Võrdõiguslikkusest

Ma ei ole kunagi suurt midagi arvanud võrdõiguslikkusest - pidades siinkohal iseäranis silmas meeste ja naiste vahelist võrdõiguslikkust -, sest minu jaoks on see mõnes mõttes ebaloomulik asi. Ja ma arvan, et mina võiks just olla see inimene, kes võiks sellel teemal oma arvamust avaldada.

Olles suurema osa oma elust koos meestega tööd teinud peamiselt meeste erialadel, ei ole ma kordagi tajunud seda, et mind sellepärast, et ma naisterahvas olen, kuidagi teistmoodi oleks koheldud või seetõttu diskrimineeritud. Kuigi jah, tuli silme ette üks lugu, kuidas ma üks meeskolleeg rääkis loo sellest, kuidas ta oli kliendi juures käinud ja siis oli klient talt palunud, et tema juurde tuleks ikka edaspidi mõni meesterahvas, sest klient arvas, et minu, naisterahvaga, ei saa asju arutada - kogu olukorra iroonia oli selles, et minal olin meie seltskonnast just selles valdkonnas, millega kliendiga suhelda oli vaja, kõige pädevam, aga vanale mehele tuleb andeks anda, tema uskumused ilmselt ei lubanud tal leppida sellega, et noor naisterahvas võib lainete levist väga palju ja põhjalikult teada.

Ja ma tahaks mõnel juhul vastu vaielda mõnele inimesele, kui ta hakkab rääkima sellest, et naiste mõistus ei võta nii keerulisi asju, mida meeste mõistus võtab - selles valdkonnas on mul kohe hea näide tuua oma ülikooli ajast, kus ühte keerulisemat valdkonda üldse - elektromagnetlainete teooriat - andis väga kõrgelt tunnustatud professor Hiie Hinrikus. Eks muidugi siin kõrval on mul mälestus ka ühest naissoost õppejõust, kes oma valdkonda justkui tundus jagavat, aga samal ajal jäi tal ikka hulgaliselt mõistmist puudu - praegu mõtlen, et võib-olla lõi minu jaoks sellise arusaamise inimesest esimene loeng selle inimese tunnis, kus ma kohe hakkasin esitatud väidetele vastu vaidlema, sest teadsin, et saaks ka teisiti.

Ja kui ma vaatan ennast ja oma kursusekaaslasi, siis ikka mõtlen ma neist ja nende mõtlemis- ja arusaamisvõimest ikka pigem inimese põhjal, kui selle põhjal, kas inimene on mees- või naissoost. Mitmed neist teevad praegu tipptasemel teadust ja mõeldes nende peale, on mul hea meel, et just need inimesed teadusega tegelevad.

Ükspäev siin, meenutades ühe inimesega, kellega ma minevikus kokku küll pole puutunud, aga kellest ma teadsin ja kes teadis neid inimesi, kellega koos töötasin, just mõtlesin selle peale, et siin ma siis nüüd olen - telekommunikatsioonimagister - ja oma erialal ei tööta. Tegelen sootuks kõige muuga. Veel üks raisku läinud spetsialist oma erialal. Kuigi jah, ma praegu ei kujutaks isegi ette, mis oleks see töö, mida ma siis telekommunikatsiooni valdkonnas üldse teeks.

Suures plaanis ma muidugi kaduma läinud ei ole, sest ülikooli lõpetamise eriala - arvuti- ja süsteemitehnika insener - on mul ju igapäevatöös kasutusel. Sellega toimetan programmeerimise näol ise ja annan nüüd veidi oma teadmisi ka edasi. Aga, mõnel hetkel tekib lihtsalt see küsimus, et kas ei peaks ma olema ka osa suurest katlast, kuigi jah, omapäi toimetades läheb mul, vähemalt enda arvates, praegu päris kenasti. Ja selline iseolemine on mulle andnud hulgaliselt võimalusi olla avatud ja paindlik, osa saada sellistest asjadest, millest ma muidu poleks kuidagi osa saanud (rääkides siinkohal ainuüksi umbkaudu viimase aasta tegemistest - Megastar'i "häkkimine", Ajujaht, Nokia häkkimine on need kättetulnud võimalused, mida on õnnestunud kasutada).

