Ikka on ju nii, et vaatame oma elule tagasi ja hakkame, enamasti tagantjärele, mingeid seoseid looma. Nõnda siis minagi, pärast seda, kui pauk käinud oli ja (õnneks ainult) jupid taga olid, võtsin selle loo tagurpidi lahti.
Kuigi tegemist oli laupäeva ööga vastu pühapäeva, võiks selle avarii kroonika alguseks lugeda teisipäevast päeva, kui sai käidud sõidukoolitust tegemas ja kui see siis tehtud oli ja ma oleksin tahtnud sellele punkti panna, omandatud teadmisi ja oskusi omapäi proovida, lausuti mulle: "Püüa nädalavahetus üle elada, siis vaatame edasi!"
Järgmine stseen minu silme ees on arvukad kokkukorjatud avariisalvestised, Venemaa avarustest, sellest, kuidas inimesed autoroolis vist üldse ei mõtle ega vaata ümberringi, elavad mingis täiesti omas maailmas.
Siis mina, seismas tööriistakohver näpus ja ootamas, kuni asjade laadimisega ühele poole saadakse ja siis see mulle suunatud repliik: "Sa seisad sellega nagu veterinaar või velsker!"
Ja siis see rallimine ja auto testimine, kuna kiilakas oli maas ja peagi pidi linn seljataha jääma ja maantee ees laiuma.
Viimaseks avariieelseks tähenduslikuks ütluseks repliik juhi suust: "Pange kõik turvavööd kinni, ma ei taha, et te mulle selga pudenema hakkaksite!" Tagantjärele muidugi ei mäleta enam, kas see oli mõned minutid varem või vahetult enne pauku, aga peagi hakkas see pudenemise protsess pihta küll.
Kui nüüd selle kõige peale tagasi vaadata, siis tundub, justkui olekski see asi siis õhus olnud, sõnadega loodud olukord või võimalus.
Avarii järel tundsin mina ennast suuresti kõrvalseisjana, kogu selle järgnenud protsessi juures - midagi ma teha ei osanud, mingit nõu anda (ahjaa, ainus asjalik nõu oli see, et 112 on ainus number, mis meil nüüd alles on jäänud, kuhu sellistel puhkudel helistada), millegagi abiks olla. Muidu aga seisin ja püüdsin mitte ees olla. Ja miljon mõtet käis peast läbi. Alates siis sellest teise auto juhi tervislikust seisundist kuni selleni, et mis nüüd siis edasi saab, imetlesin kõrvalt seda, kuivõrd rahulikud olid kõik inimesed ja kuivõrd otsusekindlalt ja eesmärgipäraselt toimetati. Endal mul muidugi käis mitu halba tunnet seest ka läbi - esmalt muidugi šokk, siis juba igasugused sellised mõtted, et ma ootan hommikut ja siis lähen hoopis rongiga.
Kusagil seal kõige keskel tekkis ka see küsimus, et mitu avariid on ühele inimesele ette nähtud - minule, ma olen aru saanud, neid ikka jagatakse. Eks tuli ka selliseid mõtteid, mis olid seotud sellega, et ju siis meid hoiti millegi hullema eest. Või siis sellised mõtted, et tegelikult oli tegemist ju väga õnneliku õnnetusega ja tugev masin päästis väga palju. Ja et võib-olla tuleb seda kõike võtta ikkagi kui meeldetuletust - et ela ja naudi ja rõõmusta ja ole, kuniks on, iial ei või teada, millal enam ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar