Täna sattusin liikluskeerises sellisesse olukorda, kus iga järgmise ristmiku juures oli terve rida närvilisi autojuhte ja kõik väljendasid oma närvilisust ka signaaliandmisega. Vaadates ja kuulates seda kõike, tõdesin omaette, et näed, nii palju närvilisi autojuhte.
Ja otse loomulikult hakkasin kohe mõtlema ka selle peale, et kas minagi olen selline närviline autojuht või et kas mul on mingeid asju, mis mind praegu endast välja viiksid, et ma peaksin seda kõike liikluses välja elama.
Mõtlesin, mis ma mõtlesin, jõudsin järeldusele, et ma olen praegu ikka igati rahulik autojuht ja mul on suhteliselt stressivaba elu - see, et on igapäevased teravaid ja vähem teravaid kokkupuuteid teiste inimestega, on üks asi, aga suures plaanis on mul elu igasugustest segajatest vaba, ükski mure pole mu juurde teed leidnud või ennast niimoodi mu sisse istutanud, et ma tema pärast stressama peaks.
Võib-olla on üksjagu abi ka sellest, et kui mingi teema hakkabki ennast üles kerima, siis vaatan asjale rahulikult otsa, tunnistan, et olen mõne koha peal eksinud ja mõtlen, kuidas saaks paremini, kuidas saaksin edaspidi selliseid olukordi vältida. Kõik see vist ongi nii eluterve suhtumise allikas, et mingit stressi mul küll pole.
Ja viimaste päevade sündmuste taustal olen endale ka liikluses toimetamiseks võtnud täiesti uue baasi - olla erakordselt tähelepanelik ja hooliv kõigi vastu (mitte, et ma seda seni poleks teinud, aga tähelepanu on vahel ikka hajunud) ning võtta aega, kiiret pole ju kuhugi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar