja oli väike lootus, et ehk on virmaliste nägemise võimalusigi. Aga, atraktsiooni korraldas hoopis udu - see, mismoodi udulaine üle laeva ahtri lendasid, oli vaatepilt omaette, lisaks veel kuu kuma, mis udus kulgemise rütmis kord intensiivselt säras ja siis jälle tuhmus. Mina olin selle vaatepildi keskel kui lummatud laps - ikka oli, mida vaadata, ikka oli, mida jälgida.

Niiet, mõnikord tulevad head mõtted pähe ja nende järgi talitades võib osa saada väga suurepärastest elamustest ja kogemustest!