Aga, minnes tagasi selle võrdõiguslikkuse teema ja oma kursusekaaslaste juurde, siis sattusin üks hetk kokku ühe meie kursuse naisterahvaga, kes oli taibukamate seas, ja tema jutust tuli välja, et ta oli programmeerijana töötanud päris pikalt, aga siis sai aru, et ta ei taha seda enam teha. Nüüd tegelebki sootuks teiste asjadega.

Ja nõnda olen minagi, vaadates mõnel hetkel iseendale otsa ja vaadates otsa ka neile naisterahvastele, kes meil siin Eesti elus praegu ilma teevad, alates presidendist, mõelnud, et tegelikult võiks see olla minu tase - nii vaimsete võimete kui ka kõige muu osas, ma tean, et ma saaks ja oskaks ja suudaks. Aga ma lihtsalt ei taha, mind lihtsalt ei huvita. Ja see nüüd ongi see koht, vähemalt minu arvates, miks mingid kvoodid ei aita - need teemad, millega mehed peamiselt tegelevad, ei huvita lihtsalt tavaliselt naisi ja eks see kipub ka vastupidi olema - miks siis muidu on õpetajate seas nii vähe mehi.

Sellest kõigest saan ma iseäranis hästi aru nüüd, kui mul on iganädalaselt lastega tegelemise võimalus - mina leian, et see on oluliselt kõrgema prioriteedi ja suurema sisuga tegevus, kui nt pürgimine kuhugi kõrgele või kaugele, tähtsale ametikohale, keeruliste kohustuste keskele.

Aga ühest asjast muidugi saan ma selle kõige keskel iseäranis hästi aru ja olen elule selle eest väga tänulik - sellest, et minu praegune "ajalugu" ongi mulle loonud valikuvabaduse teha seda, mida ma tahan teha.

Kuid, kui võrdõiguslikkusest üldisemalt rääkida, siis olen selle kitsaskohti täiesti ootamatult kogeda saanud. Näiteks on mul olnud võimalik saada diskrimineeritud ainuüksi selle põhjal, et ma ei ole kuulunud (ega saa ka oma soo tõttu kunagi kuuluda) ühte korporatsiooni. Ja siis toimus diskrimineerimine just selle pealt ja üllataval kombel olid diskrimineeritavateks sel juhul ka meesterahvad - just sellesama kriteeriumi kohaselt. Vaadates praegust Eesti elu, saan aru, et mul oleks olnud alternatiivina võimalik olla "vääriliseks" suhtluspartneriks ühte teise, naiskorporatsiooni kuuludes. Aga mina ju ei pidanud ülikooli ajal selliseid asju oluliseks ja sain oma asjad ka kuidagi teistmoodi toimetatud, eks ma siis nüüd peaksin ennast kiruma ja vanduma, sest ise olen endalt selle võimaluse võtnud. Kuid, pole lugu - ma ei kurvasta sugugi, elu on mulle hulgaliselt vahvaid ja toredaid seltsilisi kaasa andnud ka ilma sellise kuuluvuseta. Ja mulle on ikka meeldinud omapäi käia...

Sellised mõtted siis tekkisid, olles taaskord lugenud igasuguseid artikleid võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimise teemal ja olen rõõmsal meelel isepäine naine edasi, kandes seelikut, kui selleks tuju tuleb, ja toimetades oma oskuste ja teadmiste kohaselt infotehnoloogiamaailmas edasi, kus just sel nädalal oli mul taaskord võimalik kogeda seda, et mul on oskus suuremalt näha ja avaram vaade asjadele, kui asja sees olijatel, kes ei oska aru saada ja mõista ilma, et konkreetsed näited laua peal oleks.